PEHMED TUULED UUED

Viimasel ajal on mind hakanud närima see, et me viibime väga palju virtuaalmaailmas. Mina ja Mees. Praegugi seda blogi kirjutades on natuke vastik tunne kõhus aga kuna Tütar praegu suhteliselt ennastunustavalt mängib, siis võtsin selle aja, et kirjutada. Ma tahan viia sisse muutused ja reeglid kodus – kui koju saabume, siis paneme telefonid kindlasse kohta, kus me neid ei puutu välja arvatud siis, kui keegi helistab või kui on vaja ise helistada. Õhtuti ekraani vahtimise asemel hoopis loeme raamatut või mängime koos. Kui me uude koju kolime, siis me telekat kaasa ei võta ja ma olen selle pärast natuke elevil. Siis lihtsalt ei ole midagi, mida sisse lülitada. Suve jooksul tahtsin ma igal pool mööda Eestimaad ringi reisida ja uusi kohti avastada aga ikka oleme enamus ajast linnas olnud. Kuna praegu on mul praktikat veel vaja teha, siis pole saanud minna ma loodan selle nädala jooksul ühele poole saada ja järgmisel nädalal juba saame trallama minna. Võib olla isegi piiri taha.

Aga täna. Täna käisin Tütrega raamatukogus. Mõtlesin, et peaks isegi regulaarselt seal käima hakkama, et end rohkem lugema julgustada. Lugeda ettenähtud ajaks raamat läbi, viia tagasi ja asemele tuua uued. Enne reisi peaks kindlasti Tütrele sealt uued huvitavad raamatud võtma ja talle mingid uued mänguasjad ka meisterdada, et reisil oleks uut huvitavat tegevust. Ma pean reisi põhjalikult ette valmistama. Mitte küll täielikult tegevusi täis planeerima, vaid et kõik vajalikud asjad oleksid olemas. Huhh, see on nii huvitav! Kui ma kunagi oma perega reisil käisin, siis varapubekana mõtlesin, et issand kui mõttetu ja igav aga kui tagantjärele mõelda, siis oli ikka mõnus ja huvitav küll. Ja nüüd saan ise täitsa oma perega reisima minna! Mulle meeldib metsas ja mägedes tatsata ja ilusates linnades jalutada. Mulle meeldib ööbida pansionaatides ja kämpingutes. Lähme-lähme!

Advertisements

LILL

Viimastel päevadel olen ma olnud nii väsinud. Hea meelega pikutaks päevad läbi voodis ainult. Mulle välja kirjutatud antibiootikumid on päris kanged ja ma pean neid võtma kolm korda päevas. Iga kord, kui on vaja uus annus võtta, tunnen, et õõh, üldse ei taha. Need teevad enesetunde nii kehvaks. Iiveldus ja isutus vaevavad aga kõht on nii tühi. Kui ma vaheldumisi probiootikume ei võtaks, oleks ma ilmselt täiesti siruli.
Täna on juba mõnusam olla. Kell pool kaksteist avastasin, et ma olen juba nii palju teha jõudnud. Käisin poes, jalutasin Tütre magama, tõmbasin tolmuimejaga toad üle ja panin pesu pesema. Nüüd ma olen ülejäänud lapse uneaja voodis pikutanud ja imestan, et tal on väga pikk uni olnud. Üle kolme tunni vist isegi.
Pärast imetamise lõpetamist on ta olnud vaid veidi rohkem nutusem aga minu lähedust on tal väga palju rohkem vaja. Nii me siis veedame päevad nii, et ta on mul enamus ajast süles. Mängib süles, sööb süles, niisama lebotab süles. See viimane meeldib mulle kõige rohkem, sest varasemalt talle ei meeldinud üldse paigal olla. Ikka pidi kõndima või palli peal õõtsuma.
Ühesõnaga, elu on ikka enamjaolt lill ja millegi suure pärast muretsema ei pea. Sest kui Tütar magab, vaatan ma telefonist temast videosid.

RÄPINA HEA

See nädal on Räpina nädal. Mees võttis töölt puhkuse, et mina saaksin koolis käia. Mina lähen hommikul kella kaheksaks kooli ja Mees jääb Tütrega ühikasse. Lõunapausi ajal käin veidikeseks nendega aega veetmas.
Mõnus on siin Räpinas, kõik on käe-jala juures. Ühikast kooli on viie minuti tee, hommikul ärkamine pole üldse raske ja Tütar jääb kell kümme magama. Siin on teine rütm, kuskile pole vaja kiirustada. Sõõm värsket õhku. Aeg iseendale.

Lapse kõrvalt on parem õppida. Minul vähemalt küll. Ma olen rohkem motiveeritud ja kasutan oma aega targemalt. Palju parem tunne on õppida, kui varem. Enne Tütre sündi logelesin ma tihtipeale oma aja maha aga nüüd mul on siht kuidagi paigas ja pea on selgem. Ma põen vähem, küsin rohkem ja olen enesekindlam. Ilmad on ilusad, isa-tütre side kasvab tugevamaks ja mina tegelen eneseteostusega. Julgust annab juurde ka see, et mu ema õpib samal kursusel ja see, et ma olen ümbrusega juba tuttav. Lisaks on mul mõned selle sessiooni asjad juba eelmisest aastast tehtud ja ma saan ühikas veidi tihedamalt nägu näitamas käia.

Hea on kätega mullas möllata, oksi lõigata ja viitesid koguda. Homme saab äkki liivakastis ka mängida ja puu otsas ronida. Mõtlen tõsiselt kutseeksami sooritamisele aga sinna on veel natuke aega.
Ma kaifin seda, et sain kodust välja, mulle meeldib, et mul on kuhjaga motivatsiooni ja ma olen konstantselt elevil. Kaua see kestab, ei tea aga ma loodan, et ikka kaua. Sest motiveerituse tunne on nii hea! Enne jäi see mulle natuke võõraks, kui ma oma pead vati sees hoidsin.

Ühesõnaga, mul on jube hea olla! Ja tagasi koju minna pole ka üldse paha, kui ees ootab korras maja.

20140319-182919.jpg