OHTLIKUD INIMESED

Soovisin küll helgema teemaga kevadet alustada aga nii raske on. Endal on elu ok, täiesti tavaline hea, harilik ja turvaline. Ja mõtled, et teistel on ka aga… ei pruugi olla. Nendel, keda tean ja keda ei tea. Väga suured tunded ja arusaamise, millisel määral kurjus maailmas eksisteerib, tõi Eero Epneri artikkel “Sest nad saavad”.

Lugemise lõpus pidin vannituppa nutma minema.

Artikli pealkiri on väga tabav. Sest nad saavad. Sest neil lastakse. Vaadataksegi mööda, ei osata reageerida, on ebamugav. Mida üldse tegema peaks? Äkki ma sean ennast ohtu? Meil pole aimugi, kuidas sellistele olukordadele läheneda ning kuigi see artikkel murrab südameid, siis on oluline neist asjust rääkida. Aina rohkem ja aina erinevad inimesed, sest igal inimesel on omad kogemused, mis teemale valgust heidavad ja teiste silmi järjest rohkem avavad.

Eks ma teadsin seda enne ka aga kartuses, et ei ole võimeline lähemal vaatlemisel valu ja ängiga toime tulla, hoidsin teadlikult end maailma julmusest eemal. Vaikselt on tulnud valmidus ja enesekaitse, väikeste annustena igalt poolt. Enam ei ole seda hirmsat teadmatuse ja abituse tunnet – teadmised ja oskused on arenenud ning need on võimsad kilbid. Ja relvad.

Ma tahaksin karjuda selle kurjuse peale. Niimoodi, et ta kardaks enda pärast. Viha ja tülgastus panevad mind soovima, et oleksin pistodadega vigilante, kelle hirmus elavad kõik need kurjuse kehastused. Tahaksin, et nad tunneksid end abituna, et neil oleks surmahirm. Tahaksin, et nende suurimad hirmud saaksid teoks. Sest kuigi nad väärivad palju hullemat, on see miski, mis neile päriselt naha alla poeb.

Mul on praegu laenutatud kaks raamatut: Joe Navarro “Ohtlikud inimtüübid” ja Lundy Bancrofti “Miks ta seda teeb?” Esimene on loetud, teisega pole veel alustanud. Ja viivitan, sest kui keegi on päriselt sellise inimese haardes, siis pole aega ega vahet, miks. Ära peab saama. Nii ohutult ja nii ruttu kui saab. Ohtlikud inimtüübid jätavad endast maha kaose, täieliku varingu. Mida lähedasem suhe, seda suurem kahju. Ja see on hirmutav, kui meeldivad nad kogu ülejäänud maailma silmis on. Räägivad musta valgeks ja terve inimese haigeks. Nad alustavad meeldivalt ja kui oled haardes, hakkab tasapisi mahamurdmine kuni täieliku alistumiseni. Kui tuleb arusaamine, siis enam ei jaksa – täielik kurnatus ja kuna väljapääsu ka ei paista, siis tuleb alistumine.

Ja ma enne ei teadnud seda! Ma ei saanud aru, kuidas ei saada välja sellisest olukorrast. Kuidas on võimalik sellist asja üldse kannatada, paha on ju olla!? Nüüd saan. Ei ole nii lihtne, ei ole nii must-valge. See ongi täielik hallide varjundite ala. Kui pole ise sellises olukorras olnud, ei saagi lõpuni aru aga on võimalik mõista, et nii on. Uskumatu jah, aga usu, kui räägitakse. See võtab tohutult julgust ja meeletu hirmu ületamist – reaalselt on hirm oma elu pärast, oma laste pärast. Inimesed on võimelised tohutult kannatama, enne kui taluvuspiir kätte jõuab, ja siis võib olla juba väga kriitiline seis. Viimases hädas abi palumine ja saada kõrvale lükatud võib lõppeda hävinguga.

Ja kui märkad, siis räägi. Kui ei oska, otsi infot, internetis on ressursid saadaval, alustada saab näiteks siit: Naiste Tugi- ja Teabekeskus. Tugikeskustesse saavad pöörduda ka need, kelle lähedane kannatab vägivalla all, nii et kui ei tea täpselt, kuidas tegutseda, siis kogenud inimesed saavad aidata. Enamus infot on suunatud naistele aga on oluline märgata ka seda, kui lähisuhtes on mees kannataja. Ka siis peab tegutsema. Ja mitte ainult lähisuhtes ei esine vägivalda. Igatahes ei tohi mööda vaadata. Pere, sõbrad, töö- või klassikaaslased, ülemused, õpetajad, naabrid. Igal pool võib leiduda inimesi, kes ei hooli teiste heaolust ning teevad kõik, et saada seda, mida nad parasjagu tahavad.

