VASTANDID TÕMBUVAD?

Mina ja K oleme vastandid. Meie isiksused on täiesti perfektsed vastandid ja kuigi ma teadsin juba varem, et me oleme väga erinevad, siis pärast isiksuse testi* tegemist sai see ametlikuks. Minu elu vähemalt palju selgem. Väga VÄGA palju avaram ja selgem. Mina olen INFP ehk Vahendaja ja K on ESTJ ehk Juhataja. Allolevad pildid võtavad päris täpselt kokku meie olemused. K tõstab kellegi mööblit ja mina hõljun metsas. Shalalaaa!

pildid lõigatud 16personalities.com lehelt

Guugeldades ja erinevaid foorumeid lugedes peetakse sellist suhet põhimõtteliselt hukule määratuks, sest esineb liiga palju arusaamatusi ning ei suudeta üksteise vajadusi täita. Seda arvavad enamasti INFP isiksused, keda ESTJid hirmutavad või kellel on olnud keeruline kogemus selle tüübiga. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et me Kga niimoodi kokku saime aga saime ja kuigi meie suhe on kohati VÄGA raske olnud (minu jaoks), siis on see ka ilmatuma hea. Me oleme justkui üksteise kaljud ning oleme koos väga palju kasvanud. Mina olen kasvanud näiteks enesekindlamaks – K on mind õpetanud end mitte süüdi tundma, kui vajan aega asjadest aru saamiseks ning julgen end rohkem kehtestada. Ta on aidanud mul oma ideid ja visioone ellu viia ning suunanud mind mitmetest rasketest olukordadest ise välja tulema. Ning julgen öelda, et K on minult õppinud kaastundlikkust ja mõistvust aga ka iseenda tunnete märkamist ja nendest rääkimist. Ma olen alati nii tänulik, kui ta räägib millestki, mis teda häirib või kehvasti tundma paneb, sest varasemalt kippus ta kõike endale hoidma ning väga passiiv-agressiivselt käituma. Kuigi ma olen inimeste kuulamiseks põhimõtteliselt loodud ja armastan seda sügavalt.

Nüüd tagantjärele vaadates on rasked perioodid tekkinud sellest, et me oleme lahku kasvanud. Kui me pikalt lihtsalt koos eksisteerime ja omavahel peale igapäevaste rääkimiste eriti ei suhtle, siis me kasvame väga kiirelt lahku ja me peame nagu uuesti alustama. Ja siis on tunne nagu oleks võõras inimene vastas. Meil on ka väga palju möödarääkimisi. Mina lähtun otsuste tegemisel väga suuresti sellest, mida ma tunnen. Mul on vaja, et mu tegemistel ja otsustel oleks see Õige Tunne. Seda ei saa kuidagi loogiliselt selgitada ning Juhataja isiksusel on väga raske sellest aru saada. K jaoks olen mina kohati ilmselt mingist täiesti teisest maailmast (mis on ilmselt osaliselt ka põhjus, miks ma talle meeldin). Ja mul on kohati mustvalget loogikat väga raske mõista, sest igal asjal on ju nii palju värve ja nüansse, millega arvestada. No tõesti, mõnikord tunnen, et mu aju lihtsalt ei võta, ükskõik kui palju ma ka ei üritaks.

Tülid käivad meil tavaliselt nii, et kui mingil lambisel hetkel langeb karikasse viimane piisk, siis see lendab kohe ümber ka. Niimoodi suure kaarega. Ja tihtilugu lähen mina nii kettasse, et ei saa enam üldse aru, mis toimub. Mu peas on tõepoolest ilutulestik ja K väga kaalutletud ja loogilised vastused (mis on tal juba mitu käiku ette teada) ajavad mind veel rohkem segadusse. Siis mina tavaliselt lähen natukeseks eemale rahunema, see aeg varieerub mõnest minutist mõne tunnini. Ja siis me räägime rahulikult oma tunnetest, teist kuulates. Aga sellise asjade käiguni oleme me jõudnud oi kui pika aja ja oi milliste kannatustega (minu puhul siis ilmselt).

