VEEL VÄGIVALLAST

Ei tahagi blogida enam. Mitte niimoodi. Kirjutada tahan aga mitte blogida. Just lugesin femtech artiklist üht mõtet: “Selle lõigu kirjutamine nõudis enese­ületust. Teema on isiklik ja mina olen ju professionaal, mitte blogija, kes soovib midagi personaalset paljastada.”

Viimaste sündmuste valguses blogimaailmas on mulle kohale jõudnud, et on jah kehv maine blogijal. Ja põhjusega. Enne eriti ei mõistnud, sest oma mätta otsas pidasin end ka väikestviisi blogijaks ja enamus on ikkagi ilusad ja head aga. See, mis suuremale avalikkusele paistab, pole üldse ilus. Nii kole on. Ja ma tean – ma olen sellest ülemäära frustreeritud. Eks ma protsessin need tunded läbi ja pole enam nii ärritunud aga minu jaoks on üles kerkinud väga teravad probleemid.

Räägime kiusamisest. Ma tean, mis tähendab olla kiusatav ja kiusaja. Olen olnud kõrvalejäetud ja narritud, mind on meelega lolliks tehtud. Hiljem õelutsesin kellegi endast nõrgemaga ning käitusin väga kahepalgeliselt. Tagantjärele mõistan, et sain kiusajaks seetõttu, et olin ise eelnevalt ohver, mis omakorda paneb mind mõistma iseenda kiusajat. Mõistan, aga valutan ikka, sest päris mitu asja, millega ma elus maadelnud olen ja ehk maadlen siiani, on just nendest kogemustest tulnud. See on rõve ja nii südantmurdev ja see on tsükkel, mis aina kordub ja kordub.

Täna nägin, kuidas üks tüdruk tõukas teist kolm korda kuni too kukkus ja suurest nördimusest nutma hakkas. Mu sisemise lapse suur süda murdus kõrvulukustava raksatusega ning ema ja inimene minus möirgas valust, sest ma teadsin väga hästi, mida see laps tundis. Täielik ebaõiglus ja mõistmatus, miks keegi minuga nii õelalt ja pahatahtlikult käitub! Ma ausalt ei kujuta ette, mida tunneb küberkiusamise ohver, kus suur hulk inimesi korraga peale lendab ja halastamatult ja väsimatult tambib. Täiesti laastav.

Olen jälginud suurte joutuubi sisuloojate draamasid ning huvitunud just inimeste käitumisest. Minu jaoks on täielik müstika see, kuidas suure jälgijaskonnaga inimesed ei adu oma mõjuvõimu. Üks säuts-video-blogi, üks sõrmenips – ja lendavadki jälgijad kellegi suunal sappi pritsima. Sajad, tuhanded, miljonid (!!!) inimesed võtavad sihtmärgiks ühe inimese, kes on teinud vea. Ei mingit tunnetega arvestamist, teise poole kuulamist, võimaluste andmist. On kõige hullemate versioonide välja mõtlemine, raevukalt spekuleerimine, risti löömine. Ja siinsamas, meie maailmades, toimuvad samasugused asjad.

Seda kõike on jõle näha. Mu silme ette tuleb zombihord filmist “World War Z” ja zombid on minu jaoks kõige õudsamad asjad üldse. Arutu enda arvamuse avaldamine kõige õelamate sõnadega “otsekohesuse” sildi all. Kui palju musta valgeks räägitakse? Kes peab haiget saama ja kui palju, et tekiks mingigi arusaam vastutusest oma sõnade eest? Kes julgeb midagi öelda?

jälgin

Kes ütleb, et on süstemaatiline kiusamine on kuidagi ikkagi välja teenitud? Kes ütleb, et on okei kättemaksuhimust nõretavalt sihtida kellegi loomust, ise samal ajal irvitades ning hiljem oma ütlusi kustutada ja ignoreerida, nagu poleks kunagi olnud? Et ta ju teadis, mis on riskid, kui ta seda või teist teeb, et ega tema ka täiesti süütu pole? Kas siis on vägivaldne kohtlemine okei?

Olen ise eemaldunud ja kõrvale vaadanud, liiga tihti. Loodan, et edasipidi enam mitte vaid kutsun kehva käitumist, ka ignoreerimist, korrale. Ka siis, kui suhted võivad katkeda. Igal ühel on vastutus. Kui lähedane käitub sitasti, siis ütled. Ei lase sellisel käitumisel enam jätkata, ei vaata pealt ega ütle, et sinusse see ei puutu, sest sellisel juhul oled kaasosaline, võimaldaja, enabler.

Minu kaks senti.

Samal teemal:

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s