KODURUUM JA PEARUUM

Ma istun probleemi sees ja sain sellest päriselt aru alles praegu. Olen varem ka rääkinud, kuidas mul on millegipärast keeruline kodu järjepidevalt korras hoida ja kuidas ma tunnen, et meil on liiga palju asju. Vahepeal võtsin KonMari meetodil korrastamise ette aga ei viinud seda lõpuni ning nüüd ma just vaatasin ühte teemaga haakuvat videot, kus umbes sellisest asjast räägitaksegi. Ja kuna sellele lähenetakse rohkem vaimse tervise poole pealt, siis see lõi mu veidi selgemaks.

Ma istun ja mõtlen ja mitte midagi ette ei võta, sest kõik varasemad püüdlused on läbi kukkunud. Ikka ja jälle vajun rööbastelt maha ning kuidagi enam peale ei saa. See võib kõlada tobedalt, võiks ju lihtsalt kätte võtta ja tegema hakata ning päris tihti mul asjad niimoodi käivadki – võtan kätte ja teen. Pole vaja ennast sundida ega midagi vaid kõik lihtsalt tuleb ja kulgeb hästi loomulikult. Nagu praegu trenniga. Igalt poolt otsin neid hetki, kus ma saan trenni minna ja lepin Kga juba varakult kokku ning ma ei ole tundnud, et ma pean end trenni vedama. Lähen alati reipal sammul.

Aga see korra hoidmine on millegipärast teine teema. 2016. aasta lõpus tuli see mul loomulikult ja ma olin nii õnnelik. Rutiin oli paigas – Jarl magas kindlatel aegadel, voodi oli alati tehtud, köök korras ja puhas, nädalamenüü paigas, nii et toidu tegemine oli ka nii lihtne ning kui K ja Säde koju jõudsid, siis oli toit juba kaetud laual või kohe-kohe valmimas. Ja ma ise olin end üles sättinud lihtsalt niisama, end meikinud, võib-olla isegi kleidi selga pannud ning selle peale veel põlle ka. Ja see oli lõbus ja lahe ja seda enam pole.

Mis siis oli, mida praegu pole? Minu sees. Mis mind siis toetas ja hoidis? Miks ma ei suuda korda hoida ning seeläbi olla palju selgemas pearuumis, teha ükskõik, mida palju järjepidevamalt kui ma siiani teinud olen? Praegu suudan ma järjepidev olla asjaga, mis koduga seotud pole – trenni jaoks lähen mujale ning seal on mul täiesti selge, mida ja millal ma teen. Kuidas ma saan kodus samamoodi teha ja nii, et see oleks minu jaoks jätkusuutlik?

Praegu on mul esimene mõte vabaneda neist viimastest asjadest, mida meil enam vaja pole või mida pole üldse kasutanud. Seejärel mõelda hoolikalt allesolevatele asjadele asukohad ning siin tuleb väga kasuks just KonMari meetod, sest ma märkasin, et kui asju sorteerida ja paigutada kategooriate järgi, jäävad asukohad palju paremini meelde. Kui teha läbisegi, näiteks ühe toa kaupa, kus on nii riideid, ehteid, pliiatseid ja muud mudru, siis ülevaade asjadest põhimõtteliselt puudub.

Kui on neist asjust lahti saadud, on oluline seda korda ka hoida ja ma ausalt tunnen, et ma konkreetselt ei viitsi. Kraanikaussi koguneb liiga palju, enne kui sealt nõud masinasse jõuavad ja pesurestil ripuvad riided liiga kaua, enne kui nad voldituna kappidesse jõuavad. Miks see nii raske on? Ma siiralt küsin. Asi pole otseselt laiskuses, sest ma tegelt viitsin ja jõuan ja tahan teha küll aga millegipärast tundub see kõik mulle praegu nii mõttetu. Samal ajal ihkan kogu südamest korras kodu ja seeläbi selget pearuumi, et saaksin oma ajupotentsiaali päriselt kasutada.

See kõik paneb mind igatpidi (üle)muretsema ja mõtlema, kuidas ma niimoodi lastele eeskujuks olen ja neile parimat pakkuda saan. Olen teadlik, et mul on ka partner, kes panustab aga räägin praegu iseenda siseheitlusest, millega ma olen no ikka liiga kaua heidelnud ja ma tunnen end äratüüdatuna juba. Kaua võib ja kas juba saab ka. Alati vabandused ja põhjuste otsimised ja püüdlused ja läbikukkumised ja argh! Lähen kettasse ära.

Ei lähe. Ei jaksa mõelda enam lihtsalt. Lähen magan ja loen hommikul uuesti üle. Kellelgi häid sõnu ja praktilisi nõuandeid? Oma kogemusi?

Advertisements

OOTAMINE

Seoses müravabama ja külluslikuma elu poole kasvamisega olen mitmeid mõtteid ja seisukohti enda sees pikalt keerutanud. Praegu on tarbimine hästi aktuaalne teema, nii et võtamegi selle praegu ette. Ma naudin sellist mõtete keerutamist ja seisukohtade vormimist. Tegelikult ma pigem vaatlen seda kõike eemalt, seda seisukohtade vormumist.

Anna aega. On minu jaoks olnud hästi mõnus avastus. Ei ole vaja kohe ja praegu vaid on vaja panna see mõte idanema ning natukese aja pärast uuesti vaadata. Näiteks. Mul oli tükk aega vajadus korraliku veepudeli järele. Imetamise ajal on hästi mõnus, kui kogu aeg on vesi käeulatuses ja kuna ma olen pudelit veega endaga kaasas kandnud juba gümnaasiumist saadik, siis tundsin väga puudust ühest ainukesest pudelist. See mõte käis minuga ikka tükk aega kaasas aga ükski pudel ei tundunud õige. Ei sobinud mulle ei plastmassist ega klaasist – ei tundunud eriti praktilised ega kõigesõbralikud. Mingi hetk aga jõudsin läbi erinevate kanalite Klean Kanteeni toodete juurde ja kui ma olin endale sobiva välja valinud, siis ootasin veel mingi kuu aega enne kui ostu sooritasin, et täiesti kindel olla. Ning pärast seda hankisin ka teistele pereliikmetele oma pudeli.

