ANGIIN, HEERINGAS JA KURKU JÄÄNUD SÕNAD

Ma olen lastega kuskil kaks nädalat põhimõtteliselt üksi kodus olnud. Vahepeale kaks lasteaiapäeva ning nädalavahetused sünnipäevade ja jõulupidudega. Haigused.

Lapsed saabusid üks päev lasteaiast, pead soojad. Siis ma veel ei osanud ette kujutada ka, mis kadalipp meid ees ootab. Kui Jarl piirdus kõrge palaviku ja magamisega, siis Sädel oli sellele lisaks mingi kõhugripp, mis oli nii valus. Pidin talle valuvaigistit andma, sest ta ei saanud ööselgi hästi magada aga see pikendas haiguse kulgu.


Kui haigus ja palavik olid täiesti üle läinud ja ma tundsin, et ma vajan puhkust, siis saatsin lapsed üheks reedeseks päevaks lasteaeda. Laupäeval käisime ühel laste jõulupeol, enne mida me Kga tülitsesime. Ja kuna mul jäid sõnad kurku kinni, hakkas see valutama. Ööga tõusis kõrge palavik ning kujunes angiin. Magasin terve päeva koos Biikiga maha, samal ajal kui teised järgmisel megaägedal laste jõulupeol käisid. Esmapäeval käisid lapsed samuti lasteaias ning õhtul olid jälle peast soojad. Oeh, angiin on ju nakkav.

Olen korra elus angiini põdenud ja see oli ränk. Tookord sain abi antibiootikumidest aga seekord ma ausalt ei viitsinud arstiga suhelda ja pöördusin “Pereema raviraamatu” poole. Ravivariante on palju – valisin välja kaks kaelamähist ja kurgu kuristamise. Kuristasin esialgu õunaäädika veega, kuid hiljem meresoola veega, sest see leevendas mu vaevuseid paremini. Kohupiimamähis aitab siis, kui kurguvalu alles endast märku annab ning kui palavikku eriti pole. Seda tegin hiljem lastele ka, kui nad jälle palavikku jäid ning samuti kurguvalu kurtsid. Neile tegin korra ka sooja õliga mähist aga sellele pikemalt peatuma ei jäänud, sest seda oleks pidanud tegema 4-5 korda päevas ja mul lihtsalt polnud selle jaoks aega.

Kõige tõhusam ravi angiini puhul on aga heeringamähis. Ma olen sellest nüüd suisa vaimustuses, sest võib piisata vaid ühest korrast ja haigel on haigusnähud peaaegu kadunud. Toimeaine sool, abiaine õli. Sool on võimas ravivahend ning õli aitab imenduda. Mina tegin endale seda 4 korda – mul läks paranemisega palju rohkem aega kui lastel ning siiamaani natuke vindun aga juba pärast esimest korda oli mul temperatuur kraadi võrra madalam ning kurk vähem turses. Mulle tundus, et see mähis ei võtnud haigust ära ega surunud seda maha vaid lihtsalt kiirendas läbi põdemist.

Säde puhul tõesti aitas ühest korrast kuigi igaks juhuks tegin teist korda ka. Ta oli ühel õhtul väga kõrges palavikus (korra suisa 39.5!), mis ei tahtnud kuidagi alla minna. Kuna ma eelmise haiguse puhul nägin, kuidas palaviku alandamine haiguse kulgu pikendab, siis ravimiga alandada ei tahtnud. Terve õhtu ja öö tõmbasime teda külma niiske lapiga üle ning hoidsime ühte lappi ka otsmikul. Kuskil tunnike sain teda ka oma naha vastas hoida, et temperatuuri all hoida. Ütlesin talle, et ta ei võtaks emme-issi haiguseid endale, me põeme neid ise ja ta ei pea vastutust võtma. Panime talle kaheks tunniks heeringamähise ning katsusime öö üle elada. Hommikul polnud palavikust enam jälgegi ning kurguvalu samuti kadunud! Olin pisarateni õnnelik! Ma ise vaevlesin kõrge palaviku ja kurguvalu käes üsna pikalt ning mu süda murdus, kui mõtlesin, et mu laps sama läbi elama peab.

