EMADUSELE

Ma olen ikka väga enesekeskne inimene. Analüüsin palju, nii iseennast kui teisi ja tihti teen enda elu võimatult raskeks. Ma tean, ja ma väga üritan elada selle järgi, et kõik inimesed on erinevad ja pole olemas ülimat tõde aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et kas ma ikka olen selleks võimeline. Eile K ütles mulle, et mul on oma seisukohad (nagu kõigil inimestel) ja ma arvan, et kõik peaksid selle järgi elama. Arvan, et see pole täielik tõde aga see pani mind mõtlema… kas tõesti.

Ma tõesti arvan, et see viis, kuidas ma asju teen on enamasti õige ning see ongi minu jaoks õige. Tahaksin uskuda, et ma ei suru enda tõekspidamisi kellelegi peale aga kahjuks see pole tõsi. Isegi kui ma seda õigeks ei pea, teen seda ikka.

Paar päeva tagasi tekkis mul hästi suur ärevus, et olen oma lapsed täiesti pekki keeranud, sest pole suutnud iseendast üle saada. Õudne, õudne tunne. Olen olnud iseendaga nii hõivatud, et ülejäänud asjad on jäänud täiesti tähelepanuta. Olen üritanud ellu jääda. Raske on näha enda osavõtmatust ja ärritust. Selle energiadefitsiidi raviks oli mul kõigepealt vaja olla iseendaga looduses ja ma korraldasin endale jalutuskäigu Jussi loodusrajal, mis on vist kõige vaheldusrikkam rada Eestis. Olin täiesti teistmoodi õnnelik. Nii liigutatud, et veidi nutsin läbi naeru. Ja siis ma käisin endaga veel kinodeidil, mis oli nii lahe elamus. Mu meel sai läbinisti lahutatud. Nüüd tunnen, et mul on jaksu.

jussi nõmmel

Niisiis. Täna mõtlesin, et saan endast üle ja keskendun praegu emaks ja koduperenaiseks olemisele. Loon meile hea rutiini turvaliseks ja tähendusrikkamaks kulgemiseks. Tunnen, et see on vajalik minu vaimsele tervisele ja terve pere heaolule. Kaua võib halada, et kõik on segamini.

Põhiline fookus saab olema kindlatel söögiaegadel ja magamisel. Ma ise pole üle aasta saanud terve öö järjest magada ning söömine on samamoodi kaootiline olnud. Seetõttu olen väsinud ning kaal ei taha alla minna. Regulaarne söömine, igapäevane jalutamine, enne magamaminekut unejutt ja mõnus vestlus suures voodis ning ekraani võib vaadata vaid äratuskella seadmiseks. Loodetavasti see mõjub rahustavalt meie omavahelistele suhetele ja hästi mu tervisele ja kaalule. Pean rõõmuga tunnistama, et ei mäleta enam, millal mul viimati migreen oli, seega teen vähemalt midagigi õigesti.

Lugesin oma eelmist postitust, mis on kuskil kuu aega tagasi kirjutatud täpselt samasuguse ärevustunde pealt. See tõesti külastab mind regulaarselt ja selle teadvustamine rahustab mind tublisti. Kõik on okei. Praegu tundub, et asjad liiguvad nii kuramuse aeglaselt ja ma vahel soovin, et keegi annaks mulle mingi võluvitsa, millega kõik asjad sirgeks lüüa. Sellistel hetkel pean endale meelde tuletama, et see võluvits on järjekindlus, mis ühtaegu paneb mu sisimas karjuma aga samas rahustab maha, et see kõik on normaalne. Normaalne kulgemise kiirus ja normaalsed tunded.

Lihtsalt. Püüaks natuke vähem labiilselt.

Here’s to motherhood.

Advertisements

SUVETORMID

Käisime eile ema ja õega nende sünnipäevade puhul Kiusis söömas ja juttu ajamas. Rääkisime lastest ja lapsepõlvest, emadusest ja suhetest, inimestest ja suvetormidest. Vahepeal hakkas natuke valus, sest kohati polnud üldse lihtne aga kinnitasime emale, et päris värvikas ja mõnus lapsepõlv oli.

Suvetormidest rääkides ei saanud üle ega ümber 1998. aasta suvest, kui õde oli täiesti vastsündinu. Õde hüüatas selle peale väga dramaatiliselt, et see oli KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI! Räägi veel reaalsuskontrollist. Ma olin 5-aastane, nagu mu tütar praegu. Tuul sahmis, äike sähvis, vesi lahmas, mitu puud langes. Õues oli väga soe. Isa käis maja eest vett ära lükkamas – mäletan, kuidas seda aknast vaatasin.

Ja ma täna hommikul mõtlesin jälle selle tormi peale. Ja just sellest, kuidas isa oma oranžis särgis ja helesinistes pükstes seda vett lükkas. Kuidas väikesed lained tema ees liikusid ja muru sisse laiali voolasid. Jäin täna hommikul vannitoas korraks kangeks, kui mõistsin, et mu vanemad olid siis sama vanad nagu mina praegu. Apikene. Mu ema on öelnud, et kui õde sündis, oli tema elus kõik nii hästi paigas. Mina ja vend olime piisavalt suured, et endaga arvestatavalt toime tulla. Kodus olid kõik asjad õigesti ja oma kohtadel ja korda oli lihtne hoida.