Sellise marineerimise protsessi olen läbi teinud mitmete asjadega: mööbliga, riietega, kingitustega jne. See on vähendanud impulsiivseid oste ning on suurendanud rõõmu ja rahulolu lõpuks soetatud asjade suhtes. Ma usun nii väga, et õiged asjad jõuavad meieni ning kui lasta neil tulla just siis, kui on õige aeg, on rõõm suurem. Kui ma lasen oma esialgsel emotsioonil vaibuda ja vaatlen, kas mul üldse on seda vaja ja kui on, siis kas päriselt on just seda asja vaja ja kui vajadus on kuu aja pärast veel alles, siis teen ostu ära.

soojailmavalgus

 

Mul on nii hea meel näha endas seda muutust. Ma tean paremini, mis mulle meeldib ja sobib ning iga asi, mida ma ilusaks pean, ei pea saama kohe minu omaks. Mulle meeldib väga romantiline sisustusstiil, kus on palju nipsasjakesi ja kaunistusi aga enda kodu näen ikkagi teistsugusena. Seda pitsilist ja pehmet stiili saan nautida oma ämma kodus, kes oskab ruume nii shabby chic‘iks teha, enda koju soovin teistmoodi hygge tunnet. Klaar ja lihtne kodu soojade toonide ja naturaalsete materjalidega, kus rõõmustavad asjad on väga selgelt eksponeeritud.

emadepäevavikerkaar

Heledad toonid, palju loomulikku valgust, kaunistusesemed, mis torkavad silma ning rõhutavad ümbritsevat mõtlemis- ja olemisruumi. Meil on siin täitsa treehouse feel. Kõik see on kujunenud tasapisi, asjadest loobudes ning uusi asju väga läbimõeldult sisse tuues. Kõik asjad peaksid loomulikul viisil end koju sisse elama, kõik võtab aega ja ootamine on täis elevust, rõõmu ja sädelust. Selles saab kasvada tänulikkus ja oskus hinnata kõrgelt neid väärtuseid, mis parasjagu elus on. See on aeg, kus soovid ja asjad kasvad su ellu sisse. Alguses on ju nagu võõras koju tulnud. See on muidugi ka põnev, uue asja lõhn ja aura ju. Aga nagu aeg edasi, seda kodusem ja loomulikum ja “oma”. See on see kõige ilusam ja soojem väärtus, mis annab elule turvalise hõngu.

Ja see kõik on nii väga nauditav ja nautimist väärt. Ootamine on mõnus.

LOOB!

Hoh! Kuidas meil siin kodus asjad liikuma on läinud. Mu kodutaju on hooooooopis teine – õnnelik! Palju valgust, palju õhku. Kõik on helge ja avatud, mu meel on selgem, on parem arusaam, kus miski asub. Meil on veel pikk tee minna aga impact on täiesti silmaga näha. Loodan tulevikus panna kokku kuskil 30-minutilise video, kus näitan kodu enne ja pärast. Tulevikus endal kindlasti väga põnev vaadata, millega me hakkama saime. Mis aga praegu märkimisväärseimad ehk silmaga nähtavad muutused on olnud?

Emmede Klubi jõuluistumise jaoks korrastasime veranda ära. Osa asju said minema viidud, osa mujale hoiustatud. Praegu loodame seda pahnavaba hoida, sest kuna see on kasutamata ruum, siis sinna kipub ikka asju kogunema. Katsun meid ohjes hoida ning mõnedest asjadest käigupealt lahti saada.

Nädalavahetused on kõige produktiivsemad. Sel nädalavahetusel vahetasime ülemisel korrusel suure kapi väikese kummuti vastu ja õhku on nii palju rohkem. See kummut on küll mööbliplaadist masstoodang aga ta pakub mulle praegu nii palju rõõmu, et midagi hullu. Pikalt mõeldud ja kaalutud ost pesukuivatustorni näol sai ka just tehtud ja see pakub mulle samuti rõõmu. Nii kaua olen kuivatusruumist puudust tundnud ning liiga tihti on pesupesemistuhin juba ammu üle läinud, kui see üks masinatäis pesu kuivab ja järgmine laadung riputamist ootab. Nüüd aga! Saan kolm ja POOL masinatäit pesta ning KÕIK kuivama riputada. It’s the little big things.

Ma olen nii koduloomise lainel ja see on ütlemata mõnus tunne. Meil on plaanis suuremat sorti projektid, millele varem ei osanud ega julgenud tegelikult mõeldagi. Näiteks köögimööbli värvimine: alumised kapid tumedad, ülemised heledad. Oh, ma juba näen, kui palju ruumi see visuaalselt juurde loob! Siis on plaanis ehitada üks suur kapp, kuhu mahutada kõik minu ja K riided ja asjad, kõik voodipesu ning laudlinad ja rätikud ka, sest praegu on need vannitoas suures ja kõrges kapis ning suurest ja kõrgest mööblist tahan ma vabaneda. Võtab nii palju õhku ja ruumi ära, lisaks kogub enda peale igasugu jama ja tolmu. Kuigi! Loodetavasti saab meie kodu asjadest nii palju vabamaks, et kõigil asjadel on oma kindel koht ning midagi kuskile kogunema ei hakkagi.

Praegu on mul aga käsil kappide ja kummutite korrastamine. Riided hakkavad olema sahtlites ning KonMari meetodil volditud. Like so.

