JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

Advertisements

METSA(S)

Olen olnud täiesti teises suunas nii hõivatud, et enda toitmiseks ja jagamiseks pole jätkunudki. Keskendusin oma kehale ja kõigele välisele ja üsna sada protsenti ka. Suve alguses hakkasin jõutrenniga tegelema: võtsin personaaltreeneri ja juulist alustasin regulaarse trenniga. Tundsin, et lisaks rasvaprotsendi vähendamisele tahan ka lihaseid treenida. Kaalunumber pole mul väga muutunud ja tunnen, et enne imetamise lõppu see väga hästi liikuda ei taha aga lihaseid on näha ja tugevam olen ka. Mingi hetk imetlesin end peeglist iga nurga alt aga praegu olen sellises kohas, kus ma pole millegagi rahul. Täiskuu? Muutuste aeg? Muutuste aeg kindlasti, sest sügis ja uus rutiin aga see rahutusetunne on nii tuttav. Nagu ta käiks mind regulaarselt külastamas. Praegu vaatlen selle erinevaid kihte: keha, vaimne tervis, lapsevanemlus, suhe, kodu. Kõik on nii tasakaalust väljas ja ma lihtsalt tean, et asi on minu tühjas tassis. No miks see peab tilgatumaks saama, et ma ennast tõeliselt märkama hakkaksin? Nettekene. Kogu aeg oled nii eneseteadlik aga pole tegelt, päriselt kohal.

#advancedselfie

Mõtlesin enda isiksusetüübi omaduste peale, mis on kirjas 16personalities lehel ja üks nendest on see, et INFP väga privaatne inimene ja ei räägi meeleldi oma tunnetest ning seetõttu on raske meid pärispäriselt tundma õppida. Alguses tundus see mulle kummaline, sest ma armastan tunnetest rääkimist kogu südamest ja enda meelest olen üsna avatud aga pean tõdema, et see peab paika küll. Ma tõesti ei avalda tunnetamises olevaid tundeid tihti isegi kõige lähedasematele inimestele ja ma ei teagi veel täpselt, miks. Ma tahan, nii väga. Aga miski hoiab tagasi.

Kas on asi selles, et ma ei taha tüli tekitada, ei taha teistel olemist kehvaks teha, kardan näida ebastabiilse ja naiivsena või et ei saa iseenda ja asjadega hakkama? Mis see siis on, mida ma pelgan? Kas kõik see kokku? Praegu tunnen end kohutavalt üksildaselt aga ma ei taha seltsi ja ma ei taha lõbusalt aega veeta. Ma tahan olla üksi, iseendaga. Taas. Inglise keeles on selle olemise jaoks nii täiusliku kõlaga sõna: solitude. Ma tahan olla üksi iseendaga, looduses. Kujutlen end metsas seiklemas, võsas ronimas, rabas hingamas, laukas ujumas. Kõike üksi. Ja ma juba tunnen seda külluslikku täielikkuse (fullness) tunnet. Oleksin justkui näljas ja vajan hingetoitu.

Mul on nii eredalt meeles, kuidas ma pea neli aastat tagasi käisin üksi Meenikunno matkarajal. Oli Räpina nädal ja tol päeval oli mul hommikul vist ainult kaks tundi ning ma sõitsin matkama. Telefoni laadija oli mul kaugele maha jäänud ja aku peaaegu tühi, seega kaardirakendust kasutada ei saanud ning õige koha leidmisega läks natuke aega. Kohale jõudes oli ilm hall ja tasane ja kõrgel tornis tuule käes seistes tundsin uduvihma oma näol ja kuulsin raba pealt tulevad kõnelust – kaks töömeest ehitasid uut laudteed. Väike paus rabajärve ääres, sest kiskus üsna hämaraks ja kuigi ma seda veel ei adunud, oli mul veel neli kilomeetrit rännata. Vahepeal kartsin, et olen metsa eksinud aga suunasin oma mõtted mujaleja rühkisin edasi, loendades üles kõik sipelgapesad, mis mu vaatevälja jäid. See on siiani mu elu kõige lahedam matkake ja tunnen, et just seda hingetoitu mul praegu vaja ongi. Üksi metsas rühkimist ja ronimist ja puhkamist ja mõtlemist. Puude kallistamist ja maa paitamist.

Ja siis veel pikad hommikud sõbrannadega, seltsiks kohv ja sügispäike või vihmasabin. Ja siis veel sume õhtu veini ja sügavate vestlustega. Ueh, mul tuleb nii palju tundeid üles sellele kõigele mõeldes. Näe, hing juba helisebki. Pehmelt aga selgelt.

Sügis.