VEEL VÄGIVALLAST

Ei tahagi blogida enam. Mitte niimoodi. Kirjutada tahan aga mitte blogida. Just lugesin femtech artiklist üht mõtet: “Selle lõigu kirjutamine nõudis enese­ületust. Teema on isiklik ja mina olen ju professionaal, mitte blogija, kes soovib midagi personaalset paljastada.”

Viimaste sündmuste valguses blogimaailmas on mulle kohale jõudnud, et on jah kehv maine blogijal. Ja põhjusega. Enne eriti ei mõistnud, sest oma mätta otsas pidasin end ka väikestviisi blogijaks ja enamus on ikkagi ilusad ja head aga. See, mis suuremale avalikkusele paistab, pole üldse ilus. Nii kole on. Ja ma tean – ma olen sellest ülemäära frustreeritud. Eks ma protsessin need tunded läbi ja pole enam nii ärritunud aga minu jaoks on üles kerkinud väga teravad probleemid.

Räägime kiusamisest. Ma tean, mis tähendab olla kiusatav ja kiusaja. Olen olnud kõrvalejäetud ja narritud, mind on meelega lolliks tehtud. Hiljem õelutsesin kellegi endast nõrgemaga ning käitusin väga kahepalgeliselt. Tagantjärele mõistan, et sain kiusajaks seetõttu, et olin ise eelnevalt ohver, mis omakorda paneb mind mõistma iseenda kiusajat. Mõistan, aga valutan ikka, sest päris mitu asja, millega ma elus maadelnud olen ja ehk maadlen siiani, on just nendest kogemustest tulnud. See on rõve ja nii südantmurdev ja see on tsükkel, mis aina kordub ja kordub.

Täna nägin, kuidas üks tüdruk tõukas teist kolm korda kuni too kukkus ja suurest nördimusest nutma hakkas. Mu sisemise lapse suur süda murdus kõrvulukustava raksatusega ning ema ja inimene minus möirgas valust, sest ma teadsin väga hästi, mida see laps tundis. Täielik ebaõiglus ja mõistmatus, miks keegi minuga nii õelalt ja pahatahtlikult käitub! Ma ausalt ei kujuta ette, mida tunneb küberkiusamise ohver, kus suur hulk inimesi korraga peale lendab ja halastamatult ja väsimatult tambib. Täiesti laastav.

Olen jälginud suurte joutuubi sisuloojate draamasid ning huvitunud just inimeste käitumisest. Minu jaoks on täielik müstika see, kuidas suure jälgijaskonnaga inimesed ei adu oma mõjuvõimu. Üks säuts-video-blogi, üks sõrmenips – ja lendavadki jälgijad kellegi suunal sappi pritsima. Sajad, tuhanded, miljonid (!!!) inimesed võtavad sihtmärgiks ühe inimese, kes on teinud vea. Ei mingit tunnetega arvestamist, teise poole kuulamist, võimaluste andmist. On kõige hullemate versioonide välja mõtlemine, raevukalt spekuleerimine, risti löömine. Ja siinsamas, meie maailmades, toimuvad samasugused asjad.

Seda kõike on jõle näha. Mu silme ette tuleb zombihord filmist “World War Z” ja zombid on minu jaoks kõige õudsamad asjad üldse. Arutu enda arvamuse avaldamine kõige õelamate sõnadega “otsekohesuse” sildi all. Kui palju musta valgeks räägitakse? Kes peab haiget saama ja kui palju, et tekiks mingigi arusaam vastutusest oma sõnade eest? Kes julgeb midagi öelda?

jälgin

Kes ütleb, et on süstemaatiline kiusamine on kuidagi ikkagi välja teenitud? Kes ütleb, et on okei kättemaksuhimust nõretavalt sihtida kellegi loomust, ise samal ajal irvitades ning hiljem oma ütlusi kustutada ja ignoreerida, nagu poleks kunagi olnud? Et ta ju teadis, mis on riskid, kui ta seda või teist teeb, et ega tema ka täiesti süütu pole? Kas siis on vägivaldne kohtlemine okei?

Olen ise eemaldunud ja kõrvale vaadanud, liiga tihti. Loodan, et edasipidi enam mitte vaid kutsun kehva käitumist, ka ignoreerimist, korrale. Ka siis, kui suhted võivad katkeda. Igal ühel on vastutus. Kui lähedane käitub sitasti, siis ütled. Ei lase sellisel käitumisel enam jätkata, ei vaata pealt ega ütle, et sinusse see ei puutu, sest sellisel juhul oled kaasosaline, võimaldaja, enabler.

Minu kaks senti.

Samal teemal:

Advertisements

OHTLIKUD INIMESED

Soovisin küll helgema teemaga kevadet alustada aga nii raske on. Endal on elu ok, täiesti tavaline hea, harilik ja turvaline. Ja mõtled, et teistel on ka aga… ei pruugi olla. Nendel, keda tean ja keda ei tea. Väga suured tunded ja arusaamise, millisel määral kurjus maailmas eksisteerib, tõi Eero Epneri artikkel “Sest nad saavad”.

Lugemise lõpus pidin vannituppa nutma minema.