Mina mõtlen ja tunnen TOHUTULT palju. Samal ajal on Kl kõik asjad juba ära mõeldud ja mul on mulje, et tunded on ka rohkem mõtted kui tunded. Ma olen muretsenud, et ta surub oma tunded alla ja teeb selle kõigega endale liiga aga tegelikult ta lihtsalt töötabki nii. K oskab väga hästi inimestega suhelda: ta on lõbus ja viisakas ja meeldiv, oskab inimesed panna end hästi tundma ning samal ajal suunab vestlust täpselt selles suunas nagu tema tahab. Aga minuga vahel suheldes jookseb ta täiesti juhtmesse ära, sest ta ei suuda lihtsalt sammu pidada mu ilutulestikusarnaste mõttekäikudega. Tihti peab ta mind katkestama ja küsima, et kas meil teema muutus vahepeal. Mul on peas nii palju seoseid ja kõik lõimub ja põimub ning minu peas on kõik täiesti arusaadav aga sõnadesse see ei jõua üldse või ei jõua temale arusaadavalt.

Vastanditega on teadagi see värk, et need kas põrkuvad täiega või hoopis täiendavad üksteist. Ja meil on nii ühte koma teist. Muidugi ei saa kõiki Vahendajaid või Juhatajaid või ükskõik milliseid isiksuse tüüpe ühe puuga lüüa, sest iga inimene on ikkagi erinev. Suhtes mängivad rolli ka muud olulised asjad, isiksused on vaid osa sellest.

Mingi hetk ma mõistsin, et ma ei saa oma partnerilt nõuda kõigi oma vajaduste täitmist. Mingeid asju räägid ja koged näiteks koos sõbrannadega või perega või näiteks täiesti üksi.  Tean, et ei saa temaga vestelda mõnedel mind paeluvatel teemadel, sest meie erinevused ajavad meid lõpuks riidu. On mingid asjad, mida tema mulle pakkuda ei saa ja mida mina talle pakkuda ei saa. Kuigi ta räägib mulle investeerimisest ja ma kuulan huviga ja räägin kaasa ja saan targemaks, siis ma jaksan kuulata vaid mingile maale. Ning mina võin oma mõtetest ja ideedest rääkida vaid nii palju, sest kuskilt maalt ta ei suuda seda kõike hoomata.

Kuigi meil on väga suured erinevused, mis justkui tähendaksid, et me ei suudaks kaua üksteisega koos olla, siis meil on ka palju, mis meid ühendab ja asjad, mida me koos naudime. Oleme mõlemad üsna praktilise meelega, tema on seda loomult ning mina olen selle ilmselt isalt kaasa saanud. Armastame fantaasiat – nii kirjandust, filme kui ka arvutimänge. Sõrmuste Isand, Kääbik, Eragon, Elder Scrolls, Dragon Age, Troonide Mäng, Westworld. Kõik paelub meid mõlemat ja koos on neid niivõrd äge jagada. Parimatel päevadel mõistame üksteist poole sõna pealt ning irvitame ja lõõbime lakkamatult. Meil on koos lõbus ja oleme mõlemad valmis suhte nimel töötama. See kooskõndimine on vahel päris künklik aga ikkagi jube lahe.

Me mõlemad oskame olla täistropid ja teist nii võimatult närvi ajada, üks rohkem kui teine ja meie jagelemised ilmselt niipea veel ei lõppe, sest me ei suuda üksteist lõpuni mõista aga mina ei ole nõus loobuma. Kahtlen seda ka K puhul. Võti on partneriga rääkida. Ko-gu-aeg. Ja siis niisama olla. Ja siis jälle rääkida ja rääkida, sest nii on nagu meie elu käib. Kohati väsitav aga väga rahuldustpakkuv.

 

* testi saab teha SIIN – saab teha eesti keeles, üldine kokkuvõte on ka eesti keelde tõlgitud aga edasi saab inglise keeles lugeda.