img_6718
elasime diivanil põhimõtteliselt

Jarl piirdus väiksema palaviku ja kurguvaluga ning magas eeskujulikult palju, tema põeb meil haiguseid kõige kergemalt ning talub palavikku ka väga hästi. Samas kurguvalu vaevab ka teda ning kohupiimamähised teevad siin imet. Ta hea meelega laseb neid endale panna ka ning tegeleb rahulikult oma asjadega edasi. Ma natuke pelgan seda, et tal kõik nii kergelt läheb, sest see keskmise lapse teema pole mingi niisama asi. Ta võib niimoodi vajalikust tähelepanust ilma jääda, sest on lihtsalt nii self-sufficient. Mõistan seda tänu oma õele, kes on meie pere keskmine laps (kuigi meid on neli) ja ta on alati ise oma asjadega hakkama saanud, nii et vanemad pole pidanud eriti muretsema, kuidas tal läheb. Nagu self-cleaning oven (Modern Family reference, tiihihihi). Samas on Jarl üsna suur kaisukas ning on viimasel ajal ka suts armukadedust üles näidanud (nügib end minu ja Säde vahele näiteks ning ütleb “minu oma”). Jah, võid end vabalt meelde tuletada, kallis poeg!

Igatahes. Kui lapsed tervenesid kiirelt, siis minul haigus vindus. Vindub veidi siiani. Üks õhtu, kui polnud valus enam neelata, sõin kaks röstsaia juustuga ja öösel põmm! mandlid paistes ja kurk valus. Meisterdasin endale kohe kohupiimamähise ja magasin sellega hommikuni välja. Piimatoodetest pean täiega praegu eemale hoidma.

Mul olid veel sõnad kurgus kinni ning tundus, et kui ma lõpuni ei räägi, siis päris terveks ma ei saagi. Pidin endast need välja saama. Üks õhtu, kui dušši all käisin, tundsin end täiesti talumatult üksikuna. Nii juhtub, kui oled kaks nädalat järjest kolme lapsega üksi ja tunned, et oled toetamata. Nii kui kardinad ette tõmbasin, puhkesin nutma. Küürisin endalt haigust maha ja kui kaela hõõrusin, hakkasin veel rohkem nutma, seal oli lihtsalt nii palju pingeid ja ütlemata asju. Eile viimaks palusin K-l kuulata, rääkisin oma asjad ära, kõik täiesti ilustamata ja peaaegu emotsioonideta. Viha ja äng ikka kohati tuli välja.

Olen üritanud alati olla diplomaatiline. Tean, et olen väga empaatiline inimene ning tihti sean teiste vajadused enda omadest kõrgemale. Kunagi ammu, kui seda taipasin ning mõistsin, et see võib viia selleni, et inimesed lihtsalt kasutavad seda ära, hakkasin selle vastu rebellima. Laste saamine jällegi on seda kaitset maha võtnud ning avastasin end jälle samast olukorrast, kus ma olen end ohverdanud teiste heaolu nimel ning sellega neil  elu jube mugavaks teinud. Märkamata, et teen sellega endale määramatul määral liiga.

Seega no more ja never again. Küll see elu ikka piitsutab, täiesti läbi võtab kohati. Aga alati on see ilus ja tulevik tundub helge. Isegi kui parasjagu on tunne nagu elaks tumehallis limbos.

Advertisements

TEGUS JA SUJUV

Nädalavahetus oli üsna tegus. Mu terav silm hakkas märkama kõike, mis puhastamist vajas ja nii ma üks hetk avastasin end seinu ja uksepiitasid küürimas. Tõstsin alumise korruse põrandalt kõikvõimalikud asjad ära, tegin tolmuimejaga ning tõmbasin lapiga ka üle. Kasutasin seda energiatuhinat ära ka järgmisel päeval ning muudkui toimetasin.

Tubli isa mängis sellel ajal lastega ülemisel korrusel ning nad läksid Tütrega tema toa koristamise pärast hullusti riidu. Nad on mõlemad võrdlemisi kanged tegelased ja puksivad üsna tihti omavahel sarvi. Kuigi ma alati ei pea Mehe kasvatusmeetodeid heaks, siis annan endale aru, et see on lihtsalt selle pärast, et ma olen ema. Emad ja isad kasvatavadki lapsi erinevalt ning see on okei. Muidugi, põhilised veendumused peaksid ühised olema aga olukordade lahendamine käib lihtsalt teistmoodi. Sellesse tülisse ma lõpuks heatahtlikult siiski sekkusin – saatsin Mehe õue Poega magama panema ning läksin kuulasin Tütre mure ja nutu ära. Pärast rahunemist koristas ta rõõmsal meelel minu näpunäidete najal oma toa ning vahetas viimaks kell 3 päeval ka riided ära. Tänu sellele jäi ära ka tülitsenud osapoolte mossitamine – me saime minna sõbranna juurde piknikule ja grillile.

