KÕIGE ESIMESEM

Me oleme lastega väljasõite ja üritusi ette võtnud aga päris kehvasti läbi kukkunud. Iga kord on nagu midagi liiga. Liiga ärev, liiga väsinud, liiga näljane, liiga külm, liiga vähe vahetusriideid, liiga paha tuju. Lapsed ikkagi liiga väikesed, meil liiga vähe käsi ja vähe kogemust ja liiga palju valearvestusi. No ühesõnaga. Mis oleks võinud olla tore viis perega aega veeta, tekitas hoopis korralikult stressi juurde.

Aga eile juhtus üks esimene. Käisime K töökoha laste jõulupeol ja see oli ilmatuma mõnus. Natuke oli nurisemist aga lapsevanemad ei lasknud sellel enda sagedusi alla tuua vaid tõstsid lapse oma. Õlapatsutus, hea töö!

Hommikul kodus ei kiirustanud, autos rääkisime automaksust ja kuidas seda saaks efektiivselt rakendada, saime hea parkimiskoha ja esimese asjana võtsime suuna jõuluvana juurde. Käisime väikesel aaretejahil, rääkisime päkapikuga ja kohtusime jõuluvanaga. Siis läksime tegime limonaadi! Ise valati vajalikud koostisosad pudelisse, villiti meelepärase korgiga ning disainiti oma nimega silt ka peale. Ja siis läksime jõuluehteid tegema ning pärast seda valmistasime seepi ka. Lõhnavad praegu vannitoas, karukujulised.

Kogu see värk oli nii mõnna! Koos perena jõuluvana riideid mööda mõisa otsida ja piparkoogimaitseaineid nuusutada ja ära arvata. Mikroskoobiga kaneelikoort ja piprateri vaadata, kuusekaunistust liivapaberiga lihvida ja seebi sisse kadaka okkaid ja kaerahelbeid puistada. Ja siis koos laua ääres kõhud täis süüa ning koos itsitada.

Ma küll kogemata sõin end üle ja tagasisõidul magasin koos lastega aga see ei rikkunud eriliselt tuju. Tuju ei rikkunud lõpuks ka diivani peale voolanud limonaad ning laialipillutud popkorn. Nii hea ja rahulik päev oli, kus saime sõnadega kõik olukorrad lahendatud ning samamoodi sõnades oma headmeelt väljendatud. Tekib suisa tunne, et teeme midagigi õigesti.

Üldse on viimasel ajal väga hea ja mõnus ja soe ja turvaline. Ja tundub, et läheb aina paremaks. Kommunikatsioon on suurepärane ja naltsi saab ja kodu on ikka sassis aga trenni saab ja pidu ka.

Meeldib see elusuund praegu.

Advertisements

PMST EILE

Viiiiiimaks ometi on meil majas uus töötav pesumasin, mis lisaks võrratule mullipesule meile armsasti laulab, kui pesutsükkel läbi saab. Imeline! Kolm nädalat ootasime, tühistasime tellimuse, tellisime teisest kohast ja viimaks, kuu aega pärast vana masina katkiminemist, jõudis ta meile kohale. Nii kodune on pesumasina ja kuivati müra jälle kuulda.

Eile oli väga kummaline päev. Kõik lapsed tõbistena kodus, mina terve päev voodis siruli, sest mitte. midagi. ei jaksa. Kui natukeseks püsti sain ja end kraadisin, siis see näitas palavikku. Mu pea valutas, raske oli hingata, uimane olla, rinnad valusad. Ja ma arvasin, et ma olen suht tasakesi Biiki rinnast võõrutanud. No ei. Minu jaoks see küll tasakesi polnud, sest tunne oli ikka sama nagu teiste lastega, kui päevapealt imetamise lõpetama pidin. Ei soovita. Soe kompress, veidi tühjendamist ja siis vana hea kapsaleht peale, vajadusel valuvaigisti. Ja palju puhkust. Isegi kui lapsed tekitavad igas toas kõikvõimalikku segadust ja enda järelt kõike ei korista (midagi õnneks ikka, props to K).

Vahepeal tuleb tegeleda omavahelise suhtlemisega. No et ei karjuks üksteise peale ja katsuks rahulikult seletada. Kui haiget teed, siis paluda vabandust. Kui haiget saad, siis teisele seda öelda. Kui soovid sama mänguasja, siis küsida ilusti. Kui arusaamatus, siis rääkida rahulikult. Mingi kummaline asi tuli eile üles, kui ma tütart korrale kutsusin. “Selline käitumine on ebaviisakas, palun räägi ilusti.” Lause teine osa jäi kuulmata, sest vastu tuli “Sina oled ise ebaviisakas!!” Seda öeldes vaatas ta nii tõsiselt mulle silma sisse, et see oli suisa naljakas ja ma ei suutnud itsitust tagasi hoida, mille peale ta solvus. Oeh. Palusin vabandust. Aga pärast oli veel sarnane olukord, kus kõik, mis ma ütlesin, mulle näkku tagasi lendas ja ma niimoodi vihastasin, et jäin lihtsalt vait. Tundub nagu kaugusest lehvitaks tuleviku-mina, teismelis(t)e ema. Natukeeeee… hirmus.