Enda koduloomise protsess on nii-nii mõnus ja nii oluline on seda üles pildistada, et pärast näha, kui palju kõik muutunud on. See pakub nii palju rõõmu ning ka teistel on huvitav vaadata. Enne ja pärast pildid on (vähemalt minu jaoks) hästi inspireerivad. Mott tõuseb ja on tahtmine kohe käed külge panna. See on muidugi ka kohati suur stressiallikas, sest hirrrrmsasti tahaks aga vahel lihtsalt ei saa, sest mõned väikesed inimesed tahavad elushoidmist. See aga on jällegi see kasvamise koht ning paneb kogu selle protsessi ilusti perspektiivi ning võimaldab sellest kõigest veelgi rohkem rõõmu tunda. Nii et all is good!

Pean kindlasti ära mainima, et see kõik ei oleks sellisel määral võimalik ilma minu õeta. Ta on oma vabadel päevadel nii suureks abiks, ilma temata oleksin ma seda kummutit terve õhtu kokku pannud. Tema aga kruvis näiteks sahtleid kokku samal ajal kui mina Biiki imetasin või magama panin. Saime kummuti püsti nagu niuhti. Tema on see, kes lastele muinasjutte pajatab, neid aeg-ajalt vannitab, Biiki hoiab, temaga jutustab ja mängib. Lastele on ta megalahe tädi. No, ja minule megalahe õde. Mu lemmikomadus tema juures on see, et ta oskab end lõbustada. Naerab iseenda naljade peale, naerab minu naljade peale, mida ma kellegi teisega teha ei saa. Elu on palju lõbusam ja värvikam, kui tema on siin ning mul on alati kahju, kui tal tööpäev on ja ta hommikusöögilauast lahkub.

img_7090
alustasime kummuti ehitamisega

Lisa kätepaar kolme lapsega kodus on hin-da-ma-tu. Saame Kga koos korrastamistuhinas mööda maja tuisata, haiguste ajal puhata ning üksteise eest hoolitseda. Saan hakata toitu valmistama ning vahepeal tuua K ja lapsed rongi pealt ja lasteaiast koju. Palju mõnusam on uusi kohvikuid avastada või pikemaid jalutuskäike teha, kui seltsiline on kohe kodust võtta. Mul on tunne, et need sõnad jäid veel väheks, nii et oldagu valmis ka edaspidiseks kiidulauluks. Aitäh, et oled! Süda!

KODU JA ISE

Kuidagi väga loomulikult olen blogimisest natuke kõrvale jäänud. Samal ajal on väga loomulikult käima läinud ja kulgenud kodu korrastamise protsess. Selle käigus korrastub elu ja korrastun ise ja suund on low-maintenance. Isefunktsioneeriv. Praegu on kaks põhilist teemat kodu ja mina ise.

Kolisime siia 2012 suvel. Ämm kutsus meid siia elama. Samal ajal elas siin ka K õde ning tema sõbranna. Olen tundnud end sissetungijana ning päriselt kodu tunnet hakkas see maja tekitama alles aasta-kaks tagasi. Ma mäletan, kui esimest korda tundsin koduigatsust ja mulle kangastus meie heledate linadega voodi. Sisse elamine on toimunud väga pika aja vältel ja alles nüüd olen ma seda kohta oma koduna tundma hakanud. Osaliselt mängib selles rolli see, et meil on olnud mõte kolimisest ning osaliselt see, et siin oli kellegi teise elu energia sees. On siiani tegelikult aga tasapisi on kodu täitsa meie nägu kujunenud ning see muutus käegakatsutavamaks, kui kolisime eluruumid ülemisele korrusele. Oleme aegamööda ära viinud üleliigseid asju ning osa mööblit ja muid asju on ämm viinud oma maakohta. Tema ise elab siin samas, kõrvalmajas.

Igatahes. Meie mööblit ja asju on hakanud siia rohkem imbuma ning kuna tõenäoliselt jääme siia veel pikemaks ajaks, siis on tulnud tahtmine suur kraamimine läbi viia, sest tunnen, et ma jäängi segadusse muidu. Siin on palju ämma asju, mida tema enam ei kasuta ning mida meie pole kasutusele võtnud ning need asjad lihtsalt kurvalt ootavad oma aega. Lisaks on kogunenud ka meie enda kräppi, mis on kuskile lihtsalt ära lükatud. Uhh! Paha mõelda. Tundsin, et ma ei oska kuskilt alustada aga nii väga-väga tahan isemajandavat kodu, mis lihtsalt. püsib. korras. Ma teadsin, et see peab olema võimalik.

Nii ma võtsin kätte ja laenutasin Marie Kondo raamatu “Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi”. Autori välja töötatud korrastamisviisi nimetatakse KonMari meetodiks. Milline elumuutev lugemine! Just täpipealt see, mida mul vaja oli! Meil! Mulle sai selgeks, kust ma alustama peab ning selle jooksul on saanud ja saab edaspidigi aina selgemaks, kuidas asjad olema peavad. Kus miski olema saab, milliseid asju üldse vaja on ning kuidas neid asju efektiivselt hoiustada. Nii, et igal asjal on oma koht ning segadusel kohta pole. Iga asi on vajalik ning pakub rõõmu. Võib olla on mu praegune visioon natuke liiga korras aga olen kindlasti rahul sellega, mis nüüd siin lähitulevikus olema saab. Olen tasapisi korrastamisega alustanud ning kavatsen sellega poole aasta jooksul ühele poole saada. Tegin korrastamata kodust videotuuri, teen mõned ülesvõtted ka piltide näol ning mõne kuu pärast saab võrrelda. Olen väga elevil!