Ja nüüd ma siis võrdlen seda elu ja enda praegust elu. Seda, milline ma olen lapsevanemana, milline koduhoidjana. Absull pole kodu korras ja mu süda igatseb seda nii väga, et iga hetk, kui ma tunnen, et JÄLLE pole meie asjadel oma kohta ja seetõttu on segadus, muutun nii vihaseks ja ärritunuks. See mõjutab nii suuresti seda, kuidas ma oma lähedastega suhtlen. Olen viimase nädala jooksul end täiesti siniseks vihastanud ja tõelise lõvi kombel möiranud ja suisa asju visanud. Lihtsalt nii nõme. Aga no parajad sigadused on ka kokku keeratud. Tahaks juuksed peast ära tõsta vahel, sest lihtsalt uskumatu, milliste ideede peale võivad igavlevad ja suure energiaga lapsed tulla.

Ma olen vihane, et ma ei suuda seda hallata, ei oska end kokku võtta ja asju paika panna. Ma olen vihane, et ma ei jaksa kedagi võõrustada, kõige vähem oma laste sõpru, kellega oleks neil lahe mängida aga ma tunnen, et ma olen päeva lõpuks siis täielik närvipundar. See on lihtsalt nii pingeline ja ma väsin. nii. ära. Ma olen vihane, et mul pole energiat perega midagi koos ette võtta, sest nii palju lapsi ja nii palju inimesi, kes minult kogu aeg midagi tahavad, midagi nõuavad, tõmbavad mu energiast nii tühjaks ja mul ei ole eriti aega iseennast toita. Ma olen vihane, et kogu selle tornaado sees pole minul ja Kl aega olnud täiesti kahekesi olla, ilma et pea kohal hõljuks ähvardav kohe-ärkab-üks-või-mitu-last-üles- või kahtlaselt-vaikne-on-pilv. Ma olen vihane, et ma vihastan K peale, kui ta mind pärast väsitavat päeva puudutada tahab ja mina olen nagu ÄRA KÄPI MIND, KOGU AEG KEEGI TAHAB MULT MIDAGI.

Niiet natuke raske periood on. Kogu selle hammaste tulemise ja suuremate laste igavusest sigatsemistega. Ma tean, et varsti läheb kergemaks ja ma südamest loodan, et mu lapsed ei mäleta seda, kuidas ema nende peale karjus vaid seda, kuidas me Paulale üllatuseks miljoni maasikaga hiiglasliku küpsisetordi tegime. Sest mina ei mäleta oma ema karjumist vaid seda, kuidas ta õunakoogist üle jäänud kaneelisuhkrused õunaviilud meile süüa andis.

õde ja ema ja Biik emadepäeval

Loon oma ellu täielikkuse ja külluse tunnet. Korras on meie kodu, meie pereelu ja minu sisemaailm. Valgus.

Tagasivaade: KODUNE EMADUS

Leidsin jälle draftist ühe ilusa poolelioleva tüki, mis minuga taas resoneerub. Kirjutasin selle aasta alguses, kui juba ilmselt raseduses täiesti kindel olin. Varsti seisan ehk samasuguse olemisega silmitsi aga loodan, et pilk on siis natuke selgem. Aga täna tunnen end noore, õnneliku, väga tähtsa ja vajalikuna.

img_6023
häbiväärselt vähe pildistan seda kolmandat, saab parandatud

○ ○ ○

Eile õhtul olin ma täielik pundar. Tundsin end mõttetu ja alaväärsena. Tundsin, et mul pole mingeid oskusi ega teadmisi, mis tööturul midagi väärt oleksid. Tundsin end vanana, saate aru. Lootusetult hiljaksjäänuna.

Vahel on tunne nagu mul oleks liiga turvaline olla. Liiga turvaline ja mugav, et ise eluga toime tulla. Mul on alati olnud keegi teine, kes minu eest hoolt kannab ja ma olen tihti end selle pärast abituna tundnud. See turvatunne on tulnud alati kuskilt väljastpoolt. Aga mis ma selle jaoks praegu teha saan? Ma ei teagi. Ma ei saa lihtsalt öelda K-le, et kuule tule töölt ära, et ma õppetunni saaks. Ma ei saa end ise panna praegu kuskile sundolukorda, kus mul lihtsalt pole muud võimalust kui hakkama saada. Kannatused ja eluraskused ei saa olla ainuke viis õppida. Jah, see on efektiivne aga seda ei saa sundida.

Sotsiaalmeedias liigeldes näen ma palju emasid, kellega samastuda. Kellelt inspiratsiooni, toetust, tarkust saada. Ma imetlen neid naisi sügavalt – mul on hea meel nende saavutuste üle ema ja naisena, aga ka tööalaselt. Kohati aga tunnen oma kõhus põhjatut ärevusekaevu ja ma lihtsalt ekslen seal pimeduses, silmad lahti aga midagi ei näe. Kuidas anda oma panus? Mis on minu kutse? Mis pakub mulle eesmärgitunnetust ja rahulolu? Mis teeb mind õnnelikuks ja kindlustab mu finantsiliselt? Ja siis ma näen kaugel väga-väga uduseid valgusallikaid aga lähemalt vaadata ei oska.