Advertisements

KUNINGANNA JA KUNINGAS

Üks päev mõtlesin ühe sõbranna peale ja juurdlesin, et huvitav, mis tunne oleks olla tema. Ta on tõeline diiva. Teab, mis tahab; saab, mis tahab. Ta on väga kohusetundlik ja tark. Armastab luksust kuid ei löö risti ette füüsilise töö ees. Praegu hoian teda endale eeskujuks, sest minu Kuninganna arhetüüp on hakanud pead tõstma. Tema kord on kasvada ja särada.

Olen seda hetke väga kaua oodanud. Oodanud, et ma tunneksin ära endas selle Kuninganna ja oskaksin tema võimeid kasutada. See on põnev ja hirmus ja lõbus ja kõhe ühtaegu. Kuna ma alles õpin enda seda külge tundma, siis on suur võimalus üle võlli minna. Aga iga asi siiski omal ajal. Praegu mul on vaja Kuninganna kaitset.

Olen oma suhtes praegu sarnases olukorras nagu paar kuud tagasi lastega: olen lasknud endale pähe istuda. Niimoodi, et ma ise ei ole sellest aru saanud ning partner ilmselt samuti. Aga kuna asi jõudis sellesse rahulolematuse punkti, kus kõik muutuma hakkab, siis võttis Kuninglik Kõrgus ohjad enda kätte. Pärast selle mõistmist olen väekate naistega vesteldes asju palju paremini näinud ja lahti mõtestanud. Sellised vestlusteemad kerkivad nii toredasti vastavalt vajadusele üles – olen näinud paremini omaenda väge ja väärtust.

Olukordades, kus ma varem oleksin Tütarlapselikult õrnakene olnud ja pisaraid valanud, panen hoopis jala maha ja olen väga konkreetne. Ma vajan toetust ja abi ning kuigi sellisel hetkedel kipub suurest kurnatusest hoopis enesehaletsus peale tulema, siis selle väljapoole kuvamine ei anna soovitud tulemusi. Uskuge mind – olen mitu aastat proovinud. Suhtes on see väga huvitav, sest korduvalt olen näinud, kuidas K ei oska enam vaielda, sest argumenteerimisruumi lihtsalt pole ja varasemalt pole sellist asja minu mäletamist mööda juhtunud. Olen alati üritanud olla diplomaatiline ning jätta ruumi endale taganemiseks aga see tähendab, et on ruumi ründamiseks ja mind surutakse sinna kõige-kõige kaugemasse nurka. Enam mitte! Ei, jah, mulle ei sobi, tee seda, too toda, paneme reeglid ja tingimused paika. See ei tähenda, et ma nüüd ainult käsutaks ja keelaks vaid lihtsalt esitan oma soovid väga resoluutselt ning see tundub töötavat. Isegi kui kohtan mingit vastuseisu.

Kohati kütan end liiga üles, olen viimastel päevadel väga raevukas meeleolus olnud. Kogu aeg valmis end kehtestama, oodates vastuseisu. Sellises meeleolus peab olema ettevaatlik, et kellelegi mõtlematult liiga ei teeks. Vahepeal olen lasknud sellel võimutseda aga kuna ma tean, et sellisel viisil on pea võimatu vestlustega kuskile jõuda, siis olen üritanud kainet meelt hoida. Ja oleme saanud rahumeelselt asju arutada.

KaTuFoto-6786
pilt: KäTu Foto

Beebi sünniga kaasneb paratamatult rohkelt stressi, isegi siis kui beebi on ise üsna chill. Kõigil pereliikmetel on vaja järsu muutusega harjuda. Mina tunnen, et mul on aeg-ajalt puhkust vaja ning seda saab mulle võimaldada K. Tema aga ei tunne end beebiga mugavalt, kuna tal pole lihtsalt võimalust olnud teda hoida, teda tundma õppida. Üksteist tundma õppida. Hirm, et kuna mina saan beebile igal hetkel rinda pakkuda, siis tema ei saa teisel viisil teda rahustada. Eile ütles ta mulle, et ta ei oska lina ka siduda. Vastasin, et siis saab selle ju selgeks õppida. Olin natuke imestunud, et ta selleks valmis oli – ausalt öelda ma isegi ei julgenud seda varianti kaaludagi. Tegin talle mitmel erineval viisil ülekohut, olen teda alahinnanud ning kohati isegi mitte võimalust andnud. Kord ütlesin, et emad takistavad isadust. Ja seda tegin minagi, sellest tuleb teadlikult hoiduda ja arvestada sellega, et emad ja isad ongi erinevad. Õpetavad lastele erinevaid asju erinevalt ja nii peabki olema.