Igatahes. Täna on mul juba oluliselt parem olla. Parem hingata, vähem valus, rohkem energiat. Pesu peseb ja kuivab. Ilus elu. K käis eile endale kaubanduskeskusest riideid ostmas ja valis endale nii hästi istuvad asjad, ma olen täitsa uhke. Ja siis ta tõi meile majja veel ühe Spidermani kostüümi, sellise lihastega ja puha, et mõlemad lapsed üheaegselt superkangelased olla saaksid. Ja siis ta tegi päris hilja õhtul veel süüa ka, sest ma ei jaksanud päeva jooksul peale hommikupudru mitte midagi teha. Toitusime võikudest.

Meeleolu on koguaeg päris mõnna olnud. Biik on natuke rohkem minu küljes ja väga kuri, kui kõht on tühi aga see jällegi harjumise asi. Muidu ta sai ju öösel piima ja hommikune näljatunne veidi võõras asi, mis ajab kurjaks küll. Vot, selle arusaamiseni ma jõudsin küll praegu kirjutades. Võit!

Okei, no mul praegu tuli kirjutamise tuhin peale ja nüüd lähen tegelen päriselt meie pesumajandusega, nii et mingi muutus ka ikka toimuks, jeee.

LOOB!

Hoh! Kuidas meil siin kodus asjad liikuma on läinud. Mu kodutaju on hooooooopis teine – õnnelik! Palju valgust, palju õhku. Kõik on helge ja avatud, mu meel on selgem, on parem arusaam, kus miski asub. Meil on veel pikk tee minna aga impact on täiesti silmaga näha. Loodan tulevikus panna kokku kuskil 30-minutilise video, kus näitan kodu enne ja pärast. Tulevikus endal kindlasti väga põnev vaadata, millega me hakkama saime. Mis aga praegu märkimisväärseimad ehk silmaga nähtavad muutused on olnud?

Emmede Klubi jõuluistumise jaoks korrastasime veranda ära. Osa asju said minema viidud, osa mujale hoiustatud. Praegu loodame seda pahnavaba hoida, sest kuna see on kasutamata ruum, siis sinna kipub ikka asju kogunema. Katsun meid ohjes hoida ning mõnedest asjadest käigupealt lahti saada.

Nädalavahetused on kõige produktiivsemad. Sel nädalavahetusel vahetasime ülemisel korrusel suure kapi väikese kummuti vastu ja õhku on nii palju rohkem. See kummut on küll mööbliplaadist masstoodang aga ta pakub mulle praegu nii palju rõõmu, et midagi hullu. Pikalt mõeldud ja kaalutud ost pesukuivatustorni näol sai ka just tehtud ja see pakub mulle samuti rõõmu. Nii kaua olen kuivatusruumist puudust tundnud ning liiga tihti on pesupesemistuhin juba ammu üle läinud, kui see üks masinatäis pesu kuivab ja järgmine laadung riputamist ootab. Nüüd aga! Saan kolm ja POOL masinatäit pesta ning KÕIK kuivama riputada. It’s the little big things.

Ma olen nii koduloomise lainel ja see on ütlemata mõnus tunne. Meil on plaanis suuremat sorti projektid, millele varem ei osanud ega julgenud tegelikult mõeldagi. Näiteks köögimööbli värvimine: alumised kapid tumedad, ülemised heledad. Oh, ma juba näen, kui palju ruumi see visuaalselt juurde loob! Siis on plaanis ehitada üks suur kapp, kuhu mahutada kõik minu ja K riided ja asjad, kõik voodipesu ning laudlinad ja rätikud ka, sest praegu on need vannitoas suures ja kõrges kapis ning suurest ja kõrgest mööblist tahan ma vabaneda. Võtab nii palju õhku ja ruumi ära, lisaks kogub enda peale igasugu jama ja tolmu. Kuigi! Loodetavasti saab meie kodu asjadest nii palju vabamaks, et kõigil asjadel on oma kindel koht ning midagi kuskile kogunema ei hakkagi.

Praegu on mul aga käsil kappide ja kummutite korrastamine. Riided hakkavad olema sahtlites ning KonMari meetodil volditud. Like so.

Enda koduloomise protsess on nii-nii mõnus ja nii oluline on seda üles pildistada, et pärast näha, kui palju kõik muutunud on. See pakub nii palju rõõmu ning ka teistel on huvitav vaadata. Enne ja pärast pildid on (vähemalt minu jaoks) hästi inspireerivad. Mott tõuseb ja on tahtmine kohe käed külge panna. See on muidugi ka kohati suur stressiallikas, sest hirrrrmsasti tahaks aga vahel lihtsalt ei saa, sest mõned väikesed inimesed tahavad elushoidmist. See aga on jällegi see kasvamise koht ning paneb kogu selle protsessi ilusti perspektiivi ning võimaldab sellest kõigest veelgi rohkem rõõmu tunda. Nii et all is good!