Koduse emana on kohati tunne, et ma ei tee ühiskonna jaoks mitte midagi. Et ma ei panusta mitte kuidagi. Ikka on tunne nagu istungi päevad läbi kodus ja mitte midagi ei tee. Kõik päevad üsna ühesugused, ülesanded väga vähe varieeruvad ja võrdlemisi kiiresti tuleb cabin fever peale. Ma ei ole kodus õnnetu, mulle meeldib olla kodune ema aga mitte ainult. Kõik minad vajavad tunnustust: mina kui naine, mina kui ema, mina kui kirjutaja, mina kui mina ja nii edasi. Aga tunnustusega on ka mingi värk. Muidugi on hea meel, kui pesukast tühjaks saab, köök orgunnitud ja põrandad puhtad on aga kes jaksab nende eest kogu aeg kiita ja kes jaksab kuulata? Sellel ei ole lõpuks mingit tähendust ja hakkab pigem närvidele käima.

Siis tulevad appi teod. Mõni tähendusega kingitus või mõttega tehtud tegu, et näidata teisele, kui väga sa tema panust hindad. Milleks mulle meeldivad emade- ja isadepäevad – imetore on, kui päev on pühendatud mulle kui emale. See ei ole nagu sünnipäev, see minu jaoks midagi hoopis toredamat. Emaduse kogemine on aidanud mul paremini hinnata ka oma ema, et teda emadepäeva hommikul toreda sõnumiga nutma ajada. Isadepäeval saan jällegi mina näidata oma mehele, kui hea meel mul on näha teda oma laste isana ja kuidas mulle meeldib temaga koos vanemdada. Olla tänulik omaenda isale, kes tuleb alati isiklikult kohale, kui mingi mure on ja isegi paluma ei pea.

○ ○ ○

Sünnipäev on minu Minu päev (see aasta oli see eriti ilmatuma äge), emadepäev on minu Ema päev (see aasta oli see ka üks ilusamatest), minu Naise päeva polegi, sest naistepäev pole minuga eriti resoneerunud (veel?), valentinipäev on minu Suhte päev, jõulud on Pere aeg. Need on aga vaid need kindlad kuupäevad – kõigil on aasta lõikes veel mitmeid tähtsaid tähistamise päevi. Siis on veel Sõprade päev ja Elu Kutse päev, Laste päev, Suguvõsa päev. Ja veel. Ja veel.

Armastuse päevad.

RÜTM, VIIMAKS

Pärast Biiki sündi olen end korduvalt ebakompetentse emana tundnud. Tundnud, et ma ei tea absoluutselt, mida ma teen. Majas on olnud pinge, sest ma olen justkui äraootavas olekus, et millal asjad paika loksuvad.

Täna loksusid, siis kui poegadega jalutamas käisin – Jarl kärus, Biik linas. Tundsin end hästi ja turvaliselt ning jõudsin järeldusele, et Jarl ei pea käima lasteaias. Koht on olemas ning väga hea, kui meil on võimalus ta vajadusel hoidu viia aga pelgalt koha olemasolu pärast ei pea käima lasteaias. Olin varem kuidagi survestatud teda sinna viima aga pärast sünnitust on see pigem meie rütmi leidmist seganud. Meile kõigile on parem, kui saan olla lastega kodus. Säde käib seal muidugi rõõmsal meelel ja kui Jarl käib lasteaias vastavalt vajadusele, siis Säde on vastavalt vajadusele kodus.

Jarl pole lasteaiaks veel päris valmis ning on selgelt näha, et mina olen talle praegu kõige tähtsam. Ta on väga mõnus mees ka, erinevalt Sädest on ta palju altim minu sõna kuulama ega tatsa naljalt tagasi vaatamata minu juurest minema. Ta pole nii isepäine ja uudishimulik ning ei protesteeri niivõrd palju, ainult siis, kui ta on väsinud või näljane. Jarl on üliarmas väike inimene. Lõbus ja hell, kohati ka üsna suur eputrilla, eriti kui torti pakutakse. Tal on nii iseloomulikult krussis juuksed ja ümmargused silmad ning ta vaikselt moodustab kahesõnalisi lauseid. Jube äge! Ja need toredad asjad tulevad välja siis, kui tal on olnud piisavalt aega kodus olla, oma turvalises keskkonnas armastatud inimeste keskel. Lasteaiast toob ta enamasti kaasa palju stressi ning magamamineku ajal on tal eriti suur vajadus minu läheduse järele. Ma kartsin, et mul saab olema beebi ja väikelapsega raske, sest pärast Jarli sündi oli. Aga hoopis lihtsam on, palju-palju lihtsam.

K on minuga nõus. Kuna tal on puhkus, siis on ta kõige selle juures olnud – näinud Jarli käitumist ning minu olemist. Eile õhtul ma ei tahtnud üldse rääkida, sest teadsin, et hakkan nutma. Jarlil oli palavik ja silmanähtavalt väga paha olla ning ma tundsin end kõige ebakompetensema emana maailmas, sest ma tahtsin teda nii väga tundide kaupa kaisus hoida aga seda on raske teha, kui beebil on vaja süüa ja samuti kaisus olla. Andsin endast tol hetkel nii palju kui sain aga süda igatses rohkemat. Mul oli kurb olla, et ma ei saa oma lastele praegu anda nii palju kui nad vajavad. Või nii palju kui ma tahaksin anda. Ma tean, see on üks leppimise ja rahu tegemise koht, sest ma tahan üsna palju ka ning mul lihtsalt pole sellist ressurssi. Täna tunnen end aga kordades paremini ning olen enda vastu hea. Lapsed on ka õnnelikumad ja rahulikumad.

img_5752
jah, ma olen 25 ja mul on kortsud

 

Hea sügis, ilus sügis. Täiesti kindlalt minu lemmikaastaaeg. Uued algused ja vanad armastused.

