MÄNGIME

Täna inglise keele tunni lõpus ütles õppejõud pärast põgusate suuliste ettekannete tegemist, et on okei olla ärevil ning kaotada mõttelõng – selle kursuse eesmärk ongi harjutada ning õppida end esitledes aina vabamalt tundma. Võin sedasama ise endale mitu korda öelda aga kui õppejõud loob ruumis selliselt turvalise õhkkonna, on niivõrd palju kergem õppida ja end vabaks lasta. Vead on lubatud.

Kellelegi ei meeldi vigu teha. Ei meeldi ka hirm eksimise ees. Mina ise vähemalt tunnen väga selgelt, kuidas see takistab mul head tööd tegemast. Eriti tundsin seda täna, kui pidime grupiga end võõra teemaga kurssi viima ning seda siis ülejäänud klassile tutvustama ja seda kõike inglise keeles. Kvantfüüsika keskmest aru saamine ja sellest esitluse kokku panemine oli täpselt see ootamatu võõrasse vette sattumine nagu ma eelmises postituses kirjutasin. Nähes aga kuidas teised, kes kindlasti ei olnud vähem närvis kui mina, olukorraga ilusti toime tulid, läks selg veidi sirgemaks ja kui vaatlesin viise, kuidas nad end väljendasid, siis … õppisin.

Vahemärkus: on magamaminekuaeg. Tütarlaps tuli ütlema, et ta ei saa hästi magama jääda, sest tal on paha tunne. Muretseb oma sõbranna pärast, kes jäi pärast tema lahkumist veel lasteaeda ja kellel polnud äkki kellegagi mängida. Oeh! Kaastundlik ja tähelepanelik väike inimene.

Luban endal võtta aega mõtlemiseks ja pikemate ülesannete juures süvitsi asja uurida ning valmistuda võimalikuks esitluseks või seminarivestluseks. Fookus on asjast arusaamisel, mitte tingimata õigesti vormistamisel. Teen nii nagu asjast aru saan, vajadusel küsin nõu ega muretse alalõpmata, kas ma sain asjast ikka “õigesti” aru. Mõistan, et alati polegi ühest viisi või vastust ning erinevad vaatenurgad loovadki mitmekesisust.

Esialgne sotsiaalne ärevus on õnneks taandunud ning kursusekaaslastega ka väikestviisi tutvutud. Päris huvitavaid karaktereid on ja ma ootan põnevusega lähemat tutvumist, pikemaid vestluseid vabamas õhkkonnas. Samal ajal on mul ka kodune elu – suhe, lapsed, nädala menüü koostamine, toidukorvi tellimine (see on jällegi täielik õnnistus – ei pea poes käima!), toidu tegemine/ettevalmistamine, pesu pesemine, korrastamine jne. Ja muidugi, mina ise. Viimase nädala jooksul olen üritanud tähelepanelikumalt endale aega võtta, et kasvõi istuda ja hingata. Kui söön, siis tõepoolest söön ega tegele muude asjadega (vajab harjutamist). Käin loengute vahel lihtsalt sirutamas, kodus olles teen teed ja joon seda kuumalt, luristades. Väikesed-väikesed asjad. Goes a long way.

lambine

Mul on palju mõtteid ja tähelepanekuid ja neid tuleb juurde, loodetavasti jõuavad ka siia. Päeva jooksul olen nii paljudest asjadest lõbustatud, sest inimesed on toredad. On huvitav vaadelda erinevaid iseloome ja kui õppejõud viskab mõne muretult lõbusa pildi tekstislaidide vahele, on lihtsalt mõnus noh! Tore on, kui inimesed mängivad. Kui esmaspäeval vihma käes paljajalu bussi pealt koju jalutasin, siis üks must Škoda sõitis täpselt parajal kiirusel lompidest niimoodi läbi, et vesi suure kaarega mu jalgadele pritsis. Juht võis seda teha võib olla ka pahatahtlikult aga mulle meeldib mõelda, et me mängisime.

Aga vahepeal õpime ka, eks. Harjutame õppima.

UUED TUTTAVAD TUNDED

Neljapäeval ja reedel käisin koolis. Infotund, keeletest.

Ja õhtul olin täiesti läbi ja ebakindel. Mind tabas sotsiaalne ärevus. Leidsin end konstantselt mõtlemas sellele, kuidas teised mind näevad ja mida minust arvavad ja olin üleüldse liiga ebamugavalt iseendast teadlik. Nüüd ma olen selle pärast lihtsalt ärritunud.