Õhtu haripunkt oli ilmselt kaminakanal. Kuna Poeg on meil tulelemb, siis ta tükk aega lihtsalt istus diivanil ja vaatas telekas põlevat kaminatuld ning hiljem surus oma kõrva vastu kõlarit, et tule praksumist kuulata. Kummaline tegelane! Tulelembusest ja kõrvetada saamisest saab muide lugeda kõige värskemast Beebi ajakirjast, kus me perena ühes artiklis figureerime. Selline tore väike ja arglik unistus, mis mul täitus. Kunagi ammu, kui ma alles hakkasin pereajakirjadest huvituma, käis mu peast läbi mõte, et ükskord olen mina ka ühes ajakirjas! Ja saatuse tahtel nii läkski. Selle artikli kirjutas Kadi – mu armas uus sõbranna, kellega me alles hiljuti esimest korda kohtusime. Lisaks kõigele muule seob meid tore fakt, et meie pojad on ühel päeval sündinud. Meil on üks tore sõprus veel ees!

Kerge kõrvalepõige tuli vahele. Igatahes. Mul on tunne, et Tütar jäi selle tüli ja ilma jopeta õues jooksmise tulemusel palavikku. Tal on tükk aega olnud selline vinduv köha, mis üks hetk taandub aga siis jälle ägeneb ning eile hommikul hakkas tal palavik tõusma. Hommikupoole lapsed natuke jagelesid ja kiuslesid aga päeva edenedes muutusid mõlemad kuidagi väga normaalseks. Väga rahulikuks. Tütar suhtles oma vennaga väga rahulikult ning ei hakanud iga asja peale kriiskama, nagu tal varem kombeks oli. Võib olla oli asi selles, et me Mehega kumbki ei muretsenud selle palaviku pärast aga võtsime siiski rahulikult ning võtsime aega, et pikutada, lapsed kaisus. Mina isegi tervitasin seda palavikku, sest tavaliselt teeb see kiiresti oma töö ära – Poeg on oma haigused kõik maksimum paaripäevase palavikus olemisega seljatanud. Rääkisime juttu ning vaatasime multikat, pakkusime vett, ka süüa, millest enamasti keelduti. Palavik tõusis lõpuks üsna 39 lähedale ning olin valmis alandama hakkama aga pärast uinakut oli see kenasti jälle madalamaks läinud. Täna hommikuks on palavik läinud ning edasi ravime köha. Sinepi jalavann, Hustagil ja mee-sibula segu.

enne kui kõik laiali lendas

Ma soetasin meile “Pereema raviraamatu”, mis on meil juba mitu korda suureks abiks olnud. Mees vaevles siin nädala lõpus kõhuhädadega, ta võttis ise selle raamatu kätte ja uuris, kuidas end toetada. Et kiiresti ebamugavast olukorrast pääseda, otsustas ta võtta pitsi viina 1/5 tl pipraga. Toimis! Sülge eritus pärast pitsi võtmist üle 100 ml aga ülejäänud päev oli tip-top olla ning me saime kaubanduskeskusest kiirelt talle uued tennised soetada. Kuni ta tahtis kebabi süüa. Kiire leevendajana toimib aga seejärel tuleks ikkagi mõnda aega soolestikuga leebelt ümber käia – juua sidrunimahlaga vett, süüa kergelt seeditavat toitu ning võtta probiootikume.

Täna õhtul saab aga ahjus küpsetatud haugi, mis on oma aega sügavkülmas oodanud ning mida on tervelt poolteist kilo. Ma pole kunagi haugi teinud, loodetavasti tuleb hea. Oleks kahju, kui raisku läheks. Oma aega ootab veel vaevu pool kilo ahvenafileed, mille Mees koos haugiga sügavkülma lükkas. Ma olen kala valmistamisel üsna algaja veel, siiani on kogemus vaid punase kalaga. Mees on paar korda tahtnud katsetada aga need on nii kehvasti välja kukkunud. Suvel aga tuleb tahtmine uusi asju proovida, tore, kui vahel peale ka sunnitakse.

Tuli nüüd selline üldisem postitus. Tunnen, et võiksin selliseid rohkem kirjutada, et endal pärast tore lugeda ja meenutada. Muidu ma ainult heietan siin tunnetest ja enesearengust – soovin rohkem seda igapäevaelu ka talletada. Näpud ristis!

PS! Ma pole kuskil veel seda maininudki aga meie perre on sündimas teine poisslaps. Mu kõige esimene sisetunne oligi õige. Juhuu, poisikene!