 

Tagasivaade: ELU HOIAB

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lehitsesin blogi drafti ja leidsin ühe märtsi lõpus kirjutatud postituse. Olin siis alles raseduse mõttega harjumas ning praegu tagasi vaadates sain nii palju hingesoojust. Aitäh mulle!

♥ ♥ ♥

Läksin viimane kord joogasse veidi kummalises ja tujutus meeleolus. Minus oli ärevus eelkõige Tütre tervise pärast. Tal oli köha, mis läks hullemaks ning nohu tuli ka veel juurde ja ta kaebas ka silmavalu üle. Et justkui pigistaks kuskilt. Tundsin muret, kurbust, süütunnet. Süüdi selle pärast, et ma ei pööranud köhale varem piisavalt tähelepanu. Et annan lapsed kellegi teise hoolde ja ise lähen joogasse. Et ma olen isekas ja ignorantne ja tähelepanematu. Ärevust lisasid veel varjatud pinged Mehega, sest tundsime üksteise lähedusest puudust aga aega polnud teinud, et omavahel koos lihtsalt olla. Tere, head aega, kuidas päev läks, hästi.

Aga läksin siis joogasse ja enne algust proovisin neid tundeid lähemalt ja kaugemalt vaadata, tänada ja usaldada ning võtsin need kõik hingamisse kaasa. Need tunded saatsid mind kuni lõdvestuseni. Liikusime venitustes ning tegime võimsaid kriyasid, mis panid minus midagi liikuma. Eriti tugevalt mõjusid käte hoidmised. Esimese kriya ajal tundsin, kuidas kurku hakkab kogunema mingi pinge – märkasin seda ja lasin tal olla. Ja siis tulid järgmised hingamised ja käte hoidmised, mis panid energia kiiresti ja intensiivselt kehas liikuma. Õpetaja juhendas meid kätes tekkinud surinat suunama sinna, kus on kõige rohkem toetust vaja ja mina viisin kõik kõrisse ja rindkerre. Kogu see aeg hingasin sügavalt ja rütmiliselt aga kuskil oli õhuahmimise ja hingeldamise tunne. Väga kummaline oli seda kõrvalt vaadata ja teada, et varsti-varsti. Viimane kriya oli nii raske, et ma oleksin peaaegu murdunud kuid viisin selle hingamisega koos lõpule, suunasin energia ning sättisin end vasakule küljele lõdvestusse.

Õpetaja palus meil kujutleda end rannal pikutamas. Tunda, kuidas keha vajub sooja liiva sees ning kuidas merelained hakkavad vaikselt varbaid paitama kuni katavad terve keha. Kuidas lained toovad kõike seda, mida parasjagu vaja on ning viivad minema selle, mis ei toeta. See kõik oli nii liigutav ja kaunis ja vabastav, et ma puhkesin nutma. Nii hea oli tunda, kuidas päeva pinged minust lahkuvad ja see kõrisse tekkinud kogum kahanes aina väiksemaks ja väiksemaks. Ma olin nii õnnelik, nii tänulik. Jagasin energiat ka oma perele, keda ma vaimusilmas pisarsilmil kaisutasin, vabandust palusin ja tänasin. Lained tõid mulle nii palju toetust ja tingimusteta armastust – see oli nii tohutult võimas ja vabastav. Viimati tundsin sellist armastust regressiooniteraapias, kus tervenesin oma senise elu kõige laastavamast kogemusest.

Kõige ilusam oli see, et kohati nägin end rannas õnnelikult rasedana pikutamas ja kohati oli mul üks värske beebi kaisus. Ainult meie kaks, kahekesi koos. See oli nii eriliselt soojendav tunne, sest ma olen kolmanda rasedusega tundnud kohutavat segadust. Ühtaegu olen õnnelik ja tean, et see on just õige, samal ajal leian, et mul on raske ümber lülituda jälle sellele lainele, kui ma olin juba muu eluga edasi minemas. Raske on, kui oled mõelnud ja häälestanud end ühele visioonile aga pead asjaolude sunnil asju teistmoodi nägema hakkama. See ei käi lihtsalt ega kiiresti ning tekitab vastuolulisi emotsioone ning seetõttu tundsin seal sooja päikese käes lamades eriti selgelt, et ma olen toetatud ning meil on turvaline. Meil on eriline side ja suur armastus. Tingimusteta. Sellele mõtlemine muudab mu meele praegugi härdaks, elu on nii kaunis!