◄◄│►►

Korrastamise tuhinaga tuli mul vajadus ja tahtmine oma juuksed samamoodi korda saada. Loomulikuks ja vähenõudlikuks. Kuna aga mu loomulikud juuksed on lokkis ja ma olen pikka aega neid erineval moel töödelnud, siis ma tegelikult ei tea ega oska oma loomulike juuste eest õigesti hoolitseda. Olen teinud ulatuslikku uurimist, kuidas juuste eest üleüldiselt hoolt kanda – mida teha, mida vältida. Sellest liikusin edasi lokkis juuste juurde ning olen jõudnud arusaamisele, et pean olema väga kannatlik. Esimene samm on juuksehooldusvahendite välja vahetamine. Lokkis juuksed on tihtipeale kuivad, sest õlidel, mida peanahk toodab, on keeruline mööda krussis karva otsteni välja jõuda. Kui sinna lisada veel sulfaate sisaldav šampoon, siis muutuvad nad veelgi kuivemaks. Vältima peaks sulfaate, silikoone ja parabeene sisaldavaid tooteid. Sulfaadid on need ained, mis ajavad šampooni vahule ja piltlikult öeldes tõstab rasva juustest välja. Juuksetoodete reklaamides lubatakse lõhenenud otste tervendamist aga tegelikult on lõhenenud otsad lihtsalt kokku “liimitud”. Juus on siiski endiselt katki. Silikoonid on need ained, mis siluvad juukseid ja annavad selle läikiva efekti. Aga see on põhimõtteliselt plastik, mis ei lase tegelikult niiskusel ja vitamiinidel läbi pääseda ning lõppkokkuvõttes rohkem kahjustavad juukseid. Lisaks, need silikoonid, mis vees ei lahustu, saab juustest välja sulfaadiga. Nõiaring.

Ja nii ma siis tuhnisin ringi, otsisin spetsiaalselt lokkis juustele välja töötatud tooteid ning tuleb välja, et selliseid ettevõtteid pole palju. Otsustasin Shea Moisture Coconut & Hibiscus kollektsiooni kasuks – eks näis, kuidas need tooted sobivad. Kuna mu õel on samuti lokkis juuksed, tellisin temale ka šampooni ja palsami. Saame paralleelselt kogemusi jagada ja üks hetk ehk ka arvustada. Ootused on suured, kuigi pean hulga kannatust varuma, sest olen oma juukseid üsna palju töödelnud (värvinud, kuumutanud) ning sellest tervenemine võtab aega. Põhimõtteliselt tuleb kahjustatud juus välja kasvatatada, mis võtab teadagi omajagu aega. Aga! On aeg oma lokid omaks võtta ning neid tundma õppida. Peaks selle progressi jaoks ka “enne” pildid tegema.

◄◄│►►

Lisaks hakkasin suuremat huvi tundma oma kehatüübi, näokuju ja nahatooni vastu. Millised riided toovad mind esile, milline soeng komplimenteerib mu keha ja nägu, millised värvid toovad esile mu silmad. Mäletan, et kui olin laps, ütles vanaema, et mulle sobivad külmad toonid ning juba siis mõtlesin, et tõepoolest – valisin instinktiivselt endale külmemates toonides riideid. Vähe mustreid, palju erinevaid kihte ning kui ehted, siis hõbedased. Less is more ja mugavus on mu võtmesõnadeks ning tumesinine on mu lemmikvärv. Minu naha alatoon on külm ning see teadmine on täielik game changer. Valin teadlikumalt endale selga mind rõhutavaid riideid, võtan omaks oma kartulikoorehallid juuksed ning oskan endale lõpuks ometi õiget tooni jumestusvahendeid valida. Aga jätan endale õiguse punast värvi kanda, sest KonMari meetodil kappi riidekappi korrastades itsitasin, liblikad kõhus, oma punaste pükste peale ning ei jõua ära oodata kuni neid jälle kanda saan.

Kehatüübi määramiseks kasutasin David Kibbe kehatüübi testi, mille võib leida näiteks siit. Tegin endast otsevaates pildi, võtsin küsimustiku ette ning sain tulemuseks klassikalise kehatüübi, millel on suts dramaatilisust ka. Sain sellest testist teada ühe venelanna YouTube’i kanalilt: Aly Art. Tal on mitu videot ka riietest, mis igale kehatüübile sobivad või ei sobi ja miks. Minu jaoks jube huvitav ning silmiavav.

Juustega lähen ikka juuksurisse, ei ole siin seda iselõikamise nalja. Mul on kodust 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel üks väga hea salong, kus palun stilistil endale väga põhjalikku nõu anda ning lasen tal võib olla isegi mitu senti juukseid maha lõigata. Selle julgen aga järgmisesse aastasse lükata. Võib olla.

KaTuFoto-6929
rahupilt (KäTu Foto)

 

Selle kõigega astun loomulikule ja ülimalt rahuldust pakkuvale kulgemisele muudkui lähemale. Korrastatud kodu, korrastatud mõtted, korras mina. Terve ja täielik.

BEEBIKUU

Ükspäev tahtsin nii väga hõisata aga piirdusin liblikatega kõhus. Nüüd aga võin hõisata küll, sest enam ei saa ära sõnuda – meil on uus auto käes ja lastele narivoodi ka olemas! Broneerisin ämmalt septembrikuuks täpselt paraja suurusega kohvri endale haiglakotiks ning hakkan sinna tasapisi asju laduma. Üsna reaalseks kisub see asi juba! Paar kuni mõni nädal veel loodetavasti, kuigi iseenesest võin oktoobrisse ka välja kanda.