Pean kindlasti ära mainima, et see kõik ei oleks sellisel määral võimalik ilma minu õeta. Ta on oma vabadel päevadel nii suureks abiks, ilma temata oleksin ma seda kummutit terve õhtu kokku pannud. Tema aga kruvis näiteks sahtleid kokku samal ajal kui mina Biiki imetasin või magama panin. Saime kummuti püsti nagu niuhti. Tema on see, kes lastele muinasjutte pajatab, neid aeg-ajalt vannitab, Biiki hoiab, temaga jutustab ja mängib. Lastele on ta megalahe tädi. No, ja minule megalahe õde. Mu lemmikomadus tema juures on see, et ta oskab end lõbustada. Naerab iseenda naljade peale, naerab minu naljade peale, mida ma kellegi teisega teha ei saa. Elu on palju lõbusam ja värvikam, kui tema on siin ning mul on alati kahju, kui tal tööpäev on ja ta hommikusöögilauast lahkub.

img_7090
alustasime kummuti ehitamisega

Lisa kätepaar kolme lapsega kodus on hin-da-ma-tu. Saame Kga koos korrastamistuhinas mööda maja tuisata, haiguste ajal puhata ning üksteise eest hoolitseda. Saan hakata toitu valmistama ning vahepeal tuua K ja lapsed rongi pealt ja lasteaiast koju. Palju mõnusam on uusi kohvikuid avastada või pikemaid jalutuskäike teha, kui seltsiline on kohe kodust võtta. Mul on tunne, et need sõnad jäid veel väheks, nii et oldagu valmis ka edaspidiseks kiidulauluks. Aitäh, et oled! Süda!

TÕSTAN SAGEDUST

Ah, kuidas mulle meeldib praegu olla mina. Huvitaval kombel on rasedus minu jaoks täiesti loomulik olek. Nagu ei mäletakski, et mu keha oli kord täitsa minu oma ja ma sain põhimõtteliselt ilma piiranguteta liigutada. Mul on hea meel, et ma selle järgi mingit valusat igatsust ei tunne. Mõte on tore küll ning soovin seda juba kogeda aga ega see aeg teab mis kaugel ole ka! Nautigem siis neid beebiliigutusi, sest pärast sünnitust võib kohati tühi tunne tekkida. Magusvalus avastus, et need seedeprotsessid polegi enam beebi müksud. Aga selle asemel on hoopis vastsündinu, kes pärast ärkamist nii-nii kõvasti ringutades nägu krimpsutab ja rinna otsas piima lõnksutab. Asssajjutt, see pole enam üldse kaugel! Aeg läheb seekord kuidagi ruttu. Annab isegi lootust, et ei teki seda sünnituseelset (ja -järgset) limboseisundit vaid on hoopis hästi mõnus valmistumise (ja kohanemise/tutvumise) aeg.

Siinkohal pean ikka õhkama nende lapseootushommikute poole. Sügavad jutuajamised, mis viivad sinna, kuhu tee parajasti juhatab ning kosutavad meditatsioonid, mis tõmbavad korgid lahti ja täidavad südant. Mõnus elu! Mu usaldus elu ja selle käikude suhtes on jälle kasvanud ning suudan kõik olukorrad võtta vastu äärmise kergusega. Suhe Mehega on nii palju paranenud. Võtan asju vähemtõsiselt – kui varem oleksid mingid errorid suureks probleemiks kasvanud ja oleks tundnud vajadust lakkamatult asju selgeks (loe: sassi) rääkida, siis nüüd ma lihtsalt ei viitsi. Ja oh imet, elevandikärbse probleeme enam pole. See taktika – ülesketramise asemel väike paus – töötab mõlemat pidi ja mul on ääretult hea meel, et Mees samamoodi talitab. Pole mingeid mõttetuid pingeid, on maharahunemine ja siis normaalselt edasi suhtlemine. Okei, üks õhtu ma olin trossis lauamängu pärast (jälle) ja enne magama jäämist ei saanudki sellest üle aga muidu on väga hästi. Oleme tiim. Välja arvatud siis, kui ta minu linna ressursse lammutama tuleb.