Artikli pealkiri on väga tabav. Sest nad saavad. Sest neil lastakse. Vaadataksegi mööda, ei osata reageerida, on ebamugav. Mida üldse tegema peaks? Äkki ma sean ennast ohtu? Meil pole aimugi, kuidas sellistele olukordadele läheneda ning kuigi see artikkel murrab südameid, siis on oluline neist asjust rääkida. Aina rohkem ja aina erinevad inimesed, sest igal inimesel on omad kogemused, mis teemale valgust heidavad ja teiste silmi järjest rohkem avavad.

Eks ma teadsin seda enne ka aga kartuses, et ei ole võimeline lähemal vaatlemisel valu ja ängiga toime tulla, hoidsin teadlikult end maailma julmusest eemal. Vaikselt on tulnud valmidus ja enesekaitse, väikeste annustena igalt poolt. Enam ei ole seda hirmsat teadmatuse ja abituse tunnet – teadmised ja oskused on arenenud ning need on võimsad kilbid. Ja relvad.

Ma tahaksin karjuda selle kurjuse peale. Niimoodi, et ta kardaks enda pärast. Viha ja tülgastus panevad mind soovima, et oleksin pistodadega vigilante, kelle hirmus elavad kõik need kurjuse kehastused. Tahaksin, et nad tunneksid end abituna, et neil oleks surmahirm. Tahaksin, et nende suurimad hirmud saaksid teoks. Sest kuigi nad väärivad palju hullemat, on see miski, mis neile päriselt naha alla poeb.

Mul on praegu laenutatud kaks raamatut: Joe Navarro “Ohtlikud inimtüübid” ja Lundy Bancrofti “Miks ta seda teeb?” Esimene on loetud, teisega pole veel alustanud. Ja viivitan, sest kui keegi on päriselt sellise inimese haardes, siis pole aega ega vahet, miks. Ära peab saama. Nii ohutult ja nii ruttu kui saab. Ohtlikud inimtüübid jätavad endast maha kaose, täieliku varingu. Mida lähedasem suhe, seda suurem kahju. Ja see on hirmutav, kui meeldivad nad kogu ülejäänud maailma silmis on. Räägivad musta valgeks ja terve inimese haigeks. Nad alustavad meeldivalt ja kui oled haardes, hakkab tasapisi mahamurdmine kuni täieliku alistumiseni. Kui tuleb arusaamine, siis enam ei jaksa – täielik kurnatus ja kuna väljapääsu ka ei paista, siis tuleb alistumine.

Ja ma enne ei teadnud seda! Ma ei saanud aru, kuidas ei saada välja sellisest olukorrast. Kuidas on võimalik sellist asja üldse kannatada, paha on ju olla!? Nüüd saan. Ei ole nii lihtne, ei ole nii must-valge. See ongi täielik hallide varjundite ala. Kui pole ise sellises olukorras olnud, ei saagi lõpuni aru aga on võimalik mõista, et nii on. Uskumatu jah, aga usu, kui räägitakse. See võtab tohutult julgust ja meeletu hirmu ületamist – reaalselt on hirm oma elu pärast, oma laste pärast. Inimesed on võimelised tohutult kannatama, enne kui taluvuspiir kätte jõuab, ja siis võib olla juba väga kriitiline seis. Viimases hädas abi palumine ja saada kõrvale lükatud võib lõppeda hävinguga.

Ja kui märkad, siis räägi. Kui ei oska, otsi infot, internetis on ressursid saadaval, alustada saab näiteks siit: Naiste Tugi- ja Teabekeskus. Tugikeskustesse saavad pöörduda ka need, kelle lähedane kannatab vägivalla all, nii et kui ei tea täpselt, kuidas tegutseda, siis kogenud inimesed saavad aidata. Enamus infot on suunatud naistele aga on oluline märgata ka seda, kui lähisuhtes on mees kannataja. Ka siis peab tegutsema. Ja mitte ainult lähisuhtes ei esine vägivalda. Igatahes ei tohi mööda vaadata. Pere, sõbrad, töö- või klassikaaslased, ülemused, õpetajad, naabrid. Igal pool võib leiduda inimesi, kes ei hooli teiste heaolust ning teevad kõik, et saada seda, mida nad parasjagu tahavad.

Ohtlikud inimesed on olemas ja meil on vaja oskuseid, et neid ära tunda ja nendega toime tulla – kas ja kuidas suhelda või üldse täiesti eemale hoida, elust välja lõigata. Väga soovitan lugeda eelnevalt nimetatud raamatut “Ohtlikud inimtüübid”, mis annab väga praktilisi nõuandeid, kuidas toimida, kui on elus kokkupuude selliste inimestega.

Kuigi mul on valus ja kurb ja ebamugav, siis ma olen tänulik, et mu maailm selliselt avaneb. Ma kartsin varem, et mu loomuomane lootusrikkus kaob, kui liiga palju kurjust näen aga mu hirm hoopis väheneb. Teadmistes on jõud. Kui oskad ohtu ära tunda, on sul selle võrra turvalisem. Kui sul on tööriistad, et ohtudega toime tulla, veelgi parem.