Ma sain sellest tunnist vajalikku energiat, et tegeleda sellega, mis mind ees ootamas oli – väsinud ja nähtavalt haige laps ning tema väike vend. Korjasin lapsed vanaisa juurest peale ning jõudsime kenasti koju, kus mõlemad nutma hakkasid – üks, sest lihtsalt nii kehv oli olla ja teine, sest tema täitmatu kõht nõudis veel. Suutsin jääda rahulikuks ning tähelepanelikuks mõlema suhtes, mis sest, et samaaegselt üks hädiselt nuuksus ja teine meeleheitlikult karjus. Kraadisin Tütart ja palusin talt vabandust enda käitumise pärast – et ma olen olnud tõre ning pole teda piisavalt kuulanud. Selle peale laps rahunes märgatavalt, palus tekki peale ning käskis ära minna, kui ma tema arvates juba liiga kaua kallistama olin jäänud. Samal ajal oli Poeg rahunenud ning leidnud uue tegevuse, mille ma pidin katkestama ning mis kutsus uuesti karjumise esile. Paar ampsu, paar lonksu, lusikatäis mett ning sain ka tema magama viia. Minu suureks meelerahuks jäid mõlemad lapsed tasaselt magama. Meelerahu tõi ka see, et Tütar ei köhi pärast haiguse endale palumist enam nii raskelt vaid hingab rahulikult läbi nina, vahepeal paar sõna podisedes.

♥ ♥ ♥

VIIS

Täna nädal tagasi küpsetasin ülepannikooke ning valmistusin suurejooneliseks pannkoogihommikuks. Olin nõuks võtnud igaks juhuks millegi erilisega Mehe ja Poja sünnipäevi tähistada ning hoolimata erinevatest vihjetest, ei osanud ma arvata, et Pesamuna meiega juba järgmisel päeval liitub.

Tagantjärele mõeldes oli beebi kõhus juba tükk aega oluliselt rahulikum olnud ning mina jällegi tavapärasest rohkem ettevõtlikum. Ühe virna pannkooke küpsetasin eelmisel õhtul valmis ning jõudsin ka põhjalikult duši all end puhtaks pesta. Pärast rikkalikku hommikusööki kamandasin Mehe ja oma venna mööblit tõstma – laste toast oli vaja välja tõsta kušettvoodi, mille nad lõpuks rõdult alla vinnama pidid. Asemele püstitasime väikese nari, milles lapsed said alles kahe päeva pärast esimest korda magada.

Jõudsime voodi vaevu püsti panna, kui saabusid järgmised külalised – Mehe sõbrad tulid sünnipäeva puhul sauna- ja lauamänguõhtule. Nii see õhtu kulges kuni pool kuus õhtul hakkasid mul veed nirisema. Olin sellest üsna rabatud! Üsna mitu hetke mõtlesin, et mida järgmiseks teha. No ilmselgelt võiks Mehele öelda, kes oli just saunast tulnud. Hõikasin talle aknast, et pls tule korra tuppa, endal hääl veidi võbelemas. Ma ei teadnud täpselt, kuidas seda serveerida, nii et Mees jõudis juba kannatamatult nohhitada aga kui uudis teatavaks sai, läks suureks sahmimiseks. Järgmiseks oli vaja lastele hoidja leida. Minu ema oli valmis nad endale ööseks võtma ning järgmisel päeval ka töö juurde kaasa. Bless her! Saime rahulikult enne sünnitust puhata – beebi sündis esmaspäeva pärastlõunal.

esmaspäeva hommik sünnieelses, ootan regulaarsust

Sünnilugu saab peagi lugeda Emmede Klubist, lingin selle siis siia ka aga ega sellega sünnitusest rääkimine ühel pool ole. Kavatsen sellest kindlasti veel mõtiskleda ning sünnitusele järgnenud ajast kirjutada.

Praegu aga tahtsin kirjutada sellest pereelust ja enda olemisest. Suuremad lapsed on Pesamuna rõõmuga vastu võtnud, eriti Tütar. Muudkui käib kallistamas ja musitamas. Poeg tahab ka hirmsasti teda süles hoida aga on samas kohati armukade – vajab minu kaisutusi. Ta on meil suur kaisulemb ning kuna venna sünd on tekitanud ka omajagu stressi, on tal eriliselt suur kaisuvajadus. Õnneks olen seda talle enamasti pakkuda ka saanud.

kolmekesi

Mind aga tabas ootamatult raskus. Ma mäletasin, et sünnitusjärgne aeg võib olla raske aga mitte füüsilisest pingutusest taastumise või imetamise alustamise tõttu. Vaid selle ema süütunde tõttu. Meeletu süütunne oma vanemate laste ees ja praegu eriti Poja ees. Tunne, et ma pole oma lastele piisav, ei ole suutnud neile pakkuda kõike võrdselt. Eile oli Poja päris sünnipäev ja mulle tundus, et see on kõigil meelest läinud. Jäänud varju. Õhtul lapsi magama pannes tundsin end nii üksiku ja õnnetuna. Vaatasin oma kallist väsinud poega, kes oli korraga nii suur poiss aga ikkagi veel minu armas kaisupoeg. Ma oleksin tahtnud igatsusest suure häälega nutta aga käisin lihtsalt ülejäänud õhtu veekalkvel silmadega ringi.

Samamoodi nagu ängistavad tunded mind nutma ajavad, teevad seda ka helged hetked. Nagu näiteks täna Teletornis, kui suuremad lapsed ümmarguste toolide peal mängisid, minul beebi linaga kõhul. Tundsin end nii õnnelikuna! Üks hommik ronis Poeg kaissu minu kõhul nohisevat Pesamuna paitama. Selliseid hetki tuleb veel ja veel ning mina saan nende peale nina luristada. Olen ikka õnnelik küll! Praegu aga olen ekstra tundlik, sest hormoonid ja fakt, et Mees on terve nädalavahetus talgutel möllanud. Igatsen teda väga. Võin praegu tunduda väga tasakaalukas ja rahulik ning ma olengi. Aga üsna kindlalt ma täna õhtul nutan pingelangusest, kui Mees viimaks koju jõuab. Homme hommikul on kindlalt kergem. Täna hommikul küll oli.