 

ÕRN JA HAIGE

Mina olen rase ema, kelle kaks last jäid üsna samaaegselt haigeks. Mitte niisama haigeks nagu varasemalt, et paar köhatust ja kerge nohu või ühepäevane palavik vaid paks nohu, köha ja mitmepäevane kõrge palavik. Sain kogeda suurt südamevalu, muret ja proovisin kõikvõimalike vahenditega neid aidata. Siis sai Mees ka selle tõve külge ning viimaks minagi. Sekka veel meiega kokkupuutunud sugulased. Kuna mina olen alati haiguste puhangute ajal terveks jäänud, siis ei kartnud ma haigestumist ka seekord, mis siis, et mitmel järjestikusel ööl mõlemalt poolt mulle peale köhiti, üks laps ühel pool, teine teisel pool. Kuna aga mu immuunsüsteem on raseduse tõttu nõrgem, siis hakkavad ka haigused kergemini külge.

Kõik teised on selle üsna leebelt saanud läbi põdeda aga minu jaoks on see viimase viie aasta kõige hullem haigus. Esiteks nohu, mis võttis täielikult mult lõhnataju ning suure osa maitsemeelest. Teiseks liikus see nohu väga kiiresti põsk- ja otsmikukoobastesse ning ajas mu kuulmekäigud tursesse. Nii ma proovisin seda koduste vahenditega ravida ja end aidata ja toetada. Puhata palju, juua palju vedelikku. Ja see läks aina hullemaks ja hullemaks. Nohu ei andnud järele ja valu oli täiesti talumatu. Arsti juures selgus, et põletikunäit on 160+, mis küll järgmisel päeval juba madalamat näitas aga ikkagi sigakõrge oli. Antibiootikumidest tahtsin arusaadaval põhjusel siiski veel pääseda. Sellest järgmisel päeval ehk eile käisin õues, sest mul oli vaja käia ämmaemanda juures enda südamerahuks beebi südant kuulamas ning antibiootikumide osas nõu pidamas. Sellel päeval sadas lund ning kuigi ma olin üleni sisse pakitud, siis koju jõudes läks otsmikuvalu nii talumatult teravaks, et ma vajusin suures meeleheites kogu eelmise nädala stressi alla märjaks plekiks ära.

img_2423
tegin mälestuseks oma paistes näost pildi ka – punane paks nina, turses silmad, ärahõõrutud ülahuul. silmad lahti pilt reedab rohkem aga seda ei tihka näidata.

Helistasin perearstikeskusesse ning mulle lubati, et perearst helistab mulle varsti tagasi. Üritasin tunnikese magada ja järgneva tunni ahastasin, et keegi pole helistanud ja perearstikeskuse telefonid on ka juba automaatvastaja peale pandud. Helistasin viimase piiri peal olles perearsti nõuandeliinile ja küsisin, mida ma pean tegema, kui perearsti kätte ei saa. Mulle öeldi, et minge EMOsse ja esitage hiljem perearsti vastu kaebus, sest isegi lühendatud tööpäev ei tohiks nii lühike olla (kell oli siis 12). See oli minu jaoks hästi kummaline soovitus. Ise nagu ei tunne, et hakkaks kaebama, kui terve see aeg on mind ju vaid aidata tahetud. Nats douche move oleks, ei? Igatahes kaalusin juba EMOsse minemist aga mu kaine mõistuse juures mees soovitas ikka natuke oodata ja saingi oma oodatud kõne. Ma sisuliselt anusin arstilt antibiootikume, sest mu keha lausa värises suurest valust ja hirmust. Ma ei teadnud enam, mida teha või kuidas end aidata. Ma olin terve nädal hoolikalt oma keha toetanud ja kõikvõimalikel viisidel aidanud aga ei suutnud lõpuks seda enam taluda ning valisin antibiootikumid. Need polnud mu esimene valik aga vestlus ämmaemandaga ning tasakaaluka naisseltskonnaga muutsid mu jäika seisukohta. Need on emotsionaalselt mind juba rahustanud, sest tean nüüd, et kaob põletik, mis oleks võinud edasi areneda millekski palju tõsisemaks ning märkimisväärselt on vähenenud ka valu. Juba täna hommikul suutsin eristada kahte lõhna ning ma ei jõua ära oodata, kuni ma saan päriselt süüa kõiki neid asju, mis mind kapis ootavad. Nii, et maitse ja lõhn ka ikka juures on.

Pärast antibiootikumikuuri teen läbi ulatusliku probiootikumi kuuri ning söön iga nädal vähemalt kilo hapukapsast ära, kui mitte rohkem ning hangin endale kuskilt teeseene. Kuna mul enam pimesoolt ka pole, siis pean eriti hoolsalt oma soolestiku toetama. Loodan, et ülejäänud rasedus möödub tervelt ja rõõmsalt, sest pidin haiguse tõttu nii paljud toredad asjad vahele või täitsa ära jätma: kaks joogatundi, teatrikülastus Pojaga, tädi juubel, üksipuhkus Rakveres ning esmakordne kohtumine armsa sõbrannaga. Kõiki ootasin nii suure elevusega ja nii valus oli järjest kõik üles öelda. Teatripiletid läksid õnneks õigesse kohta ning spaapuhkuse saab ka teisel ajal korraldada aga tädi juubelit enam ei saa, tundus olevat väga lahe pidu. Vähemasti saime tordi näol veidigi sellest osa.