Täna esimest korda meie uue ruumika autoga sõites avastasin ühtäkki, et olen maasturite ja väikebussidega samal kõrgusel. Täitsa lahe värk! Tagaistmele vaadates on lapsed nii kaugel ja armatuuril nuppe näppides peab ikka sirutama. Auto on lai ja pikk ja kõrge ning kuna mu ruumitaju on praegu selline so-so, siis võtan vääga rahulikult ja pigem ukerdan ja hoian turvalist puhvrit. Kabariitidega harjumine võtab aega aga ma olen ääretult rahul, et see autoteema lõpuks läbi on – meil on paraja suurusega auto, kuhu terve pere kenasti ära hakkab mahtuma. Vajadusel saab paar inimest veel mahutada ning järelkäru vedada ja katuseboksi peale panna. Jõudsin selle uue auto pärast korralikult põdeda ja vana auto pärast närvitseda aga lõpuks läks asi väga sujuvalt ja kiirelt. Nüüd on vaid vana auto maha ärimise vaev, millega õnneks ülemäära kiire pole.

Tükk aega olen järelturul sõrme pulsil hoidnud, et saaks lastele väikese nari soetada. Tütre praegune voodi on mingi 140 cm laiune kušett ning tema ja üleüldse selle toa jaoks selgelt liiga suur. Ma olen juba algusest peale tahtnud sellest lahti saada ja nüüd on see võimalus – voodi kolib ämma maakodusse ning talgute raames saab see septembri keskel sinna viidud. Kui ma nüüd alles ühel päeval jälle müügiportaale läbi kammisin, sattusin peale samal päeval üles riputatud kuulutusele, kus müüdi laste narivoodit koos madratsitega. Ja valget värvi ka veel. Ja saab kaheks eraldi voodiks lahti ka võtta! Jess! Võtsin kohe ühendust ning saime selle autoga samal päeval kätte ka. Ma muidugi tahaksin seda kohe kokku panema hakata, sest mina olen alati olnud see mööbli kokku panija ja lahti võtja aga enne on vaja teised asjad ikka eest ära saada. 39ndal rasedusnädalal seda muidugi kõige mõnusam teha pole aga saab sellest hoolimata tehtud!

Mul on tegelikult kerge kõhedus sees selle tähtajaeelse nädalavahetuse pärast, sest siis on ümberringi kõik inimesed ära. Ja mina olen lastega, eeldatavasti. Suur seltskond talgutab terve nädalavahetuse ämma maakodus, ühel päeval on mul tahtmine kodust kaugele sünnipäevapeole sõita ning teisel päeval on minu sugulastega Teletornis üritus. Ja mind hirmutab see kõik seetõttu, et kogu oma toreduses on need üritused väsitavad ning väsinuna ma sünnitama minna ei taha. Ma tean, et nendel kuupäevadel ma ei sünnita aga ma ei saa välistada sünnitegevust. Uhuhhuu! Pean endale mingi puhvri tekitama ning leppima inimestega kokku, kes on vajadusel valmis ajutiselt mu vastutused enda peale võtma. Keegi peab mulle veel ingverikarrit ka tegema ja pärast sünnitust sünnitusmajja tooma.

Aga õnneks on selle nädala lapseootushommiku teema “Rahu” – tundub, et just seda mul praegu seoses sünnitusega vaja ongi. Puhkust ja rahu. Ja karrit.

TEGUS JA SUJUV

Nädalavahetus oli üsna tegus. Mu terav silm hakkas märkama kõike, mis puhastamist vajas ja nii ma üks hetk avastasin end seinu ja uksepiitasid küürimas. Tõstsin alumise korruse põrandalt kõikvõimalikud asjad ära, tegin tolmuimejaga ning tõmbasin lapiga ka üle. Kasutasin seda energiatuhinat ära ka järgmisel päeval ning muudkui toimetasin.

Tubli isa mängis sellel ajal lastega ülemisel korrusel ning nad läksid Tütrega tema toa koristamise pärast hullusti riidu. Nad on mõlemad võrdlemisi kanged tegelased ja puksivad üsna tihti omavahel sarvi. Kuigi ma alati ei pea Mehe kasvatusmeetodeid heaks, siis annan endale aru, et see on lihtsalt selle pärast, et ma olen ema. Emad ja isad kasvatavadki lapsi erinevalt ning see on okei. Muidugi, põhilised veendumused peaksid ühised olema aga olukordade lahendamine käib lihtsalt teistmoodi. Sellesse tülisse ma lõpuks heatahtlikult siiski sekkusin – saatsin Mehe õue Poega magama panema ning läksin kuulasin Tütre mure ja nutu ära. Pärast rahunemist koristas ta rõõmsal meelel minu näpunäidete najal oma toa ning vahetas viimaks kell 3 päeval ka riided ära. Tänu sellele jäi ära ka tülitsenud osapoolte mossitamine – me saime minna sõbranna juurde piknikule ja grillile.

Õhtu haripunkt oli ilmselt kaminakanal. Kuna Poeg on meil tulelemb, siis ta tükk aega lihtsalt istus diivanil ja vaatas telekas põlevat kaminatuld ning hiljem surus oma kõrva vastu kõlarit, et tule praksumist kuulata. Kummaline tegelane! Tulelembusest ja kõrvetada saamisest saab muide lugeda kõige värskemast Beebi ajakirjast, kus me perena ühes artiklis figureerime. Selline tore väike ja arglik unistus, mis mul täitus. Kunagi ammu, kui ma alles hakkasin pereajakirjadest huvituma, käis mu peast läbi mõte, et ükskord olen mina ka ühes ajakirjas! Ja saatuse tahtel nii läkski. Selle artikli kirjutas Kadi – mu armas uus sõbranna, kellega me alles hiljuti esimest korda kohtusime. Lisaks kõigele muule seob meid tore fakt, et meie pojad on ühel päeval sündinud. Meil on üks tore sõprus veel ees!