Ohtlikud inimesed on olemas ja meil on vaja oskuseid, et neid ära tunda ja nendega toime tulla – kas ja kuidas suhelda või üldse täiesti eemale hoida, elust välja lõigata. Väga soovitan lugeda eelnevalt nimetatud raamatut “Ohtlikud inimtüübid”, mis annab väga praktilisi nõuandeid, kuidas toimida, kui on elus kokkupuude selliste inimestega.

Kuigi mul on valus ja kurb ja ebamugav, siis ma olen tänulik, et mu maailm selliselt avaneb. Ma kartsin varem, et mu loomuomane lootusrikkus kaob, kui liiga palju kurjust näen aga mu hirm hoopis väheneb. Teadmistes on jõud. Kui oskad ohtu ära tunda, on sul selle võrra turvalisem. Kui sul on tööriistad, et ohtudega toime tulla, veelgi parem.

Advertisements

JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

TÄNA

Mõned nädalad tagasi teatas Mees, et läheb koolitusele. Ta on varemgi koolitustel käinud aga seekord sõitis ta Indiasse. Hästi põnev ja uus kogemus. Esiteks koolitusfirma on viimasepeal ja nende lähenemine igale kliendile on väga personaalne. Kuna India kultuur on hoopis teine kui meil siin, siis olin alguses suhteliselt ärevil ja muretsesin igasuguste asjade pärast, aga koolitusfirma poolt on kõik ära korraldatud ja mitte ainult. Antud on ka põhjalik info, kuidas kohalikus ühiskonnas toimetada, soovitused sisseostude tegemiseks, mida tähele panna inimestega suheldes jne. See kõik rahustas mu maha ja tunnen end selles suhtes turvaliselt.

Aga ma ei tundnud end turvaliselt pikaks ajaks üksi koju jäämise suhtes. Ma otsustasin kohe minna koos Tütrega selleks ajaks maale oma vanaema juurde. Tundsin, et ei suuda üksiolemisega toime tulla ja kodune rütm seda paremaks ei tee. Alles paar päeva tagasi hakkas mul koitma, et misasja. See on ju reaalsusest põgenemine. Miks ma tunnen, et mu elu laguneb koost, kui Mees kaugel on? Miks ma kardan, et ma hakkama ei saa? Ma enam ei oskagi öelda, sest alates sellest selguse hetkest ma ei mäleta enam, miks. Võib olla olin ärevil selle tõttu, et ma pole olnud rahaasjade eest vastutav ja nüüd saan natuke lähemalt sellega kokku puutuda. Mul on mingi teatud summa, millega pean teatud aja siis toime tulema ja selle hulgas on ka nö päris kulutused, mitte ainult toit. Ma pean kõigega arvestama ja püsima turvalises tsoonis, et mitte näiteks tühja paagiga kuskile tee peale jääda. Võib olla olen ma olnud emotsionaalselt Mehest liiga sõltuv? Pärast seda, kui ma sain aru, et me pole koos vaid siis, kui me füüsiliselt üksteise lähedal viibime vaid meie side on palju vaimsem ja ulatub palju kaugemale kui mõned sajad kilomeetrid. Me oleme siiski koos.

suvine jäädvustus
suvine jäädvustus

Mees istus täna varahommikul lennukile. Teda ära saates ja pärast seda pole siiani mingeid suuri emotsioone tekkinud. Olen kerges ooteseisundis, et äkki midagi tuleb esile ja siis saan kohe jaole. Igaks juhuks. Samas tunnen, et olen tasakaalus ja nii kaua, kui saan iga päev vähemalt ühe väiksegi kinnituse, et Mehel on kõik korras, siis nii see ka jääb. Muidugi mõtlen juba sellele, kuidas ma talle lennujaama vastu lähen ja kui tore taaskohtumine olema saab aga samal ajal olen elevil tema põneva kogemuse pärast. See toetab päris palju.

