EMADUSELE

Ma olen ikka väga enesekeskne inimene. Analüüsin palju, nii iseennast kui teisi ja tihti teen enda elu võimatult raskeks. Ma tean, ja ma väga üritan elada selle järgi, et kõik inimesed on erinevad ja pole olemas ülimat tõde aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et kas ma ikka olen selleks võimeline. Eile K ütles mulle, et mul on oma seisukohad (nagu kõigil inimestel) ja ma arvan, et kõik peaksid selle järgi elama. Arvan, et see pole täielik tõde aga see pani mind mõtlema… kas tõesti.

Ma tõesti arvan, et see viis, kuidas ma asju teen on enamasti õige ning see ongi minu jaoks õige. Tahaksin uskuda, et ma ei suru enda tõekspidamisi kellelegi peale aga kahjuks see pole tõsi. Isegi kui ma seda õigeks ei pea, teen seda ikka.

Paar päeva tagasi tekkis mul hästi suur ärevus, et olen oma lapsed täiesti pekki keeranud, sest pole suutnud iseendast üle saada. Õudne, õudne tunne. Olen olnud iseendaga nii hõivatud, et ülejäänud asjad on jäänud täiesti tähelepanuta. Olen üritanud ellu jääda. Raske on näha enda osavõtmatust ja ärritust. Selle energiadefitsiidi raviks oli mul kõigepealt vaja olla iseendaga looduses ja ma korraldasin endale jalutuskäigu Jussi loodusrajal, mis on vist kõige vaheldusrikkam rada Eestis. Olin täiesti teistmoodi õnnelik. Nii liigutatud, et veidi nutsin läbi naeru. Ja siis ma käisin endaga veel kinodeidil, mis oli nii lahe elamus. Mu meel sai läbinisti lahutatud. Nüüd tunnen, et mul on jaksu.

jussi nõmmel

Niisiis. Täna mõtlesin, et saan endast üle ja keskendun praegu emaks ja koduperenaiseks olemisele. Loon meile hea rutiini turvaliseks ja tähendusrikkamaks kulgemiseks. Tunnen, et see on vajalik minu vaimsele tervisele ja terve pere heaolule. Kaua võib halada, et kõik on segamini.

Põhiline fookus saab olema kindlatel söögiaegadel ja magamisel. Ma ise pole üle aasta saanud terve öö järjest magada ning söömine on samamoodi kaootiline olnud. Seetõttu olen väsinud ning kaal ei taha alla minna. Regulaarne söömine, igapäevane jalutamine, enne magamaminekut unejutt ja mõnus vestlus suures voodis ning ekraani võib vaadata vaid äratuskella seadmiseks. Loodetavasti see mõjub rahustavalt meie omavahelistele suhetele ja hästi mu tervisele ja kaalule. Pean rõõmuga tunnistama, et ei mäleta enam, millal mul viimati migreen oli, seega teen vähemalt midagigi õigesti.

Lugesin oma eelmist postitust, mis on kuskil kuu aega tagasi kirjutatud täpselt samasuguse ärevustunde pealt. See tõesti külastab mind regulaarselt ja selle teadvustamine rahustab mind tublisti. Kõik on okei. Praegu tundub, et asjad liiguvad nii kuramuse aeglaselt ja ma vahel soovin, et keegi annaks mulle mingi võluvitsa, millega kõik asjad sirgeks lüüa. Sellistel hetkel pean endale meelde tuletama, et see võluvits on järjekindlus, mis ühtaegu paneb mu sisimas karjuma aga samas rahustab maha, et see kõik on normaalne. Normaalne kulgemise kiirus ja normaalsed tunded.

Lihtsalt. Püüaks natuke vähem labiilselt.

Here’s to motherhood.