Kerge kõrvalepõige tuli vahele. Igatahes. Mul on tunne, et Tütar jäi selle tüli ja ilma jopeta õues jooksmise tulemusel palavikku. Tal on tükk aega olnud selline vinduv köha, mis üks hetk taandub aga siis jälle ägeneb ning eile hommikul hakkas tal palavik tõusma. Hommikupoole lapsed natuke jagelesid ja kiuslesid aga päeva edenedes muutusid mõlemad kuidagi väga normaalseks. Väga rahulikuks. Tütar suhtles oma vennaga väga rahulikult ning ei hakanud iga asja peale kriiskama, nagu tal varem kombeks oli. Võib olla oli asi selles, et me Mehega kumbki ei muretsenud selle palaviku pärast aga võtsime siiski rahulikult ning võtsime aega, et pikutada, lapsed kaisus. Mina isegi tervitasin seda palavikku, sest tavaliselt teeb see kiiresti oma töö ära – Poeg on oma haigused kõik maksimum paaripäevase palavikus olemisega seljatanud. Rääkisime juttu ning vaatasime multikat, pakkusime vett, ka süüa, millest enamasti keelduti. Palavik tõusis lõpuks üsna 39 lähedale ning olin valmis alandama hakkama aga pärast uinakut oli see kenasti jälle madalamaks läinud. Täna hommikuks on palavik läinud ning edasi ravime köha. Sinepi jalavann, Hustagil ja mee-sibula segu.

enne kui kõik laiali lendas

Ma soetasin meile “Pereema raviraamatu”, mis on meil juba mitu korda suureks abiks olnud. Mees vaevles siin nädala lõpus kõhuhädadega, ta võttis ise selle raamatu kätte ja uuris, kuidas end toetada. Et kiiresti ebamugavast olukorrast pääseda, otsustas ta võtta pitsi viina 1/5 tl pipraga. Toimis! Sülge eritus pärast pitsi võtmist üle 100 ml aga ülejäänud päev oli tip-top olla ning me saime kaubanduskeskusest kiirelt talle uued tennised soetada. Kuni ta tahtis kebabi süüa. Kiire leevendajana toimib aga seejärel tuleks ikkagi mõnda aega soolestikuga leebelt ümber käia – juua sidrunimahlaga vett, süüa kergelt seeditavat toitu ning võtta probiootikume.

Täna õhtul saab aga ahjus küpsetatud haugi, mis on oma aega sügavkülmas oodanud ning mida on tervelt poolteist kilo. Ma pole kunagi haugi teinud, loodetavasti tuleb hea. Oleks kahju, kui raisku läheks. Oma aega ootab veel vaevu pool kilo ahvenafileed, mille Mees koos haugiga sügavkülma lükkas. Ma olen kala valmistamisel üsna algaja veel, siiani on kogemus vaid punase kalaga. Mees on paar korda tahtnud katsetada aga need on nii kehvasti välja kukkunud. Suvel aga tuleb tahtmine uusi asju proovida, tore, kui vahel peale ka sunnitakse.

Tuli nüüd selline üldisem postitus. Tunnen, et võiksin selliseid rohkem kirjutada, et endal pärast tore lugeda ja meenutada. Muidu ma ainult heietan siin tunnetest ja enesearengust – soovin rohkem seda igapäevaelu ka talletada. Näpud ristis!

PS! Ma pole kuskil veel seda maininudki aga meie perre on sündimas teine poisslaps. Mu kõige esimene sisetunne oligi õige. Juhuu, poisikene!

 

JUBA PÄRIS HEA

Ma olen väga suur unistaja ja see unistamine võimendub just talve lõpus-kevade alguses. Nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ma maalt linna kooli hakkasin käima. Siis mul oli aega bussi- või rongisõidu ajal mõtelda. Vaadata aknast välja ja unistada. Mulle meeldis näha, kuidas kohad, millest ma iga päev mööda sõitsin, kevade saabudes muutuvad – kuhu jäävad viimased lumehunnikud, mitu tundi enne päikeseloojangut ma koju jõuan. Ja alati käis kaasas ka muusika. Ma armastasin kuulata just sellist sõitmise muusikat. Nagu Erki Pärnoja “Vesi”. Kui mu süda sai murtud, siis mulle meeldis sõitmise ajal unistamise kõrvale valutada ja kurvastada. Pikalt oli see mu lemmiklugu.

Selle viimase loo peale tuli mulle meelde, kuidas ma viimasel ajal olen justkui kurb olnud. Tihti on tunne, et tahaks nutta aga ei saa aru, miks. Eile õhtul võttis Mees mu karukallistusse ja mul tuli nutt peale. Me oleme viimasel ajal nii hõivatud olnud igapäevaste asjadega ja omavaheline suhtlus on tahaplaanile jäänud. Me oleme üritanud armastust väljendada igapäevaste tegevuste kaudu aga neist ei ole piisanud, sest kuigi need on väga olulised, on need ka üsna kaudsed. Eile ma mõistsin, et ma olen kurb, sest ma olen igatsenud neid karukaisutusi ja vestlusi millestki muust, kui lapsed, kodu ja raha. Ma olen isekalt kõik oma vabad hetked iseendale olemiseks võtnud aga sellest hoolimata pole rahutus kuhugile kadunud. See ei pruugigi olla niivõrd isekas, sest tegelikult oli mu tagamõte kogu pere elukvaliteeti parandada. Talve ja vähese päikesega on see muutunud ärevusttekitavalt halliks ja üksluiseks. Millegi pärast arvasin, et asi on minus ja mina üksinda pean midagi ette võtma, et toimuks muutus. Aga tuli välja, et ma ei pea seda üksi tegema. Me oleme pere ja me oleme partnerid ja me oleme koos. Meil on vaja rohkem armastust. Probleemid, mis üles kerkivad, tunduvad nii keerulised aga kogemus on näidanud, et lahendus on tihtipeale väga lihtne. Nagu tüli korral vabandust palumise lihtne. Üks 3-minutiline kaisutus ja mõned “ma armastan sind” ja “sa oled nii kallis” sosinad ja juba hakkab nii palju parem. Mul tulevad suurest tänulikkusest ja kergendusest pisarad silma.

