LIIGA HALL

Praegu on vist kõige raskem aeg aastas. Süda igatseb kevadet nii väga aga üle päeva sajab paksu lund ja külm poeb justkui iseenesest veel sügavamale naha alla. Ma olen väsinud ja kurb.

Mis sest, et päike paistab ja ahjus on tuli. Ei taha olla kodus, ei taha olla ema, ei taha olla naine. Haigus on majas ja paha on olla. Must on olla, sest ei jaksa tolmuimejat kätte võtta. Mitmepäevane peavalu ei anna järele ja normaalset toitu teha ei jaksa, sest iga pealiigutus ja suunamuutus vajab silmade sulgemist. Ma tean, et hakkab parem, kui see põrandapudi kaob ja soe supp kosutab aga lihtsalt ei jaksa. Mitte midagi ei taha. Ja ma pole ainuke. See on selline aeg aastas.

Natuke aega tagasi oli natuke hullem. Haigust ei olnud aga meeleolu oli nii miinuses, et lihtsalt ei tahtnud eksisteerida sellises olekus. Keeruline on, sest nii paha on ja tahaks lihtsalt kiiret lahendust aga kuna see olemine kujunes mitme kuu jooksul, siis vähemalt nii kaua võtab aega ka sellest välja tulemiseks. Ja ma proovin. Praeguses olekus on raske igapäevaselt enda jaoks midagi teha ja sellest rõõmu tunda, kui miski eriti ei liiguta aga hetkel kirjutamine nagu tõmbaks mu hammasrattaid natuke käima, mis on vist hea tunne.

Ükspäev õhtul hilja käisin Elamus Spaas. 21+. Nädala sees. Vähe rahvast, kõik täiskasvanud. Soojus. Kuulasin aurusaunas maastikumuusikat, pikutasin raamatunurgas, määrisin end mudaga, kui kõik teised külastajad saunarituaalil osalesid. Kaalusin ka 8-kraadisesse basseini hüppamist aga oli liiga hilja, sest ma olin juba täiesti sossu ega tahtnud sellest tundest loobuda. Natuke hakkas parem. Ja siis ükspäev käisin Marimetsa matkarajal oma aju tuulutamas, sest mul oli seal üleval täiesti umbne kõik. Ootasin, et see aitab mind rohkem, täidab mu hinge ja südant rohkem aga ju need on siis nii kuivad praegu, et täielikku rahulolu üks matk ei saagi anda. Rabaväli oli muidugi imeline ja nii mõnus külm oli. Selline turvaline külm.

Mul on hea meel, et ma ei pea kuidagi teesklema või varjama seda kõike. K eest. Rääkisin ausalt ära ja ilma suuremate emotsioonideta, mis tegelikult ongi suhteliselt tuhmid praegu ning ta on täiesti mõistev ega eelda, et mul naksti parem hakkab pärast spaaõhtut või teatrikülastust. Ta saadab mu aprillikuus pea nädalaks omaette puhkama ja päris ausalt ei jaksa seda ära oodata. Vaimselt ei jaksa. Selle pärast korraldan endale aeg-ajalt üksiolemisi. Tahan olla ise.

Ma teadsin kirjutamist alustades, et täna tõmban tolmuimejaga toad üle, tuulutan ja teen püreesuppi (pakist küll, aga ikkagi). Siis hakkab natuke parem. Pärast seda taastun ilmselt tund aega diivanil ja joon vett aga vähemalt on toas värske õhk.

Advertisements