õnnelaboratooriumis meditatsioonist toibumas

Eile hommikul läks naistega jutt sujuvalt ja kindlalt sünnituse peale ning rääkisin oma väga elavatest kujutluspiltidest, kuidas ma üksi kahe lapsega kodus olles järsku kolme lapsega kodus olen ehk siis ma sünnitan kodus roosa rätiku peal. Ja kuigi kogu seda filmi on olnud huvitav vaadata ning selline stsenaarium on iseenesest täiesti võimalik, siis ma ei tunne end sellega väga turvaliselt. Mulle meeldib sünnitada murevabalt ja kõrvaliste tegevusteta. Kiire ja planeerimata kodusünnitus tähendab, et ma pean helistama hakkama – kiirabisse, Mehele ja/või veel kellele iganes, kes saaks tulla ja suuremad lapsed enda hoole alla võtta. Ma pean liiga paljude inimestega suhtlema samal ajal, kui pehme ja rahulik suhtlus peaks toimuma hoopis minu ja beebi vahel. Seetõttu suhtlen beebiga ning kinnitan meile, et koduses ja turvalises sünnitusmajas on nii hea sünnitada ja sündida. Me oleme mõlemad toetatud ja hoitud. Paberimajandus ja koristamine on korraldatud ning mina selle peale mõtlema ei pea. Vanemad lapsed on samuti hoitud ning mu mees on minu kõrval. Kõik toimub parajas tempos ja ma olen paindlik kui meduus, nii et sünnitus on pehme nii minu kui beebi jaoks. Võib olla sünnib ta isegi vanni, kes teab. Ja me saame pärast omavahel lähemalt tutvuda ja süüa ja puhata, et siis hiljem end ülejäänud maailmale tuttavaks teha.

Niimoodi see sünnitamine tundub ikka väga mõnus ju! See tunne võiks mind nüüd lõpuni ja edasi kanda. Õnneks on mul ümberringi nii palju häid inimesi, eriti sõbrannasid, keda on viimase aasta jooksul üsna mitu juurde tekkinud. Ja selle erilise hingesooja tundega, et me oleme juba päris vanad sõbrad. Elu on ikka mõnus, ma ütlen!

Igatahes! Meil siin muud asjad ka liiguvad ja kuigi ma väga kõvasti hõisata ei taha, siis tasakesi elevil olen ikka. Pesen siin pesu ja korrastan ümbrust ja tervitan sügist. Täiesti sügise hõng on, kuigi nagu Mirjamgi, ootan ma salamisi mõnda viimset sooja ilma sel aastal. No nii 20+ kraadi. Oluliselt aktiivsema blogijana tema juba kirjutas, kuidas me neil üks päev külas käisime ning kuigi õhtupoole tundsin suurt väsimust (sest ma polnud päeval üldse pikutanud, hehe), siis nii hea oli rasedusest ja seonduvast rääkida, ilma et peaks vestluskaaslase tüütamise pärast põdema. Ühel ägedal hetkel avastasime, et meil on varsti kahe pere peale kolm plikat ja kolm poissi. No jube lahe ikka! Suuremad lapsed jätsid lõunaune vahele, mis tähendas, et meie lahkumine toimus lisaks suurele vihmale ka suure südantlõhestava nutu saatel, sest alles vahetult enne lahkumist avastati legendaarne kostüümikapp, millega lõpuks ikkagi mängida ei saanud. Õnneks olid võõrustajad väga mõistvad ja kaastundlikud ning kutsusid külla tagasi ka!

Elu tõotab praegu ikkagi aina head, mul jääb üle vaid usaldada ning kõik ongi täpselt nii kosutav nagu vaja. Seekord kavatsen pärast sünnitust end ise poputada ja paluda ka teistel seda teha. Lasta endale süüa teha või tuua ning esimesel nädalal täiesti murevabalt pikutada ja kulgeda. Loodetavasti pole siis Mehel veel puhkus läbi ning saab natuke aega vägede juhatamise vastutust rohkem endale võtta.

Nii hea on kirjutamisega oma võnkesagedust tõsta, kohe palju mõnusam ja helgem hakkab. Tundub, et see on ikka õige minu asi!

LAPSEOOTUSPÜHAPÄEVAHOMMIK

Olen täna terve päeva seda infot protsessinud, mida ma endasse käsnana hommikul imasin. Pole mitte midagi teinud – vaid söönud ja pikutanud ja maganud. Ja nii mõnus on. Kohati tunnen, et Meest see natuke ärritab aga ma ei lase end sellest praegu häirida. Sest nii mõnus on!

Käisin Ingridi lapseootushommikul (ta kirjutab üsna mu lemmikut blogi ka). Sain mingi uue turvatunde kihi. Julguse võtta aega ja end kuulata, tõeliselt kuulata ja seda endale toetumist nautida. Ingridit kuulates käis mu sees nii suur töö – väga palju protsesse läks käima, tekkis igasuguseid mõtted ja seoseid ning kui ma eelnevalt olin ette kujutanud, et räägin palju, siis olin hoopis täiesti vait, sest lihtsalt nii palju infot käis korraga läbi. Ühtegi sõna ei tahtnud ka kõrvust mööda lasta või kuidagi Ingridi hoogu katkestada.