See beebi-periood on raske. Ma pean olema Pojale alati olemas ja samal ajal mängima ja suhtlema ka Tütrega. Siis on veel kodu hoidmine, kokkamine, partnerile tähelepanu pööramine ja iseendaga olemine. Mulle ei meeldi väljend “üle elama” aga siin ma olen – seda perioodi üle elamas. Justkui automaatpiloodil. Ma proovin jääda hetke sisse aga alati ei õnnestu. Kuid siiski õnnestub mul päeva jooksul korduvalt tunda kevadisi liblikaid kõhus sabistamas, sest Poeg õpib uusi asju nii agressiivselt kuni enam ei jaksa ja ta ärritusest kraaksuma hakkab. Sest Tütar mängib mänguasjadega rollimänge, maalib, lõikab kääridega paberitest kujundeid välja ja võtab hommikuti vennal tuduriided seljast ära. Sest vaatamata sellele, millised on parasjagu meie omavahelised suhted, ootan ma Meest igal õhtul kannatamatult koju. Mitte selle pärast, et talle lapsed anda ja ise toimetada või talle mingid ülesanded kätte anda vaid selle pärast, et mulle meeldib kui ta lihtsalt on.

Sest ükskõik kui väga ma ei unistaks ühest omaette päevast, siis ma tean, et tegelikult olen ma kõige õnnelikum perega koos olles. Lihtsalt. Kõigest on vaja väikest pausi, et osata paremini hinnata seda, mis sul on. Ja mul on palju.

KULGEMINE

Mina olen valmis sünnitama. Loodetavasti oli kolmapäeval viimane ämmaemanda visiit – kõik analüüsid on korras, turseid pole, laps tunneb end hästi ja on vaagnasse vajunud. Hemoglobiin, mis eelmise raseduse ajal liiga madalaks läks, on seekord olnud stabiilselt korras. Ise tunnen ka end väga hästi. Proovin end liigutada veel nii palju kui jaksan, sest vahepeal, kui mul selle jaoks energiat ja tahtmist ei jätkunud, tõusis mu kaal korraga ikka liiga palju ja enesetunne oli ka palju kehvem. Nüüd iga jalutuskäiguga tunnen, et see annab kuidagi vastupidavust juurde. Hästi tore on see, et Mees, keda jalutuskäigud väga ei vaimusta, teeb ettepanekuid minna kuskile metsa või õhtul Nõmmele tatsama. Koos. Tavaliselt ta pole olnud väga aldis kaasa tulema, ma ei tea, mis meelemuutus temas toimunud on. Aga see meeldib mulle.

Perega oleme ka nüüd koos rohkem väljaskäike teinud. Üks laupäev käisime Pääsküla rabaraja läbi, mis asub meile väga lähedal ja kus me kordagi käinud polnud. Siis käisime esimest korda sõpradega Nõmmel discgolfi mängimas. Mina muidugi seiklesin seal koos Tütrega ringi, teised mängisid aga ikkagi oli mõnus end liigutada. Tütar väsis lõpuks nii ära, et jäi peaaegu sülle magama. Eile jalutasime õhtul Nõmme vahel, täna käisime mere ääres raudrohtu korjamas.

Tütar on viimastel päevadel olnud rohkem viril kui tavaliselt. Jonn tuleb kergemini ja selgitusi ka eriti kuulata ei taha. Lõunal magamajäämine on ka raskem. Ta tuleb rohkem kallistama ja musitama, öösel on hakanud jälle meie vahele ronima. Kärusse ronides tõmbab endale teki peale ja teeb “guu-guu-guu”, täna poes käies tahtis istuda beebidele mõeldud poekärus. Kui ta sülle võtta nagu beebit, siis teeb ka seda guu-guu beebihäält. Ta nagu tunnetaks, et miskised muutused on tulemas ja vajab seetõttu rohkem otsest tähelepanu ja seda me proovime talle ka anda.  Samal ajal on ta hakanud mu ümarat kõhtu paitama ja kallistama ja musitama ja ma ikka räägin talle, et kõhus on tita ja ta varsti tuleb välja. Mul on tunne, et kui kõik pärast lapse sündi otsekohe suurepärane pole, siis see loksub suhteliselt kiiresti paika. Me oleme teda ka viinud rohkem teistele hoida, et tal oleks vaheldust kodus trallamisele, sest mina väga palju praegu ei jaksa ja kui Mees operatsioonist taastus, siis ka tema polnud suurem asi mängukaaslane. Tal on olnud väga toredad päevad uutel ja huvitavatel mänguväljakutel ja loomaaias. Meie Mehega oleme samal ajal saanud kodus toimetada või lebotada või sõpradega lauamänge mängida. Rohkem aega omavahel ka. Just käisime omavahel tähistamas meie nelja aastat Noa restoranis. Ühtaegu peen ja totakas õhtusöök. Mulle meeldib meie omavaheline naljatamine, mis kohati on täitsa tobe aga hea on end niimoodi vabaks lasta.

Mul käivad päris tihti juba ettevalmistavad Braxton-Hicksi kokkutõmbed, mis aeg-ajalt annavad natuke rohkem tunda kui muidu. Üks õhtu olid need eriti intensiivsed ja ka soe vann ei leevendanud. Alles pärast natuke pingelist ööund rahunesid. Siis mulle jõudis kohale, et uhhuu, varsti on ju minek. Tähtajani on vähem kui kaks nädalat ja ma tunnen, et keha väikest viisi valmistub ja see on päris mõnus. Ma olen hakanud põrandaid pesema ja igat väiksematki riideeset triikima. Voodi ja mähkimislaud on kokku pandud ja täitsa kitsas on. Suure kõhuga võtab voodist välja saamine ikka tüütult kaua aega, eriti öösel, kui on vaja mitu korda WC-s käia. Vahel on olemine raske ja väsitav aga see läheb kiiresti üle ja ma tihtipeale imestan, kui kerge rasedus mul on olnud. Kõik vaevused on olnud täiesti minimaalsed. Pole mingeid turseid, konstantset seljavalu või raskustunnet. Hingamine on koguaeg kerge olnud, kõht ei sega eriti liikumist. Pole mul rasedusest kopp ees ega midagi, täiesti rahulik on olla. Lõpp kulgeb mõnusalt vabakäigul. Suurt rolli mängib praegu ilmselt ka see, et Mees on mitu päeva kodus saanud olla ja me saame ka homse päeva mõnusasti veeta. Kui kogu pere on kodus, on nii palju rahulikum.