Aga pärast seda vestlust, kui ma olin lapsed magama pannud, avastasin K Biikiga diivanil pikutamas. Isad ja beebid on ikka meeletult õnnelikuks tegev vaatepilt. Making an effort. ♥

Kuninganna minus aga jätkab oma valitsusaega, jagades seda suuresti Perenaisega. Jah, Tütarlaps ja Armastaja on praegu üsna tagaplaanil aga kuna mulle on praegu oluline hammasrattad õlitatult käima saada, siis loodan, et mulle andestatakse. Silme ees on mitu sihti, võtame esialgu kaks korraga.

TÕED

Jube raske on endale seda tunnistada aga tihtipeale kui ma olen midagi ette võtnud ja see osutub oodatust raskemaks, siis ma loobun. Või kui loobuda ei saa, siis motivatsioonipuuduses kuidagi venitan end sellest läbi. Millega kaasneb ebavajalik põdemine ja süütunne ja igatpidi end halvasti tundmine. Väga kurnav.

Aga tundub, et lõpuks on käes see ettevõtmine, millest ma loobuda ei saa ja millest end kuidagi läbi venitada ka ei anna. Lapsevanemaks olemine. Uhh, milline väljakutse. Negatiivsed emotsioonid saavad võimendatud väsimusest ja hirrrrrmsasti tahaks voodisse mitme teki alla end kerra tõmmata ja ärgata õhtupimeduses üles ja olla segaduses, kas on veel täna või juba homme. Mul on juba kopp ees sellest väsimusest, mulle aitab. Ma olen mitu päeva istunud toas ja mul on päris korralik cabin feveri keiss. Mina tahan värsket õhku ja mitte põdeda selle pärast, kas üks laps jookseb mult eest ära ja kas teine vankris piisavalt kaua magab. Sest mul on kandelinast ka juba natuke kopp ees. Nii jabur on siduda beebi endale päevas mitu korda külge ja hüpata nii kaua pallil kuni ta magama jääb. Ja siis kuidagi pesta selle pambuga nõusid või riputada pesu kuivama. Ise teen endal elu raskeks. No on jabur. Igasugused rasked asjad tulevad ette ja kui mõlemad lapsed mulle parasjagu kõrva karjuvad, siis tahaks lihtsalt veelombiks ära sulada. Aga loobuda ei saa. Tuleb hoopis välja mõelda, kuidas oleks natukenegi kergem. Eelkõige kuidas enda meeleolu ja enesetunnet parandada. Sest see on võti.

Panen selga heledad riided, oma lemmikkampsuni ja avastan, et mulle lähevad selga mu lemmikteksad ja ma ei näegi välja nagu sardell. Panen juustesse lemmikut juukseõli ja tunnen heameelt oma värskelt värvitud ja lõigatud juuste üle. Küpsetan toa mõnusat lõhna täis või kasutan meeleolu tõstvaid eeterlike õlisid. Riietan voodi üleni valgesse, tõmban kardinad täielikult akende eest ära. Korjan kokku legoklotsid ja juba on tuba rohkem kui poole rohkem korras. Joon kuuuuma teed või kohvi ja hingan sisse nende auru ja naudin vaikust, kui külmkapp urisemise lõpetab. Ajan lastega voodis juttu ja nühin oma nina nende juuste sisse. Istun soojal vannitoapõrandal kuni olen valmis ahju tule tegema. Ootan Meest koju ja olen meeldivalt üllatunud kui ta jõuab oodatust varem. Väiksed asjad, väiksed asjad. Liiga tihti ei ole mahti neis ilu ja rõõmu näha. Ja kuna praegu mul on tunne, et kaotan end natuke käest, sest kõik energia läheb laste ja kodu peale, siis on mul vaja meeldetuletust, et aeg-ajalt endasse ka vaadata. Mitte võtta kellegi teise tõed ja üritada neid enda ellu sobitada vaid võtta need tõed teadmiseks ja neis leida enda tõde.