VÄRSKENDUS

Eelmise postituse hõng on veel blogis üleval aga tegelikult on elu väga hästi. Jõudsin koos Mehega selgusele, mis minus muutust vajab ning kirjutasin sellest viimases Emmede Klubi postituses. Selle vestluseni oli nii raske jõuda aga kui ma lõpuks maha rahunesin ja lihtsalt oma tunnetest ja raskest olemisest rääkisin, ilma nõudliku ja süüdistava hääletoonita, siis sai Mees mind kuulata ning mina tema lahendusi vastu võtta. Muidugi oli see raske, sest kohati pean oma loomusele vastu hakkama aga pikas perspektiivis on see vajalik.

Ma ise otsisin lahendust suhtest ning arvasin, et probleem on seal. Tundsin end üksikuna ja tahtsin toetust ning muutusin aina nõudlikumaks, sest ma lihtsalt ei osanud. Kõik oli nii puntras, et ma ei osanud end enam üldse aidata. Siis oligi hea, et keegi teine kõrvalt vaataks ja näeks, et mu frustratsioon tuleb lastest. Emadusest. Olin end ära andnud ning ei arvestanud lõpuks enda vajadustega. Täitsin laste vajadusi, mis kohati oli tegelikult mulle pähe istumine, et oma tahtmist saama. Ja ma olin nii ärritunud, et ma olen sellises olukorras, kus tunnen end teenindaja ja koristajana, keda üldse ei hinnata. Kõige tipuks ma ei saanud üldse aru, et ma selle pärast rahulolematu olen. Arvasin, et peangi seda kõike tegema. Ja vihastasin selle peale, et keegi seda ei märganud ja mind ei aidanud.

Nüüd on aga kõik konkreetsem ja rahulikum ning mul on lihtsam endale kindlaks jääda, kui asi puudutab enda järelt koristamist ning veidi ootamist, kuni ma ühe tegevuse lõpetan. A la kui ma teen laupäeva hommikul pannkooke, siis ma teen kõik valmis ja alles siis istume koos lauda ja sööme. Mitte et ma vahepeal valmistan võileibu või et vahepeal süüakse valmis tehtud hunnik kooke ära. Ma ei pea elu eest tõmblema, et oma lastele meelejärele olla. See saab lõppeda vaid nii, et mulle saabki pähe istuda ning minu vajadustega üldse ei arvestata. Ma arvan, et see pole hea ei mulle, ei lastele, ega perele üleüldiselt. Nii ma siis astun oma mugavustsoonist välja ning hiljem tunnen nii suurt rahulolu oma meelekindluse pärast. See protsess on kohati raske – eriti kui kahtlused hinge hiilivad – aga aeg on näidanud, et lõpuks lahenevad olukorrad sõbralikult ja kõigi jaoks kasulikult. Näiteks ühel õhtul, kui magamaminekut saatis suur hüsteeriline nutt, jõudsin Tütart aktiivselt kuulates juurikani – lasteaias oli keegi teda löönud. Kui see välja sai, siis tuli rahunemine ning uinumine väga kiiresti. Ah, kui rahul ma siis olin! Ikkagi läks kõik hästi. Keegi ei nutnud end magama vaid rahunemine toimus enne uinumist.

 

Järgmised kuud tõotavad ka tulla rahulikud. Poeg hakkab lasteaias käimist harjutama ning olen selle suhtes väga positiivselt meelestatud. Minu jaoks tähendab see sutsu rohkem aega iseenda, raseduse ja beebi jaoks. Augustikuus avatakse jälle ka ujula, kus hommikuti suplemas käia saan ning võib olla seiklen mõnel hommikul hoopis kuskile armsasse kohvikusse kirjutama. Jälle natuke rohkem vabadust. 🙂 Paar kuud veel uue beebi sünnini. Võtkem siis rahulikult.

 

KAUA?

Mina küsin homme ämmaemandalt raseduskriisi nõustamise kohta. Sest mul on raske olla ja endast aru saada. Tunnen, et mul on vaja rääkida oma mõtetest, tunnetest ja muredest seoses rasedusega ning see on parim variant. Ma võin neist asjust rääkida ka oma mehele, vanematele, sõbrannadele aga ma ei tunne end seda tehes kuigi hästi. Nad on väga toetavad aga ma ei saa neilt suure tõenäosusega sellist tuge nagu ma soovin või vaja oleks. Sest mul on nende suhtes ootused ning need toovad pettumuse. Sest elu. Nõustaja aga pakub ilmselt täpselt seda, mida temalt oodata saab. Erapooletu kuulamine, eemalt vaatamine ning selle taustal nõu või toetuse andmine.

Tean, et tulen sellest kriisist välja aga ma ei taha, et sellega kaasneks minu lähedaste elu põrguks tegemine. Kaua ma pean nutma, et parem hakkaks? Mida ma pean tegema, et väiksed ärritused ei kuhjuks ja üle ääre ajama ei hakkaks? Ma ei tea, kuidas ma asjadele lähenema peaksin, sest ma päriselt ka ei saa aru, kas mu emotsioonid on põhjustatud rohkem hormoonidest või on tõepoolest mu mure nii suur. Ei saa aru. Ja selle pärast ongi raske. Raske on lahti muukida, milles asi. Kuna selline olemine on kestnud juba mõnda aega, siis võiks ju lähemalt vaadata. Kellegi abiga, kui ise enam ei oska.