Maale me Tütrega paariks päevaks siiski sõidame, sest ma juba lubasin aga ei viibi seal nii kaua kui alguses plaanisin. Tuleme tagasi mõnusasse koju, oma rütmi elama ja oma voodisse magama. Ehk saan isegi omapäi sõbranna(de)ga einestama minna. 🙂

Blogi hakkan ilmselt ka tihemini täitma kui nüüd viimased kuu aega. Rasedusest tahan kirjutada, sest sellega koos saan ma väga erilise sünnitoetuse kogemuse, mis on nii ilus ja tõesti toetav. Ja mitmed muud asjad on veel mu meelel, mida tahan väljendada. Ma midagi konkreetsest lubama ei hakka, sest paljud teemad hajuvad päris kiiresti laiali ja enam neist kirjutada ei tahagi. Nüüd aga on aeg minna ja end voodisse sättima hakata. Ma olen seda terve päev oodanud. 🙂

MÕTTEID

Kui varem ma liialt kooseluseadusega seonduvale tähelepanu ei pööranud ja seisukohta võtta ei osanud (sest ma pole antud seadust lugenud ja end sellega kurssi viinud), siis nüüd, pärast Risto Kübara kirjutise lugemist, vaatan asja natuke teise nurga alt.

Mina tundsin neid sõnu lugedes end nurkaaetuna. Ma lugesin ja need sõnad olid nii kurvad ja nii väsinud sellest vaenust.
Miks? Miks me teeme üksteisele nii? Miks me ei näe, et teeme teistele liiga ja kuidas me põhjustame hirmu, lausa surmahirmu? Miks me õhutame vaenu ja vihkamist? Miks me väidame, et oleme Jumala teenrid ja kasutame seda nagu kaitsekilpi, et teha, mida tahame? Kas Jumal pole mitte ülima armastuse ja andestuse kehastus? Piibel jutustab sellest, et Jumal on Looja. Ta on loonud kõik – meid ja kõik meid ümbritseva. Miks siis peaks Jumala loomingut kahtluse alla seadma? Kui homoseksuaalsus on miski, mis on “kaasa sündinud”, siis see on ju Jumala looming. Kui homoseksuaalsus on haigus, siis see haigus on samuti Jumala loodud. Ei? See oli praegu lihtsalt üks arutluskäik. Ma ei tea, kuidas mittereligioosseid inimesi korraks mõtlema panna aga …

Mina usun reinkarnatsiooni. Meie hing on surematu ja me elame Maa peal mitut elu. Erinevaid elusid elades läbib hing mitmeid õppetunde. Ja kui mõni asi jäi ühes elus lahendamata või õppetund saamata, kanduvad need edasi järgmistesse. Karma. Ma olen hinge teemat käsitleva kirjandusega tutvunud ja pakun välja hoopis sellise variandi.
Mõni hing näiteks tunneb end paremini mehe kehas aga kuna mõned õppetunnid on vajalikud läbida ka naise kehas, siis elab ta mõne elu naise kehas. Aga kuna mehelik hing ei tunne end naise kehas naisena, siis võib mehelik hing naise kehas mehelikult käituda. Ja vastupidi. See on üks variant aga neid on kindlasti veel mitmeid. Ei ole mingeid hälbeid ja haiguseid, mida peaks ravima. Hingel on vaja läbida teatud õppetunnid ja seda keegi ravida ei saa.
Kui siit nüüd veel kaugemale mõelda, siis võib olla need inimesed, kes loosungitega Toompeal hõiskasid, koguvad karmavõlgu, mida selles või järgmises elus tasuda (võib olla sünnivad ise homoseksuaalsena ja saavad tunda ühiskonna survet) ja geid, kes praegu selle surve all kannatavad, saavad praegu hinge õppetunni.
Kui niimoodi mõelda, siis kõik asjad meie elus juhtuvad põhjusega ja kõik tuleb ringiga tagasi. Nii hea kui halb. See ei tähenda seda, et meil pole oma elu ja otsuste üle mingit kontrolli. Selline suhtumine on aidanud minul säilitada teatud muretust ja uskuda headusesse. Kui teed head südamega, saad head tagasi. Seetõttu ma püüan olla kaastundlik ja avatud. Seetõttu ma ei mõista hukka protestijaid Toompeal, vaid tunnen neile kaasa. Samamoodi elan ma kaasa geidele, et nad julgeksid olla nad ise.

Ma väärtustan armastust, austust, üksteisest hoolimist ja üldse pole oluline milline rass, seksuaalsus või usk sul on.

Hea on olla hea.