Ja peamine asi – mitte põdeda nii palju. Täiesti mõttetu energiakulu.

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

KÕIK TUNDED SAAVAD ARMASTUSES KOKKU

Ma armastan tunnete tundmist. Aga armastusetunne on hoopis midagi muud.

See on midagi sügavamat ja palju rahulikumat kui kujutlus armastusest tavaliselt on. Seda aetakse vahel segi armumisega, mis on väga intensiivne tunne. Minu jaoks on armastus üks suur kogemus. Armastus pole minu oma aga ta liigub läbi minu. Nii nagu energia ei lõpe kunagi otsa vaid muutub ühest liigist teise, on ka armastusega. See ei saa mitte kunagi otsa, ta on pidevas liikumises. Kõik tunded, mida ma tunnen, on armastus. Nii nagu rõõm ja elevus on ka viha ja kurbus armastus. Energia. Edasiviiv jõud. Alles nüüd olen hakanud aru saama selle tähendusest.

Ma tunnen, et ma olen armastuse vahendaja. Ma ei anna seda endast vaid minu kaudu pääseb see sinna, kuhu sellel on vaja jõuda. Ja see on igal pool. Armastust on igas kübemes ja mida rohkem seda tunned, märkad ja näed, seda rohkem seda hakkab ka olema. Armastusest sünnib armastus.

Ma siiralt usun, et minu head soovid ja armastavad mõtted jõuavad nendeni, kellele ma neid saadan. Mulle meeldib mõelda, et mõned positiivsed muutused või niisama toredad intsidendid on saanud minu toetust. Ma saadan toetust igale poole. Saadan oma lähedastele ja inimestele, keda ma tean aga pole kunagi kohanud, täitsa võõrastele saadan ka. Täiesti võimalik, et Sinule olen ka saatnud.

Üks tundeid tekitav lugu ja video.

Kõik tunded saavad armastuses kokku.

ÕIGE TUNNE

Ma tahaksin olla tihedam postitaja aga mul on kirjutamiseks vaja seda erilist tunnet, et mu kirjutatu oleks vahetu ja ehe. Ma olen nii mitut postitust alustanud aga ma olen see, kes kustutab need ära, mitte ei jäta alles, sest need laused on liiga ümaraks silutud ja liiga palju mõjutatud sellest, et “mida teised mõtlevad”. Ja mulle meeldivad kandilised ja robustsed ääred, peaasi, et tunne oleks õige. Näiteks praegu seda kirjutades on mu silme ees fokusseeritud langev lumi, punased käpikud ja tutimütsid vähem fokusseeritud tänavalaternate ja koduakendest kumava valguse käes. Mulle on alati meeldinud see, kuidas mu kujutlusvõime läheb kuhugile kaugele ja aitab mul matemaatika tunnis näiteks võrrandeid lahendada. Iga tehte taga oli koolis minu jaoks mingi lugu, mis enamasti pärast oli meelest läinud aga ma mäletan seda, et 5 ja 7 ei saanud omavahel hästi läbi aga 5 ja 2 olid päris head sõbrad. 3 ja 6 olid lausa hingesugulased ja 9 oli nende õpetaja. Kontrolltööde tegemine läks alati mõnusamalt.
Mis ma tahan öelda, on see, et päris mitme tavalise tegevuse taga on minu jaoks imeline võlumaailm, kus teed juues on mu sees auruspiraalid ja Mehega kallistades oleme me kas üleni kuldsed või hoopis vanaaegse kaalu raskuspommid või teravate nurkadega mustvalged geomeetrilised kujundid. Ja kui ma selliseid asju tajun ja näen, siis ma tean, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean ja mõtlen, et küll ma olen õnnelik, et ma saan olla õnnelik. Et ma ei tõmba ligi ebameeldivaid olukordi või inimesi ja et unistused tasapisi ikka täituvad. Oluline on väikseid muutuseid märgata ja lasta ligi uute tunnete sädelused.