Õnneks on see haigus varsti möödas ja seljatatud. Ma juba näen kuidas ma õues päikese käes aega veedan, külma kartmata. Kuidas olen võimeline kodus toimetama, ilma et mind väsimus või valu murraks. Kuidas ma saan vaevata läbi nina hingata ning ulatuslik ohatis mu nina all ja sees on paranenud. Ja kuidas ma hindan oma head tervist. Kevad.

 

HOIAB

Kuna meil oli pikk nädalavahetus, siis otsustasime minna Hiiumaale ja sealsetele ka Poega näidata.  Mineku hommikul ärkasin ma palavikuga aga otsustasime siiski selle retke ette võtta. Ma pole mitu aastat palavikus olnud ja nüüd, kahe väikese lapse emana, jäin haigeks. Ja mina unistasin veel matkamisest sealses puhtas ja kuldses sügises… Asjade kokkulangemisel oli mul tekkinud piimapais. Temperatuur tõusis sinna 39 lähimaile ja kaks korda võtsin paratsetamooli ka, sest praami peal tudisemine ja valutamine ei tundunud hea mõte ning teine kord hakkasin ma kõrget palavikku kartma kuigi poleks pidanud. Pärast seda ma enam palavikku ei alandanud ja lasin kehal oma tööd teha. Jõin muidugi ohtralt taimeteed, toetasin immuunsüsteemi punase päevakübaraga ja sõin sipelgapuu koore kapsleid.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest haige olles ma mõtlesin korduvalt, et miks. Miks ma nüüd haigeks jäin, miks mina jne. Mingi hetk tegid mu mõtted kannapööre ja ma avastasin, et ma jäin haigeks just siis, kui Mehel oli pikk nädalavahetus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin kahe lapsega kaks päeva veel palavikus toimetanud. Just siis läksime Hiiumaale, kus ma ei pidanud söögi tegemise ja Tütre tegevusetuse pärast muretsema ning alati oli keegi, kes Poega krooksutas ja kussutas. Sain rahulikult pikutada ja puhata ja lõdiseda ja higistada. Kõik asjad toodi mulle kätte ja ma ei pidanud ennast liigutama kui ma parasjagu tundsin, et ma ei taha või ei jaksa. Ja Mees tegi kindlaks, et ma end selle pärast kuidagi halvasti või süüdi ei tunneks vaid elas mu higistamisele kaasa kui mul talumatult palav hakkas ning viis Tütre poolsaarele hereforde taga ajama ja maja ehitama, et mina saaksin terve see aeg väikese Poja kõrval magada. Ma julgesin end aidata lasta ja võtsin abi vastu tänu- mitte häbitundega. Ma olin tõesti tänulik. Mehe isa ja tema naine läksid spetsiaalselt õhtul apteeki, et mulle pärnaõisi tuua ja nad toimetasid Tütrega ka nii toredasti, et mul läksid silmad isegi natuke märjaks vist. Ja imekombel ma ei tundnud, et ma kuidagi ülemäära tüli teeksin, sest ma tean, et ise teeksin kellegi teise heaks samamoodi. Hea meelega käiksin apteegis kasvõi hilisõhtul, kui vaja. Hea on olla, kui inimesed on ümberringi nii head.

Ma ei tea, kas just seda oli mul vaja sellest kogemusest õppida aga niimoodi ma praegu sellele tagasi vaatan ja ei mäletagi enam, mis tunne on haige olla, sest seekord läks kõik üsna valutult. 🙂