MINA JA MAAILM

Kuna ma olen viimasel ajal nii õrna hingega, siis pole ime, et eilsest ülevast meeleolust on saanud ärev lootusetuse tunne. Tunnen ennast süüdi, sest äkki ma pole piisavalt hea ema. Praegu kirjutan siin blogi ja samal ajal laps mängib omaette. Tal on väga huvitav ja ma pean paremaks mitte vahele segada. Aga ikkagi ma tunnen, et äkki ma ei tegele temaga piisavalt. Tütrel on naha peal kuivad laigud, arsti juurde on juba aeg kinni pandud aga ma tunnen, et ma olen halb ema, sest mu lapsel võib olla allergia või mõni krooniline haigus hoopis. Lisaks sellele sattusin ma loomulikult peale artiklile, mis räägib ultraheli kahjulikkusest ja arvake ära! Ma tunnen end veelgi rohkem süüdi! Kuidas ma seda ei teadnud, mida ma oma lapsele teinud olen!? Miks selliseid asju üldse tehakse, kui need pole hädavajalikud ja võivad potentsiaalselt ohtlikud olla! Ja nii need mürgised mõtted mu südame halvavad. Mul on tunne, et mul on vaja puhkust, või tahaks hoopis omaette aega, et natuke näiteks nutta. Et saaks ikka välja elada, mitte enda sisse korjata igasuguseid hirme. Ma tunnen end süüdi, et ma pesen pesu värv- ja lõhnaaineid sisaldavate pesugeelidega. Miks ma pole neid juba ammu pesupähklite vastu välja vahetanud!? Miks ma ei anna Tütrele rohkem näputoitu ja annan talle hoopis lusikaga putru? Miks on kodu nii tihti sassis! Tahaks minna natukeseks kuskile maale, vot seda on mul vaja. Tahaks hommikuks süüa naati ja võililli ja lihtsalt vaiba peal pikutada ja päikest võtta. Tavaliselt ma suviti hiilin mööda varjusid ja päikese kätte ei taha, sest on liiga palav. Enam mitte! See suvi ma naudin kõike, mida mulle antakse ja ma ei loe enam uudiseid! Mitte midagi ei loe, ilukirjandust ja aianduse raamatuid ainult. Mul ei ole vaja seda hirmu, mida igal pool külvatakse. Mulle endale ja mu perele on tervislikum, kui ma elan rohkem oma roosas mullis. Kui uudised külvavad minusse hirmu, siis ma eelistan mitte maailma asjadega kursis olla.

 

Mis ma veel tunnen. Mul on tunne, et mul on vaja ühte pidu. Alkoholiga ja puha. Ma tahan huuled oma uue huulepulgaga punaseks värvida ja sõbrantsidega välja minna. Üks õhtu ja mu peovajadus on maandatud.

Eks selliseid päevi on igal emal aga need lähevad mööda ja hiljem tagasi vaadates tunduvad suhteliselt tühiselt. Enam ei saa oma halba enesetunnet keset päeva ära magada, kui kõrval võib iga hetk beebimonitor sahisema hakata. Aga muidu on mõnus, kui laps kaisus magama jääb ja pärast ärkamist veel voodis lebotada tahab. Mulle meeldib see kasvamise värk.

 

20140428-191857.jpg

20140428-192117.jpg

20140428-192317.jpg

VIIRUS

Eile või üleeile mainis Mees mulle telefonis, et tööl on mitu inimest juba kõhuviirusega koju läinud. Ma ütlesin, et ta tuleks ära sealt aga ta arvas, et pole hullu. Täna. Täna otsustas ta halvale enesetundele vaatamata kooli minna, kus ta suutis olla 15 minutit, enne kui koju tuli. Nüüd on ta kodus, elutoas lahtitehtud diivanil. Mina olen Tütrega magamistoas ja olen veidi hirmul. Ma arvan, et me oleme juba nakatunud ja on vaid aja küsimus, millal meie siruli oleme. Suurim hirm on Tütre pärast. Kui mina haige olen, ei pruugi ma suuta temaga tegeleda ja kui tema jääb haigeks, siis me ilmselt oleme lõpuks haiglas vedelikupuudusega. Ja kui ma nägin Meest sellises olekus, siis ma ei kujuta ette, kui abitu ja hirmununa ma tunnen end siis, kui laps haigestub.
Enne ma lausa kergelt värisesin hirmust, nüüd on natuke kergem. Võib olla on see C-vitamiinist ja küüslaugust, mida ma enne sisse ahmisin. Aga võib olla on vaikus enne tormi.