Mul on Ingridiga mingi mõnus äratundmine ja esmakohtumine oli hoopis sellise vanad-tuttavad-hõnguga hoopis. Ja jummel, kuidas mu süda vahepeal nii härdaks läks – Ingridi lõbus ja selge, nii-nii teadliku pilguga tütar oli samuti seltskonnas. Ma olin taas nii õnnelik, et olen rase ja mulgi on varsti beebikene, sest vastasel juhul oleksin kannatanud raske beebipalaviku käes. Mõnus oli näha ema ja tütre vahelist tunnetuslikku suhtlust ning see väsinud beebi laul emme kaisus või mõnulev mugin imetades. Ahhh! Millised mälestused ja tulevikuvaated!

Mulle hästi meeldis seos turvatunde ja toidu vahel ning kuidas seda sama turvatunnet luua ka ilma toiduta. Ingrid rääkis, kuidas ta raseduse ajal sõi vahepeal kaneelisaiakesi ja jõi kakaod. Kui nüüd ise mõelda, millise tunde need toidud tekitavad või millal ma tahaksin neid süüa, siis kangastub mu silme ees karge sügis ning pimedad õhtud soojas toas oranži tulevalguse käes. Selline sossu villasokkide soe. Seostub väga tugevalt turvatundega.

Mul aga on praegu vajadus intensiivsete või minu jaoks veidi harjumatute maitsete järele – selliste, mis keelt kõditavad. Rohelised oliivid (mõnikord kiviga, mõnikord kivita), sinep, mädarõigas. Keelt kõditab ka gaseeritud vesi, eriti mineraalvesi ning eelistatavalt külm. Mul on ka hirrrrrmus vajadus midagi mahlast krõpsutada. Selleks sobivad värske lühike kurk, nuikapsas ja jääkuubikud, harva ka roheline õun. Ja jõudsin just selgusele, et mul on kala ka vaja. Ahjulõhe, suitsukala (lõhe, lest, ahven, you name it), paneeritud kalafilee, need La Tabla unistuste tacod õlletaignas küpsetatud valge kalaga, mmmh! Katsun end toidu suhtes rohkem kuulata ja seda tõeliselt nautida mitte iga kord mõelda, kas seda oli nüüd vaja. Oli jah vaja, ja just seda! Jube raske on end iga ampsu eest lõpuks piitsutada. Sellega on mul veel eraldi keiss aga kuna kaalu- ja välimuseteema on praegu niivõrd aktuaalsed ja õrnad, siis ma puudutan seda mõni teine kord, kui saan veidi kaugemalt vaadelda.

Üks väga mõnus teema oli veel maandus. Kuidas olla ja/või jääda kohale ning end maandada. See on jubeeeeee vajalik laste kasvatamisel ning tuleb kasuks ka sünnitusel – kui tead, kuidas seda võimsat keha läbivat energiat suunata. Ma olen varemgi tunnetanud seda kohal olemist, kahe jalaga maa peal ja nii edasi aga kui Ingrid ütles, et tema justkui hõljub õhupallina õhus ja vaid üks varbake puudutab maad ja et sellisest maa peal olemisest talle piisab, siis mu silmad avanesid erinevatele võimalustele. Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord üritasin vaimusilmas endale juuri alla ajada aga see tunne ei olnud mulle õige ega hea. Olen alati olnud selline pea pilvedes, helge ja lõbus ning üldse ei ütleks, et kahe jalaga maa peal. Täna tundsin, et mu tallad tahavad vaid kerget sambla kallistust. Hästi pehmet, nii et sellel saab nagu õõtsuda – vahel olen natuke rohkem maa peal, vahel natuke vähem.

Ah, kui väga äge see kohtumine oli! Valisime igaüks Klaarsuse Sõnumite hulgast ühe kaardi ning mina tõmbasin Valguse kaardi.

Sõnumid, mis mind kõige rohkem kõnetasid, minuga võnkusid, olid “ma valgustan ja toetan”, “ma näen selgelt” ja “tean oma vajadusi”. Ja “vaatan maailma armastavalt”. Selle pärast ma tundsingi hommikul vajadust endale kivid külge riputada – ämma kingitud rodokrosiit on mulle hästi mõjunud ning vajasin selle toetust ja kinnitavat energiat. Kannan seda armastuse energiat enda südame kohal ja käe ümber.

Avastasin just, et mu suhtumine erinevatesse olukordadesse on muutunud ning võib olla tõesti mängivad need uued kivid oma rolli. Ma võtan end palju vähem tõsiselt ning ei ketra mingeid üles kerkinud asju aina edasi, sest need tunduvad lahendamata. Annan neile lahendumiseks hoopis aega juurde ja ongi rahu majas. Meeleolu on mul tasane ja hea ning selle pärast ma Mehe ärritunud olekut ka väga tõsiselt ei võta. Sest ma tean, et kui mina suhtlen kergelt ja lõbusalt, kandub see talle edasi ning ka tema on lõpuks samasuguses meeleolus. Meil kanduvad need tujud üksteisele väga kergesti üle ja ebameeldivad olemised võivad seetõttu päris pikaks venida aga ma enam ei viitsi. Las need mured olla natukenegi eemal ja vaatame, mis saab. Siiani on väga mõnus ja harmooniline olnud, nagu päris. Ilma kripeldava tundeta, et midagi on justkui tegemata.