Ma ei taha sellises meeleseisundis sünnitada ja loota, et ka see raseduse sümptom kaob koos sünnitusega. On põhjust arvata, et ei kao see kuhugile vaid muundub teistmoodi kehvaks meeleseisundiks ja kuna järele mõeldes on beebi sünnile järgnenud esimesed kuud minu jaoks üsna keerulised olnud (st et olen ühel hetkel end automaatkäigule seadistanud ja läbi ülejäänud raskuse lihtsalt ramminud), siis ma ei taha seda riski võtta. Üldse. Ma tean, et saan sellest üle eventually aga lihtsalt oodata ja lasta kulgeda… Mmm, seekord mitte. Palun toetust ja abi, ei virele üksi ja ei pinguta end teiste nimel ribadeks. Sest tegelikult pole nii ju mitte kellelgi hea. Oleks aeg oma jalg korralikult maha panna ja juured ka alla ajada. Mina enne!

Olen vihane ja raevukas ja jõuline ja õrn ja värelev ja igatsev. Kaua ma pean?

TEGUS JA SUJUV

Nädalavahetus oli üsna tegus. Mu terav silm hakkas märkama kõike, mis puhastamist vajas ja nii ma üks hetk avastasin end seinu ja uksepiitasid küürimas. Tõstsin alumise korruse põrandalt kõikvõimalikud asjad ära, tegin tolmuimejaga ning tõmbasin lapiga ka üle. Kasutasin seda energiatuhinat ära ka järgmisel päeval ning muudkui toimetasin.

Tubli isa mängis sellel ajal lastega ülemisel korrusel ning nad läksid Tütrega tema toa koristamise pärast hullusti riidu. Nad on mõlemad võrdlemisi kanged tegelased ja puksivad üsna tihti omavahel sarvi. Kuigi ma alati ei pea Mehe kasvatusmeetodeid heaks, siis annan endale aru, et see on lihtsalt selle pärast, et ma olen ema. Emad ja isad kasvatavadki lapsi erinevalt ning see on okei. Muidugi, põhilised veendumused peaksid ühised olema aga olukordade lahendamine käib lihtsalt teistmoodi. Sellesse tülisse ma lõpuks heatahtlikult siiski sekkusin – saatsin Mehe õue Poega magama panema ning läksin kuulasin Tütre mure ja nutu ära. Pärast rahunemist koristas ta rõõmsal meelel minu näpunäidete najal oma toa ning vahetas viimaks kell 3 päeval ka riided ära. Tänu sellele jäi ära ka tülitsenud osapoolte mossitamine – me saime minna sõbranna juurde piknikule ja grillile.

Õhtu haripunkt oli ilmselt kaminakanal. Kuna Poeg on meil tulelemb, siis ta tükk aega lihtsalt istus diivanil ja vaatas telekas põlevat kaminatuld ning hiljem surus oma kõrva vastu kõlarit, et tule praksumist kuulata. Kummaline tegelane! Tulelembusest ja kõrvetada saamisest saab muide lugeda kõige värskemast Beebi ajakirjast, kus me perena ühes artiklis figureerime. Selline tore väike ja arglik unistus, mis mul täitus. Kunagi ammu, kui ma alles hakkasin pereajakirjadest huvituma, käis mu peast läbi mõte, et ükskord olen mina ka ühes ajakirjas! Ja saatuse tahtel nii läkski. Selle artikli kirjutas Kadi – mu armas uus sõbranna, kellega me alles hiljuti esimest korda kohtusime. Lisaks kõigele muule seob meid tore fakt, et meie pojad on ühel päeval sündinud. Meil on üks tore sõprus veel ees!

Kerge kõrvalepõige tuli vahele. Igatahes. Mul on tunne, et Tütar jäi selle tüli ja ilma jopeta õues jooksmise tulemusel palavikku. Tal on tükk aega olnud selline vinduv köha, mis üks hetk taandub aga siis jälle ägeneb ning eile hommikul hakkas tal palavik tõusma. Hommikupoole lapsed natuke jagelesid ja kiuslesid aga päeva edenedes muutusid mõlemad kuidagi väga normaalseks. Väga rahulikuks. Tütar suhtles oma vennaga väga rahulikult ning ei hakanud iga asja peale kriiskama, nagu tal varem kombeks oli. Võib olla oli asi selles, et me Mehega kumbki ei muretsenud selle palaviku pärast aga võtsime siiski rahulikult ning võtsime aega, et pikutada, lapsed kaisus. Mina isegi tervitasin seda palavikku, sest tavaliselt teeb see kiiresti oma töö ära – Poeg on oma haigused kõik maksimum paaripäevase palavikus olemisega seljatanud. Rääkisime juttu ning vaatasime multikat, pakkusime vett, ka süüa, millest enamasti keelduti. Palavik tõusis lõpuks üsna 39 lähedale ning olin valmis alandama hakkama aga pärast uinakut oli see kenasti jälle madalamaks läinud. Täna hommikuks on palavik läinud ning edasi ravime köha. Sinepi jalavann, Hustagil ja mee-sibula segu.

enne kui kõik laiali lendas

Ma soetasin meile “Pereema raviraamatu”, mis on meil juba mitu korda suureks abiks olnud. Mees vaevles siin nädala lõpus kõhuhädadega, ta võttis ise selle raamatu kätte ja uuris, kuidas end toetada. Et kiiresti ebamugavast olukorrast pääseda, otsustas ta võtta pitsi viina 1/5 tl pipraga. Toimis! Sülge eritus pärast pitsi võtmist üle 100 ml aga ülejäänud päev oli tip-top olla ning me saime kaubanduskeskusest kiirelt talle uued tennised soetada. Kuni ta tahtis kebabi süüa. Kiire leevendajana toimib aga seejärel tuleks ikkagi mõnda aega soolestikuga leebelt ümber käia – juua sidrunimahlaga vett, süüa kergelt seeditavat toitu ning võtta probiootikume.

