JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

Advertisements

2 thoughts on “JÕUAN

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s