Phuuh, mul tuleb praegu nii palju uusi asju peale, millest mõtiskleda ja kirjutada. Teen parem pausi ja lähen käin ujumas. Sest ma saan!

AITÄH

Pärast eelmise kurva sissekande kirjutamist sõitsin kesklinna Mehele järgi, ootasin teda kõnniteel peatudes, noorem laps tagaistmel karjumas, helistasin korduvalt, saatsin mitu sõnumit. Ei vasta. Muutusin aina ärevamaks, vihasemaks, muretsesin, et äkki on midagi juhtunud. Ja siis tuli üks suur õela ilmega Ühisteenuste onu mulle hukkamõistvalt silma vaatama ja kapoti peale koputama. Võib olla seisin ülekäigurajale liiga lähedal. Ma oleksin tahtnud suures vihas talle keskmisi sõrmi vibutada, sest krt miks sa oled nii õel, normaalselt ei või suhelda v!? Vajutasin gaasi põhja, kihutasin minema, samal ajal Meest kõnedega pommitades ja kui ta lõpuks vastu võttis, puhkesin nutma ja nuuksusin hüsteeriliselt talle torusse. Nädala jooksul oli minusse nii palju asju kogunenud ja nagu tellitult langesid nõmedad asjaolud ühekorraga kokku ja tammi taga olnud tulv pääses valla. Nutsin südamest terve tee koju, tundes ühtaegu ärritust ja kergendust. Tundsin end ka selle kurja onu poolt häbistatuna. Nii paha tunne. Nutsin nii palju kui jaksasin ja hakkas kergem.
Ja pärast seda valati mind üle sooja armastuse ja toetusega. Sain toetavaid kaisutusi ja paisid blogi lugejatelt ja lähedastelt. Sain seda naiselikku toetust, mida mul just vaja oli. Suur aitäh kõigile, kes võtsid aega, et mulle sooje sõnu kirjutada! Ma olen nii tänulik, et jagasite minuga oma energiat. See kõik aitas mul tunda end jälle väärtuslikuna. Tundsin end täielikuna ja süda oli armastust täis.

Sealtmaalt olen olnud palju tasakaalukam, armastavam ja ettevõtlikum. Olen jõudnud palju korda saata ja samal ajal ka palju tähendusrikkamalt puhata. No nii mõnus. Võtsin ka mitmes asjas südame rindu ning ületasin ennast. Olen ise jaganud armastust välja ja saanud mitme inimesega veelgi lähedasemaks. Ja kõik, kes oma mõtteis minule kaasa elasid, mängivad selles suurt rolli. See tekitab soovi olla veel parem. Ma tahan olla hea.

Ma olen hea. Ma olen hea naine, hea ema, hea inimene.

Ma armastan, ma olen armastatud.

 

päike-südame-all selfi

 

TORE

Uue aasta võtsime vastu kõik koos suures voodis pikutades. Minu jaoks olid need paugud natuke hirmutavad. Tütre jaoks ka ja Koerast ma üldse ei räägigi. Iga aasta mõtlen ma, et mida küll metsloomad veel tunnevad… Kahju hakkab. See on üks põhjus me seekord rakette ja muid säravaid asju ei hankinud. Minu arvates ei peaks neid rakette iga kaubanduskeskuse iga nurga peal müüma. Minu arvates ei peaks rakette ka muul ajal paugutama. Detsembrikuus iga päev keegi kuskil lasi. Liiga palju müra, suitsu ja jäätmeid, hirmunud koeri ja unest üles aetud lapsi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis mälestuseks kirja panna, et aasta esimesel ööl magasime terve perega suures voodis, kaasa arvatud Koer. Ja see oli tore ja mõnus ja eriline. Sellele mõeldes läheb seest nii soojaks. Ilus algus meie aastale.

Head uut aastat!

LÄHEB ÜLE

Aasta lõpu ja uue algusega tuli kaasa üks rahutu tunne. Seetõttu olen torisenud ja turtsunud rohkem kui muidu. Asjad ajavad rohkem närvi ja vihastun ka kergemini. Lihtsalt lasen end väikestest asjadest ärritada. Selline tunne nagu karikas oleks kohe-kohe täis saamas ja loksub kogu aeg üle ääre. Kõrvalt vaadates saan ise ka aru, et see on tobe ja tekitab asjatuid pingeid aga no ajab närvi noh. Huhh, välja kirjutamine aitab ikka auru välja lasta. Palju kergem hakkab kohe.