Poeg vanavanaema süles tukkumas, pärast jutustasid omavahel veel tükk aega 🙂

LILL

Viimastel päevadel olen ma olnud nii väsinud. Hea meelega pikutaks päevad läbi voodis ainult. Mulle välja kirjutatud antibiootikumid on päris kanged ja ma pean neid võtma kolm korda päevas. Iga kord, kui on vaja uus annus võtta, tunnen, et õõh, üldse ei taha. Need teevad enesetunde nii kehvaks. Iiveldus ja isutus vaevavad aga kõht on nii tühi. Kui ma vaheldumisi probiootikume ei võtaks, oleks ma ilmselt täiesti siruli.
Täna on juba mõnusam olla. Kell pool kaksteist avastasin, et ma olen juba nii palju teha jõudnud. Käisin poes, jalutasin Tütre magama, tõmbasin tolmuimejaga toad üle ja panin pesu pesema. Nüüd ma olen ülejäänud lapse uneaja voodis pikutanud ja imestan, et tal on väga pikk uni olnud. Üle kolme tunni vist isegi.
Pärast imetamise lõpetamist on ta olnud vaid veidi rohkem nutusem aga minu lähedust on tal väga palju rohkem vaja. Nii me siis veedame päevad nii, et ta on mul enamus ajast süles. Mängib süles, sööb süles, niisama lebotab süles. See viimane meeldib mulle kõige rohkem, sest varasemalt talle ei meeldinud üldse paigal olla. Ikka pidi kõndima või palli peal õõtsuma.
Ühesõnaga, elu on ikka enamjaolt lill ja millegi suure pärast muretsema ei pea. Sest kui Tütar magab, vaatan ma telefonist temast videosid.

VSJO

Mina olen antibiootikumide peal oma soolepõletikuga. Väga kummaline, et mul selline asi üldse on ja suve jooksul saab ehk teada, mis seda põhjustab.

Täna imetasin Tütart viimast korda ja no nutumaik on kurgus. Haiglast tulles pisardasin ka ikka korralikult, nii kurb oli. Siiamaani pole reaalsus veel kohale jõudnud. Ehk jõuab täna õhtul, kui Tütar on vaja ilma rinnata magama saada. Ma ei kujuta ette, mis juhtuma hakkab ja kui kaua aega see võiks võtta aga ma arvan, et see saab olema valutum, kui ma arvan.
Nüüd ma pean veel hoiduma rinnapõletikust. Hõhh, seda küll ei taha.
Eks see ülemineku aeg ongi raske, õnneks Mees on väga toetav ja ma olen õnnelik, et Tütart nii kauagi imetada sain. Nii mõnusad kaisutuse hetked ja oeh, no pole võimalik kirjeldada seda heldimustunnet. Leevendust pakub see, et ta on hakanud kaissu pugema ja kallistama ja proovib isegi musi teha. Niiet hellustest puudust ei tule!

20140517-193244.jpg

SUPEREMA*

Kui laps on haige, siis lööb välja superemadus. Ema on kohe valmis nahast välja pugema, et lapse eest hoolitseda. Vabalt oleks ärkvel terve öö ja siis jalul terve päev last kaisutades. Kõik valu ja paha tahaks minema paitada, tahaks koguaeg musitada ja kallistada.
Tütar on praegu natuke kahtlase olekuga ja eile õhtul jäi ta mu kaisus magama. Ja nii me magasime pool ööd. Oli ebamugav veidi aga sellistel hetkedel on iseendast nii ükskõik. Kõik muu üleüldse on nii tühine. Vannitoas on üks okseplekkidega riidehunnik ja puhtaid riideid tuleb päevas mitu korda juurde otsida aga no täiesti savi. Sinnamaani, kuni laps hakkab end paremini tundma, on muud asjad ootel.

* Mitte segamini ajada supernaisega, sest kui laps on haige, võib kraanikausis olla pesemata nõusid ja puhas pesu voltimata.

LOOGILISED

Mees oli haige ja kui haigus hakkas taanduma, tuli tal isu süüa värskeid asju. Ja ta ütles midagi, mis mind mõtlema pani: “Puuviljadega on see hea, et kui sa neid sööd, siis sa tead, et sul hiljem pole nende pärast paha olla.” Mu peas käis klikk. Täiesti loogiline. Tasapisi pürgin rohkem toortoitluse ja üleüldse taimetoitluse poole. Ja just tasapisi, sest ma alles õpin ja tasapisi on valutum ka. Harjumuste muutmisega läheb aega, peab oma mugavustsoonist välja ronima.

Aga mulle meeldibki ronida. Puu otsas näiteks.
Üks suvi, kui perega Austrias ühes jõeäärses kämpingus peatusime, ronisin ma ühe kaldaäärse puu otsa. Jõe kallas oli väga järsk ja puu oli äkki poole kõrgem kui enne. Ma põhimõtteliselt kukkusin puu otsast alla ja riivisin jalalt nahka. Aga mulle jällegi meeldis see. Öösel hakkas mul kõrv valutama, see mulle enam ei meeldinud.