Advertisements

6 thoughts on “EMADUSELE

  1. Jällegi tunnen end ära su blogis. Nii hea, et sa kirjutad neist asjadest. Aitäh!

    Ise selle ärevuse ja endaga tegelemise juurde olen just viimastel päevadel juurde leidnud mõtte, et ma annan endale aega. Võimekus/tugevus pole selles kui suudan muuta midagi kohe ja praegu ja drastiliselt. Tugevus on just see, millest sa kirjutasid, et järjepidevalt liigud kuskile poole. Vahepeal edasi, vahepeal natuke tagasi kui vaja ja vahepeal hingetõmbepausidega. Aga ei kiru ennast sellepärast maapõhja. Ei mõista iseennast hukka ja annad oma muutustele aega. Ei mõtle isegi, et kuu aega oleks liiga kaua. Aasta, kaks aastat kõlab nagu parem aeg selle jaoks, et ennast ümber programmeerida ja mõtlemist muuta. Päev päeva järel. Ja mõnipäev üldse mitte.

    Ps. Polnud mõeldud mingi “targema” õpetusena, lihtsalt mis endal pähe tuli peale su postituse lugemist. Ma pole veel kuskilt otsast sel teemal piisavalt tark, et kedagi õpetama hakata. 😀

    1. Anette

      Ma olen alati väga tänulik su mõtteavalduste eest, nii hea, kui keegi end ära tunneb. Ma tean, et ma pole ainuke selliste tunnetega aga on nii hea on teada, et ma pole üksi. Loodan, et saad aru mu mõttekäigust. 🙂
      Ma ka tihti enda kogemust jagades kardan, et seda võetakse targutamisena. Tegelikult vist ikkagi ei võeta. 😀 Mina vähemalt ei võta.

      1. Haa! Jah, ma ka ei pea, aga lihtsalt vahel kirjutad üht ja teine saab hoopis teistmoodi aru. Blogides seda tuleb ikka aeg-ajalt ette. Mõni võtab kohutavalt isiklikult ja saab lausa haiget millestki, mis polnud üldse temale mõeldud. Aga jah, egas selle vastu saa midagi. Kui et lihtsalt ette ja taha öelda, et see on minu arvamus, minu nägemus, minu arusaam (justkui ise seda välja ei saaks lugeda juba sellest, et noh, minu blogi, eks). Aga jah.. Kirjuta tihedamini kui sul vähegi kirjutamise tuju on, su postitused on alati oodatud! 🙂

      2. Anette

        Disclaimers, disclaimers everywhere 😀 Ma pead ei anna, sest blogilubaduste pidamine pole mul eriti välja tulnud aga tunnen, et vajadus luua tuleb jälle pinnale. Tahaksin siin ka miskise rütmi luua aga võtan ühe asja korraga. 🙂
        Tore ikka teada, et olen oodatud!

  2. Maria

    Olen sinu blogi juba mõnda aega lugenud. Ma ole siin varem sõna võtnud, kuid nüüd teen seda siiski. Mulle nii väga meeldib, et jagad oma teekonda.:)
    Soovitan sulle sellist raamatut: https://www.rahvaraamat.ee/p/5-sekundi-reegel/1030157/en?isbn=9789949720446 See pühendab peatüki või kaks ka ärevusele.
    Väike lühikokkuvõte: Põhimõte on selles, et lihtsalt 5 sekundi reegli abil saab oma ärevust kohe selle tekkides nulli tõmmata. 🙂 Ärevustunne on oma toimelt üsna sarnane elevusele. Kui saad aru, et sinus on tõstmas pead ärevus, siis on sul aega täpselt 5 sekundit, et kiirelt loendada 5, 4, 3, 2, 1 ja kinnitada/öelda endale, et “olen nii elevil!” ja kortisooli enam peale ei pumbata = (ebaterve) ärevus kaob. Autor on sedasi nii ennast kui oma kaht last ärevusvabaks muutnud. Alguses on vaja seda “olen nii elevil!” vast korrata rohkem kui üks kord, aga see mõjub! Olen seda nippi kasutanud enne pingelisi koosolekuid ja avalikku esinemist. Elul on kohe teine värv. Loodan, et oli abiks! 🙂

    1. Anette

      Oo, kui põnev! Aitäh soovituse eest, kindlasti uurin. 🙂 Ja nii hea on lugejatelt tagasisidet ja kaasarääkimist saada, loodetavasti tekib mõni teine kordki tahtmine kirjutada!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s