Aga see rahutus on edasiviiv jõud. Mul on vaja muutust. Kui enne polnud mul midagi oma pehme kõhu vastu, siis nüüd mul on tahtmine võtta midagi ette, et kõhulihased paika saada ja üleliigsest polstrist vabaneda. Working on it. Mu juuksed on mingis imelikus pikkuses ning pole kunagi päris nii nagu ma tahan ja neid langeb peotäite viisi välja, mis tähendab, et ma ei saa neid lahtiselt kanda, kui ma ei taha igalt poolt juuksekarvu noppida. Mul pole väljalangemise vastu iseenesest midagi, sest mulle meeldiks, kui juuksed oleksid natuke õhemad aga need karvad… Riided käivad närvidele, tahan midagi uut ja teistsugust. Niiet.

Käisime kaubanduskeskuses ja avastasin, et ohhoo, igal pool on allahindlused. Kas pärast jõule ongi igal pool allahindlused? Ma läksin kindla sihiga kindlaid asju otsima aga kõike ei leidnud ja need, mis leidsin polnud päris täpselt need. Leidsin siiski toredat täiendust oma garderoobile. Paar asja olid sellised, mida ma olen endale juba ammu tahtnud – kõige harilikum luku ja kapuutsiga pusa; pikk minulik kampsun, mis tegelikult võiks vabalt veelgi pikem olla ning imeilus pikkade varrukatega triibuline kleit, millest ma olen mingi 10 aastat vist vähemalt unistanud. Varasemalt pole ma julgenud endale osta asju, mis mulle väga-väga meeldivad, sest need justkui pole piisavalt praktilised. Ma olen hankinud endale kõige basic’umaid asju ja neid siis omavahel kuidagi kombineerinud aga selliseid huvitava lõike või tegumoega esemeid pole endale lubanud, kartes, et need ei ole piisavalt pika kasutusajaga. Märksõna: kiirmood. Trendid vahetuvad nii kiirelt ja mina ei suuda ega taha trendiga kaasas käia. Iga hooaeg garderoobi vahetamine… No ei. Vahel küll tõmbavad mõned lahedad riided mind poodi aga õnneks ma väga tihti kaubanduskeskustes ei käi.

Ma olen oma elus sellises punktis, kus ma alles saan aru ja hakkan tunnistama seda, mis on minulik ja millised on mu väärtushinnangud. Eks suund on koguaeg sama olnud aga alles nüüd oskan ma seda omaks võtta ja endale kindlaks jääda. Varasemalt on olnud justkui rohkem mõjutusi ja ma olen neile vastuvõtlik olnud, mis pole enesearengu mõttes tingimata halb asi, sest tänu neile olen ma jõudnud just sellesse punkti siin. Eile õhtul õhkasin Mehele, et nii vabastav on ennast omaenda kammitsatest vabastada. Mul on hea meel, et ma asjaolude (shoppamist mittearmastav mees ja üleväsinud beebi) sunnil valisin endale kiiresti riided, mida ma pikemalt mõtlema jäädes ilmselt ei ostaks, sest endale riiete valimise suhtes olen ma väga kriitiline ja hakkan blokkima. Ilmselt seetõttu olengi ma enamasti turvalisse tsooni jäänud ja ainult kõige põhilisemaid asju ostnud – püksid, maikad, kampsunid. Seekordsest poodelmiskogemusest õppisin ma veel seda, et tulevikus ma eelistan seda teha üksi . Mees oli väga kannatlik, mis sest, et piinatud ilmega ja väga napisõnaline. 😀 Ma olen väga tänulik, et ta oli nõus mu kannul käima ja Poega hoidma aga poodlemine tekitab niigi stressi ja kui mul on kaasas veel beebitaimer, siis on närvid ikka väga pingul.

Eneseareng on ikka mõnus. Mulle meeldiks järgmisena end piltidel poseerides paremini tunda, kaasa arvatud enda tehtud piltidel. See pole mul kunagi väga hästi välja tulnud aga ma tunnen, et see on minu jaoks oluline asi endale rohkem meeldimise mõttes. Selfitamine on justkui nõme asi aga mina hoopis natukene püüdlen selle poole, hehe. Panen oma uue aasta püüdlused paberile ka. Rahutu tunne on leevendust saanud tänu tunnete kirjapanemisele ning uue energia majja toomisele.

Lisamärkuseks iseendale: täna on pühapäev, toad on soojad ja korras, õues sajab ilusat laia lund, varsti läheme kõik koos õue lund rookima ja õhtul sööme karrit.