ARENDAVAD MÄNGUASJAD, HAIGUSED JA TRAGÖÖDIAD

Kahe päeva jooksul olen ma lugenud kahte artiklit, mis kinnitavad, et sisetunnet tasub ikka usaldada. Meedia ründab meid suure hulga informatsiooniga ja paneb lõpuks enda seisukohtades kahtlema ja leppima sellega, et ju siis ikka on nii, nagu igalpool räägitakse. Jube palju on näiteks mänguasju. Ma olen Facebookis juuni beebide grupis ja seal oli teema “Mida lastele jõuludeks kingite?” Mingid laulvad küpsisetünnid ja koerad, käokellad ja telefonid. Mina arvan, et neid pole üldse vaja. Mõni üksik võib ehk olla aga mitte kõik, nagu paljudel seal oli. Ma pooldan siiski puuklotse ja raamatuid. Ma ei usu, et Tütar millestki olulisest nüüd ilma jääb, kui tal laulvat küpsisetünni pole. Seda teemat puudutab oma artiklis Anne Lepasepp. Ta kirjutab, et mida vähem asju, seda parem. Ka mina arvan, et kõige olulisem on vanema armastus ja hool. Ma siiralt usun sellesse aga tihtipeale tekib küll ebakindel tunne, sest meid ümbritsevad igasugused reklaamid ja teised inimesed, kes erinevaid asju soovitavad (tegelikult teevad lihtsalt müügitööd). Täpselt nagu seal Facebooki teemas, igasugused imemänguasjad, millest ma pole kunagi kuulnudki, on järsku kõigil olemas või plaanis soetada. Ja siis ongi terve elamine neid koledaid plastmassjubinaid täis. Ja asi ei piirdu mänguasjadega. Tihti on tulnud teemaks ka inhalaator. Varem polnud sellest kuulnudki aga tuleb välja, et kõigil on. Ja olen tabanud end mõtlemast, et “Hmm, peaks ka vist selle hankima.” Mina olen aru saanud, et kui laps jääb nohusse või köhasse, siis lastakse tal inhalaatorist auru hingata. Misasja? Mõnedel pole laps veel kordagi haige olnudki ja juba soetavad inhalaatorit. Mõeldakse küll, et parem karta kui kahetseda aga kas sellise “ettenägelikkusega” mitte ei looda alateadlikult haigustele soodsat kasvupinnast? Et kui inhalaator juba on, siis võiks seda ju millekski kasutada ka. Järelikult peab laps haigeks jääma ja ta kuulekalt jääbki. Kindlasti on inhalaator väga kasulik asi aga mina leian, et seda pole vaja. Vähemalt mitte veel.

Haigustega on veel see värk ka, et minu arvates peab need läbi põdema, mitte meeleheitlikult sümptomeid ravida. Just nimelt. Sümptomite ravimine. Aga kuhu jääb põhjuse ravimine? Viimasel ajal on hakatud aina rohkem rääkima sellest, et “kõik on su peas kinni”. Nii närvi ajab mõnikord, kui keegi seda väljendit kasutab. Käi minema, las ma olen haige ka natuke. See lause ei võta kõike kokku. Asi ei ole ainult peas. Asi on terves kehas. Aina rohkem on minu jaoks saanud loogilisemaks oma keha kuulamine. Keha teab väga täpselt, mida ta vajab, tuleb osata vaid märke tähele panna. Haigused kipuvad tulema siis, kui kehal on puhkust vaja. Ja kuna ta muudmoodi inimese teadvusega kontakti ei saa, kui haigestuda või valutada, siis ta haigestub ja valutabki. Alles siis märgatakse oma keha kuulata. Ma olen ise ühe haiguse küüsis ikka ja jälle vaevelnud ja iga kord tahtis mu keha mulle sama asja öelda – “Hooli endast!” Sellel teemal soovitan lugeda Luule Viilmat. Väga tark naine aga tema tarkused tuleb enda jaoks sobivaks mõelda, sest inimeste stressid alati muutuvad.