Me ostsime endale unistuste diivani ja saame sellel istuda alles järgmine aasta aga kogu see protsess – diivani valimine, omavahel arutamine, ostmine, ootamine ja lõpuks selle nägemine iga päev ja sellel istumine ja lebotamine – on nii eriline ja kogemist väärt. Oleme diivani ostu edasi lükanud uue kodu ootuses aga ma mõtlesin, et miks me ei võiks juba praegu mõnusasti oma õhtuid terve perega diivanil veeta. Miks me peame sellega ootama kuni meil on teine kodu.
Elul peab alati õige tunne olema, muidu jäädki aina midagi paremat ootama.

ELU KUTSE

Ma olen täiesti vaimustunud sellest, kuidas kodu on püsinud üle nädala korras. Mitte nüüd niimoodi, et kõik kogu aeg läigiks aga üleüldist segadust enam ei ole. Kui on sassis, siis hakkan lihtsalt kuskilt otsast pihta ja üldmulje on jälle ilus. Eks ikka üks tolmukord siin ja seal, küll need ka üle tõmmatud saavad.
Kui enne ma lihtsalt ei teinud asju, siis nüüd ma lihtsalt teen. Kui ma varem väga harva tegin hommikul voodi korda, siis nüüd on hommikuti esimene asi võtta kardinad eest ja teha voodi korda. Söögitegemise ajal loputan kasutatud nõud kohe üle, kuigi see alati mul ei õnnestu. Oleneb valmistatavast toidust. Õhtul paneme Tütrega koos mänguasjad korvi ja päeval seljas olnud riided lähevad kas musta pesu kasti või kappi mitte voodiääre peale. Pärast ahju tule tegemist pühin puupuru ja tuha kohe kokku. Ja nii edasi ja nii edasi.
Varem sellist asja polnud aga nüüd ma olen nende tegevuste pärast lausa elevil. Nii mõnus on elada korras kodus. Või noh. Pealtnäha korras. Elutoa kapp ja magamistoa garderoob on ikka mingit jura täis kogunenud aga nendega tegeleme siis, kui kolime. Hiljemalt. Ja ei tea veel tõesti, millal see juhtub.
Hoolimata nendest varjatud segadustest, liiguvad asjad omadele kohtadele ja igapäevased rutiinsed tegevused tunduvad hoopis justkui puhkusena.

See on see, kui sulle meeldib, mida sa teed. 🙂

PEHMED TUULED UUED

Viimasel ajal on mind hakanud närima see, et me viibime väga palju virtuaalmaailmas. Mina ja Mees. Praegugi seda blogi kirjutades on natuke vastik tunne kõhus aga kuna Tütar praegu suhteliselt ennastunustavalt mängib, siis võtsin selle aja, et kirjutada. Ma tahan viia sisse muutused ja reeglid kodus – kui koju saabume, siis paneme telefonid kindlasse kohta, kus me neid ei puutu välja arvatud siis, kui keegi helistab või kui on vaja ise helistada. Õhtuti ekraani vahtimise asemel hoopis loeme raamatut või mängime koos. Kui me uude koju kolime, siis me telekat kaasa ei võta ja ma olen selle pärast natuke elevil. Siis lihtsalt ei ole midagi, mida sisse lülitada. Suve jooksul tahtsin ma igal pool mööda Eestimaad ringi reisida ja uusi kohti avastada aga ikka oleme enamus ajast linnas olnud. Kuna praegu on mul praktikat veel vaja teha, siis pole saanud minna ma loodan selle nädala jooksul ühele poole saada ja järgmisel nädalal juba saame trallama minna. Võib olla isegi piiri taha.