MIS TUNNE ON …

Juba enne Poja sündi leppisin fotograafiatudengist sõbrannaga kokku aja, millal ta võiks tulla meile külla ja mõned hetked üles võtta meie niisama olemisest. Mul on nii hea meel, et ta oli hea meelega nõus ja ma teadsin, et ma saan täpselt sellised maailma kõige ilusamad pildid ja veel ilusamadki. Ja no nii juhtuski. Mul on nüüdsest soov ainult tema tehtud perepiltide järele ja muidugi on suureks plussiks ka sõbrahind, mille vastu saan imelised pildid ega pea kunagi pettuma. Minu jaoks peegeldavad need just seda, mida ma oma elu elades tunnen. Mitte midagi märkimisväärset justkui ei toimu aga see olemine ja elus kulgemine ongi ise see, mis täidab südame. Vaadake ise.

Anette_pere_0096 Anette_pere_0101 Anette_pere_0110 Anette_pere_0136 Anette_pere_0162 Anette_pere_0202 Anette_pere_0219 Anette_pere_0231

Pildid on teinud armas Alissa Nirgi. Ta peab lisaks muudele projektidele väga huvitavat saiti, kus ta kirjutab oma Ukrainast pärit vanaema elust Eestis. Pakub teist vaatenurka Ukraina olukorrast ja ka praegu aktuaalsest põgenike teemast – Grandmother News.

MÕNI PÄEV

Mõni päev on lihtsalt nõme. Justkui ilma põhjuseta. Aga mõni päev on jälle nii kerge ja mulle jäävad toredad asjad palju paremini meelde.

Kui Tütart magama pannes vajab Poeg äkki mähkuvahetust ja sellega läheb kaks korda rohkem aega kui muidu, sest lisaks kahele täistehtud mähkule on vaja ka mähkimislaualt üks laadung likvideerida aga ümber pöörates näen, et Tütar täitsa magab. Ja kui siis Poeg ka magama jääb ja ma saan ise ühe uinaku teha. Kõhuli. Bliss ma ütlen.

 

leia pildilt beebi

Ja ühel päeval jõuan hommikusööki teha, kööki koristada, pesu pesta, triikida, puid tuua ja ahju tule ka teha. Selle kõige vahepeal veel Tütrega hommikusöögi lauas juttu ajada, talle riided selga panna, Poega sööta ja mähkmeid vahetada. Päris suur asi minu jaoks, arvestades seda, et varasemalt olen ma olnud laisk nagu lohe. Väga laisk lohe, kes kohati isegi ennast toita ei viitsinud. Okei, asi on praegu selles ka, et Mehe õde on taaskord kodus ja saab viivuks kahte last jälgida. Muidu ma poleks ehk triikinud ja puid toonud aga muud asjad oleksid tehtud saanud küll.

Ja kui ühel õhtul saavad mõlemad lapsed vannitatud ja kui Tütart peab vaid leebelt oma voodisse suunama ja Pojal ka liiga palju krookse peale ei tule. Mõnus. Meid on õnnistatud magavate lastega, mille üle ma olen siiralt õnnelik. Ei pea eraldi tubades magama ja kõik saavad vajalikud unetunnid täis. On ka erandeid aga need pidavat ju reeglit kinnitama.

Ainus asi, mis praegu paneb veidi pead valutama, on poeskäik. Oleme aru saanud, et kahe lapsega on see praegu paras katsumus. Kuna Poeg on üsnagi täitmatu ja sealjuures ka kannatamatu, peab poest läbi tuhisema, et uinaku ajal kõik tehtud saaks. Samal ajal võtaks Tütar meeleldi kõik pulgakommid ja Lotte pildiga asjad kaasa ja kui ei saa, siis on hästi kurb ja pahane. Ebaõiglane ka ju – kui emme-issi võtavad riiulitelt asju, mis nad tahavad, siis miks tema ei või. Nii et kui me tahame närve säästa ja vähem stressi kõigile tekitada, siis me peame sisseostude tegemisi rohkem planeerima hakkama. Mis on tegelikult positiivne, sest ilmselt säästame lõppkokkuvõttes raha ka. Mida harvemini poes käid, seda vähem tuleb igasugust muud mittehädavajalikku ja kohati täiesti tarbetut jura kaasa.

Selle peaaegu kolme nädala jooksul on meil läinud väga hästi. Mina ei tunne suurt stressi, ma suhtun kuidagi palju kergemalt igasugustesse toimetustesse. Kui toimetused jäävad hetkeks pooleli, siis las nad jäävad, no worries. Ei kiirusta ja kui lapsed magavad, võtan endale ka puhkehetke, mitte ei torma järgmisi ülesandeid tegema. Aega on ja kõik ei peagi laitmatu olema. Elutuba on laiali mängitud legoklotse täis, mis siis – köök on korras ja magamistoas on värske õhk. Unustasin sügavkülmast kala välja võtta aga vähemalt Tütar on lõunal maganud. Kui kolm korda päevas kõhulihaseid tervendada ei saanud, siis vähemalt kaks korda sain. Tee on jahtunud aga vähemalt sain sealt enne kaks kuuma lonksu võetud. Pöörakem tähelepanu positiivsele. 🙂

Elu peab mõnus olema.