Ei saa võita. Ükskõik, kui vana sa oled, mida elus saavutanud, kuidas elanud – sa ei saa võita. Ebakindlus võib tabada igaüht. Tunne, et pole piisavalt see või teine või miski, mis tundus eelnevalt sinu kasuks rääkivat, näib järsku hoopis takistusena.

Kui 19-aastasena tundsin end noore jogana, siis nüüd 27-aastaselt tunnen end igivanana. Bakalaureuse päevaõppes on enamasti otse keskkoolist tulnud õpilased ning tegevused ja üritused on tihti just neile suunatud. Kui ma enne tundsin elevust õppimise pärast, siis nüüd mulle lisandus stress sotsialiseerumise pärast. Mitte üleüldiselt vaid just sellel konkreetsel moel nagu esmakursuslastele korraldatakse. Näiteks rebaste ristimine ja peod.

Minu jaoks pole need üritused kunagi olnud suhete loomiseks soodsad. Ma isegi ei viitsi seda analüüsida, sest nii lihtsalt on aga imelik on end kehvasti tunda, selle pärast, et mul ei ole mõnus pidudel käia. Ei saa öelda, et ma poleks proovinud. Ikka olen läinud kaasa sellega, mis nagu peaks töötama aga isiklik kogemus ütleb, et minu jaoks ei tööta. Kui ma olen üksi, siis ma ei otsi naljalt võõrastega kontakti ning ma tean, et keegi teine samuti mulle ligi ei astu. Ma ei ole kuigi lähenetav inimene, selgub.

See kõik ei tähenda, et ma ei tahaks kontakti luua. Tahan, aga mu protsessid on teistsugused. Mulle ei meeldi tundmatus kohas vette viskamine või kui mulle prauhti peale lennatakse, sest mu aju jaoks on informatsiooni korraga liiga palju. Mul on raske kiirete plaanimuutustega kohaneda – vajan eelnevat infot, et oskaksin end häälestada ja ette valmistuda. Muidugi on see osaliselt harjutamise asi aga isikuomadusena täielikult kuskile kaduda ei saa.

Tean, et ma ei hakka ülikoolielus ülimalt aktiivselt osalema lisaks arusaadavatele põhjustele (suhe, lapsed, kodu) ka selle pärast, et ma pole lihtsalt huvitatud. Ja ma tunnen veidi ärevust, et pole, sest praegu on jäänud mulje, et ilma selleta ülikoolis hakkama ei saa. Põen FOMO – hirmu ilmajäämise ees. Annan endale aru, et peod ei ole ainus võimalus kontakte luua ning viis, kuidas mina asju teen, ei ole tingimata vale või halb. Võtab võib olla veidi kauem aega aga see-eest on ehk ajale vastupidavam?

Viimasena tahan ma rääkida energiatasemest. Mul on selline madalamapoolne. Olen aru saanud, et pean läbimõeldumalt oma energiat jaotama ning võtma tihedalt väikeseid puhkehetki, et end laadida. Mul ei ole mõistlik näiteks öö läbi õppida ja järgmisel päeval eksamile minna, sest mu aju on osaliselt halvatud. Uni on minu jaoks a-la-ti väga tähtis olnud ning kui kell tiksub üle keskköö, hakkab minusse juba kerge ärevus sugenema.

Ma ei saa võtta endale lisakohustusi, mille jaoks mul energiat ei jätku ja ma ei peaks end selle pärast halvasti tundma vaid õppima sellega töötama. Pean õppima vajalikke ülesandeid niimoodi päeva-nädala-kuu lõikes jaotama, et ma end tühjaks ei tõmbleks. Vajalike ülesannete sekka kuuluvad puhkehetked ning frustratsiooni vabastamine nutmise või tantsimisega.

Samal ajal ei saa see madal energiatase kujuneda vabanduseks millegi mitte tegemiseks vaid võiks olla motiveerivaks faktoriks energiavarude suurendamiseks. Kui tundub, et ei jaksa, siis ei loobu vaid võtan paar tundi hingetõmbeaega ning naasen ülesande juurde. Alati muidugi pole see sellisel määral võimalik aga minuti nutmiseks või jõuliselt tantsimiseks leiab ikka.

Nihutan oma mugavustsooni piire ja see võib kohati päris valus olla aga niimoodi me ju kasvamegi. Elu hoiab ja raputab samaaegselt ning selles on mingi mõnus turvatunne.