Aga täna. Täna käisin Tütrega raamatukogus. Mõtlesin, et peaks isegi regulaarselt seal käima hakkama, et end rohkem lugema julgustada. Lugeda ettenähtud ajaks raamat läbi, viia tagasi ja asemele tuua uued. Enne reisi peaks kindlasti Tütrele sealt uued huvitavad raamatud võtma ja talle mingid uued mänguasjad ka meisterdada, et reisil oleks uut huvitavat tegevust. Ma pean reisi põhjalikult ette valmistama. Mitte küll täielikult tegevusi täis planeerima, vaid et kõik vajalikud asjad oleksid olemas. Huhh, see on nii huvitav! Kui ma kunagi oma perega reisil käisin, siis varapubekana mõtlesin, et issand kui mõttetu ja igav aga kui tagantjärele mõelda, siis oli ikka mõnus ja huvitav küll. Ja nüüd saan ise täitsa oma perega reisima minna! Mulle meeldib metsas ja mägedes tatsata ja ilusates linnades jalutada. Mulle meeldib ööbida pansionaatides ja kämpingutes. Lähme-lähme!

STRESS

Mul on praegu nii lühikese ajaga tekkinud nii suur stress, et ma ei suuda väga millegi muuga tegeleda, kui selle ühe ainsa probleemiga. Ja see on nii terav, ühte kohta surkiv stress, mida ma varem pole kogenud. See on nii intensiivne, et mul on kõhus kogu aeg mingi sõlmeke, mis ei lase magama jääda. Ma ei jõua ära oodata, millal ma selle lahendatud saan ja millal me saame perena värsket õhku hingata.
Me peame leidma korteri, kus elada. Me peame minema siit ära. See on parem meile ja see on parem teistele.
Õnneks oleme me Mehega ühel lainel ja see on suurim kergendus, sest see oli minu jaoks kõige raskem osa – kas meile on olulised samad asjad? On.
Ma olen järsku nii õrn ja emotsionaalne, et hakkan kergesti vesistama aga samas ma tunnen, et miski on minus paigas ja seda ei saa enam liigutada. Minus on mingi asi, mis paneb minu sõna maksma ja lubab mul ilma kartmata öelda välja asju, mida ma varem võib olla poleks öelnud.
Olen lühikese ajaga avardunud ja mul on väga huvitav end kõrvalt jälgida. Hea on kasvada ja raskustest targemana välja tulla. Praegu ma tunnen end nagu leht vihmasajus aga kui see hoovihm möödub, on nii hea värske hingata.

Aitäh, elu.

20140628-000841-521836.jpg

LILL

Viimastel päevadel olen ma olnud nii väsinud. Hea meelega pikutaks päevad läbi voodis ainult. Mulle välja kirjutatud antibiootikumid on päris kanged ja ma pean neid võtma kolm korda päevas. Iga kord, kui on vaja uus annus võtta, tunnen, et õõh, üldse ei taha. Need teevad enesetunde nii kehvaks. Iiveldus ja isutus vaevavad aga kõht on nii tühi. Kui ma vaheldumisi probiootikume ei võtaks, oleks ma ilmselt täiesti siruli.
Täna on juba mõnusam olla. Kell pool kaksteist avastasin, et ma olen juba nii palju teha jõudnud. Käisin poes, jalutasin Tütre magama, tõmbasin tolmuimejaga toad üle ja panin pesu pesema. Nüüd ma olen ülejäänud lapse uneaja voodis pikutanud ja imestan, et tal on väga pikk uni olnud. Üle kolme tunni vist isegi.
Pärast imetamise lõpetamist on ta olnud vaid veidi rohkem nutusem aga minu lähedust on tal väga palju rohkem vaja. Nii me siis veedame päevad nii, et ta on mul enamus ajast süles. Mängib süles, sööb süles, niisama lebotab süles. See viimane meeldib mulle kõige rohkem, sest varasemalt talle ei meeldinud üldse paigal olla. Ikka pidi kõndima või palli peal õõtsuma.
Ühesõnaga, elu on ikka enamjaolt lill ja millegi suure pärast muretsema ei pea. Sest kui Tütar magab, vaatan ma telefonist temast videosid.