Täna õhtul saab aga ahjus küpsetatud haugi, mis on oma aega sügavkülmas oodanud ning mida on tervelt poolteist kilo. Ma pole kunagi haugi teinud, loodetavasti tuleb hea. Oleks kahju, kui raisku läheks. Oma aega ootab veel vaevu pool kilo ahvenafileed, mille Mees koos haugiga sügavkülma lükkas. Ma olen kala valmistamisel üsna algaja veel, siiani on kogemus vaid punase kalaga. Mees on paar korda tahtnud katsetada aga need on nii kehvasti välja kukkunud. Suvel aga tuleb tahtmine uusi asju proovida, tore, kui vahel peale ka sunnitakse.

Tuli nüüd selline üldisem postitus. Tunnen, et võiksin selliseid rohkem kirjutada, et endal pärast tore lugeda ja meenutada. Muidu ma ainult heietan siin tunnetest ja enesearengust – soovin rohkem seda igapäevaelu ka talletada. Näpud ristis!

PS! Ma pole kuskil veel seda maininudki aga meie perre on sündimas teine poisslaps. Mu kõige esimene sisetunne oligi õige. Juhuu, poisikene!

 

TÕED

Jube raske on endale seda tunnistada aga tihtipeale kui ma olen midagi ette võtnud ja see osutub oodatust raskemaks, siis ma loobun. Või kui loobuda ei saa, siis motivatsioonipuuduses kuidagi venitan end sellest läbi. Millega kaasneb ebavajalik põdemine ja süütunne ja igatpidi end halvasti tundmine. Väga kurnav.

Aga tundub, et lõpuks on käes see ettevõtmine, millest ma loobuda ei saa ja millest end kuidagi läbi venitada ka ei anna. Lapsevanemaks olemine. Uhh, milline väljakutse. Negatiivsed emotsioonid saavad võimendatud väsimusest ja hirrrrrmsasti tahaks voodisse mitme teki alla end kerra tõmmata ja ärgata õhtupimeduses üles ja olla segaduses, kas on veel täna või juba homme. Mul on juba kopp ees sellest väsimusest, mulle aitab. Ma olen mitu päeva istunud toas ja mul on päris korralik cabin feveri keiss. Mina tahan värsket õhku ja mitte põdeda selle pärast, kas üks laps jookseb mult eest ära ja kas teine vankris piisavalt kaua magab. Sest mul on kandelinast ka juba natuke kopp ees. Nii jabur on siduda beebi endale päevas mitu korda külge ja hüpata nii kaua pallil kuni ta magama jääb. Ja siis kuidagi pesta selle pambuga nõusid või riputada pesu kuivama. Ise teen endal elu raskeks. No on jabur. Igasugused rasked asjad tulevad ette ja kui mõlemad lapsed mulle parasjagu kõrva karjuvad, siis tahaks lihtsalt veelombiks ära sulada. Aga loobuda ei saa. Tuleb hoopis välja mõelda, kuidas oleks natukenegi kergem. Eelkõige kuidas enda meeleolu ja enesetunnet parandada. Sest see on võti.

Panen selga heledad riided, oma lemmikkampsuni ja avastan, et mulle lähevad selga mu lemmikteksad ja ma ei näegi välja nagu sardell. Panen juustesse lemmikut juukseõli ja tunnen heameelt oma värskelt värvitud ja lõigatud juuste üle. Küpsetan toa mõnusat lõhna täis või kasutan meeleolu tõstvaid eeterlike õlisid. Riietan voodi üleni valgesse, tõmban kardinad täielikult akende eest ära. Korjan kokku legoklotsid ja juba on tuba rohkem kui poole rohkem korras. Joon kuuuuma teed või kohvi ja hingan sisse nende auru ja naudin vaikust, kui külmkapp urisemise lõpetab. Ajan lastega voodis juttu ja nühin oma nina nende juuste sisse. Istun soojal vannitoapõrandal kuni olen valmis ahju tule tegema. Ootan Meest koju ja olen meeldivalt üllatunud kui ta jõuab oodatust varem. Väiksed asjad, väiksed asjad. Liiga tihti ei ole mahti neis ilu ja rõõmu näha. Ja kuna praegu mul on tunne, et kaotan end natuke käest, sest kõik energia läheb laste ja kodu peale, siis on mul vaja meeldetuletust, et aeg-ajalt endasse ka vaadata. Mitte võtta kellegi teise tõed ja üritada neid enda ellu sobitada vaid võtta need tõed teadmiseks ja neis leida enda tõde.

Ja peamine asi – mitte põdeda nii palju. Täiesti mõttetu energiakulu.