Teine artikkel, millele mu tähelepanu pöörati on Tom Valsbergi “Oled sa mesilane või porikärbes?” Ta kirjutab, kuidas üks šokeeriv teatritükk pani teda mõtlema, mida me tarbime. Millist infot me tarbime. Hea on ikka lugeda artikleid teemadel, mida oled isegi mõelnud ja mis on kellegi teise poolt nii tabavalt kirja pandud. Ma tunnen alati nii suurt tänulikkust, sest keegi mõistab. Ja neid, kes mõistavad, pole üldse vähe. Kõik ei tarbigi ainult seda, mida neile ette antakse, mõeldakse ikkagi ise ka. Igatahes. Vahel kiidetakse mõnda filmi taevani ja lisatakse see lausa väärtfilmide hulka, mida kõik peaksid kindlasti elu jooksul vaatama. Ja tihtipeale on väärtfilmide nimekirjas väga raskeid teosed. Mitte, et oleks raske kuidagi filmi sisu mõista, ma pean silmas just emotsionaalselt raske. Need filmid on visuaalselt suurepärased, lausa täiuslikud. Ma hakkasin enda jaoks neid väärtfilme hindama siis, kui kunagi ammu oli ühe Sõrmuste Isanda fännivideo (terve perega fänname) taustaks lugu “Lux Aeterna” ja mu isa ütles, et see muusika oli filmis “Requiem of a Dream”. Ma olin kuulnud, et seda filmi on kiidetud ja mõtlesin, et peaks siis ka vaatama seda. Isa ütles, et pärast selle filmi vaatamist oled ise mitu päeva masenduses. Ja siis ma mõtlesin, et seda küll vaja pole. Mõnikord olen sattunud peale sellistele filmidele, pärast mida on paha olla. Vahel on hea vaadata brutaalseid filme aga selliseid, mis ei jäta mitmeks päevaks halba maiku suhu. Kuskil ajusopis hõljub üks must pilveke, mis saadab sind terve päev. Umbes sarnane tunne, kui oled öösel näinud eriti eredat unenägu ja selle tunne kummitab päev läbi. Aga igapäevaselt puutume me kokku uudistega. Minule on viimasel ajal mõned uudised nii hinge läinud, et ma olen lausa nutnud. Nii traagilised sündmused, väiksemad või suuremad, ikka lähevad hinge. Nüüd lähen ma eriti endast välja lastega seotud uudiste või lugudega, sest siis ma satun hätta oma talumatute tunnetega. Neid võiks võrrelda leinaga. Küll mitu kraadi leebem aga siiski. Lein on nii keeruline. See on väljakannamatu, võtab täielikult võimust ja tundub, et ei lõppe kunagi otsa. Sa tead, et ajapikku läheb kergemaks aga selle haripunktis soovid nii väga, et sa võiksid magada nii kaua kuni kergem hakkab. Uudised on valdavalt negatiivsed ja ma tunnen, et mul on kergem, kui ma midagi ei tea. Öeldakse ju ka, et lollid on õnnelikumad. Ja et mida targem ja teadlikum oled, seda raskem on endal olla. Palju lihtsam (ja minumeelest ka õigem) on elada üks päev korraga. Iga päev ma saan tubli annuse rõõmu, kui laps sööb mõnuga, magab sügavalt, kriiskab rõõmust ja avastab midagi uut. Iga päev ma ootan Meest koju, et me saaks lihtsalt koos elutoas istuda. Mul on hea olla, kui mul on jalas villased sokid ja kui ahi on soe. Kui tuba on korras ja juuksed on pestud. Kui näen oravat meie aeda ronimas ja kui lumi langeb täpselt nii, nagu ta jõuludel langema peab. Ma olen alati tundnud rõõmu lihtsatest asjadest. Ma ei pea olema kursis viimaste uudistega. Mulle piisab, kui ma olen kursis sellega, mis mu enda elus toimub.

SEISAK

Sitt nädalavahetus. Ma tunnen end nii üksinda ja mul on kurb.
Nädala sees olen iga päev Tütrega kodus. Õhtuti saan juttu rääkida Mehega, päeval mõnikord ka Vennaga aga sellest ei piisa. Ma meeleheitlikult püüan erinevaid vestlusi arendada aga nad ka pärast pikka päeva ei jaksa. Võiks ju kedagi külla kutsuda aga sõbrannad on mööda ilma laiali.
Nädalavahetused. Ma armastan neid. Saame perena rahulikult istuda ja jutustada ja kuskil koos käia ja koos teha. Ja ma saan suhelda! Ja nüüd see nädalavahetus elab Mees eraldi toas ja magab. Kodu on nii vaikne. Nagu mingi seisak oleks, mis sest, et kellad tiksuvad. Ma mäletan samasugust tunnet lapsepõlvest, kui vanemad päeval magasid. Vastik tunne.
Ma saan aru, et Mees taastub haigusest ja vajab puhkust aga see teeb mind samal ajal kadedaks. Mina ei saa ju nii! Isegi kui ma jään samamoodi haigeks, ei saa ma voodis keras lihtsalt haige olla, enam mitte. Lisaks sellele, et tegelen lapsega ja koduga, pean ma veel tema eest hoolitsema. Ma teen seda enamasti hea meelega aga mina pole kordagi nii haige olnud, et tema saaks mind poputada. Aga ma tahan poputamist. Ma tahan, et mult võetaks kõik tööd käest ära ja öeldaks “Las ma ise, sina puhka.” Ja siis ma läheksin teeksin rebasepatju.