Haiglakott on vist ka nüüd valmis pakitud. Eelmine kord oli see mul vist juba 34. nädalal valmis. Mingeid asju on vist vaja veel hankida aga pole ka hullu, kui need alles pärast beebi sündi osta. Ma olen siiani ostnud ainult kaks väikest bodi, sest kuna Tütar oli sündides 56 cm pikk, siis enamused vastsündinute asjad talle selga ei läinud ja kui ma oleksin kuhjanud kokku number 50 suuruses riideid, siis oleksid need täiesti kandmata jäänud. Sellepärast hakkan ise riideid hankima alles pärast lapse sündi. See ei tähenda, et meie vastsündinu täiesti paljas oleks. Mitmeid Tütrest jäänud riideid kannatab ka poisile selga panna ja esialgu nendest vast piisab ja salaja võib ju roosatäpilise bodi ka selga tõmmata, kui häda käes.

Sünnituseks olen valmis. Pärast seda on natuke hall ala aga täitsa kindlasti saame hästi hakkama. Mul on ümberringi palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida ja kes alati hea meelega aitavad. Seekord saab uue rütmiga harjumine olema palju mitmekülgsem aga kindlasti väga mõnus ja armas ja pehme ja beebilõhnaline. Ja sügis on ju varsti käes. Jälle minu lemmik.

Järgmine postitus on ilmselt juba beebi varvastest või midagi. 🙂

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

KODU

Mul on olnud üle keskmise mõnus rasedus ja tänu sellele olen ma nagu topelt rahulikum. Asjad lihtsalt voolavad, mingid ettevõtmised lihtsalt juhtuvad ja ma olen sellele nii tänulik. Eile õhtul olin ma väga rõõmus ja ülendatud meeleolus selle pärast, et Tütar jäi väga mõnusasti oma voodis täitsa ise magama. See, et ta varahommikul ärkas ja suure häälega nuttis ei olnud üldse probleem, sest oma voodis magama harjutamisega see lihtsalt kuulub asja juurde ja ma olen sellega arvestanud. Eriti tuleb kasuks nutu- ja jonnihoogude raamatu uuesti lugemine. Kui me selle oma voodis magamise ette võtsime, arvasin mina, et ma pean kuidagi ekstra kannatlik olema ja sellesse väga rahulikult suhtma ja et see nõuab suurt pingutust. Tuleb välja, et polegi nii raske!

Teine asi, mis ma olen meie päeva- ja nädalakavasse võtnud, on nädalamenüü koostamine. Laupäeva hommikul kohvi kõrvale ajakirjade, kokaraamatute ja toidublogide lehitsemisest on saamas mõnus rituaal, mis sest, et olen seda alles kaks nädalat teinud. Hea on käia poes kindla sihiga – palju kiiremini saab käidud ja muud asjad rändavad harva toidukorvi. Hea on iga päev teada, et õhtusöök on paigas ja kõik vajalikud asjad on kapis olemas.

Meil liigub kodu uutmoodi energiat. Seda teevad väikesed muutused sisekujunduses – uued köögikardinad ja uus söögilaud. See tähendab uutmoodi valgust, teistmoodi paigutust ja värskemat energiat. Ja kuna Tütre voodi on natukene meie voodist eemal, siis magamistoa energia on ka palju korrapärasem. Voodid on rohkem korras ja kuigi riided kipuvad meil ühte toanurka kogunema, siis neid koguneb oluliselt vähem kui aasta tagasi. Arenemisruumi veel on ja mulle väga meeldib, et on! Mul on ette mõeldud juba päris mitu kodust projekti, millele pühendada mingi periood rohkem aega ja ma ootan juba, et saaksin need ette võtta. Võib olla on see seotud selle rasedusaegse pesapunumisega aga ma järk-järgult kujundan meie igapäevast rutiini. Praegu on käsil nädalamenüü ja Tütre oma voodisse magama panemine. Ma tahan veel õppida peeti armastama ja pesumajandusega paremini toime tulema. Taimede kasvatamisele tahan rohkem tähelepanu pöörata ja see suvi soovin süüa rohkem enda kasvatatud tomateid.

Väikest viisi on käsil ka ekraaniaja vähendamine aga see juhtub juba rutiini sisseseadmise ajal iseenesest ja juba on märgata positiivseid muutuseid. Oma telefonist kustutasin ära mitu aplikatsiooni, mis liiga palju mu tähelepanu hõivasid – WordPress, Bloglovin, Facebook ja üks ainuke mäng, mis mul seal oli. Öösel proovin telefoni magamistoast välja jätta ja kui on vaja äratust panna, siis lülitan andmeside välja ja sama teeb ka Mees. Mul ei ole enam konstantselt vaja telefoni vaadata ja teada, kus see igal ajahetkel on. See oli ikka täielik needus kui tagantjärele mõtelda. Teleka vaatamine on jäänud ka tagasihoidlikumaks aga telekat veel välja ei vii, sest me hakkasime uut sarja vaatama. Sellel on üsna mitu hooaega aga ma olen rohkem kui kindel, et lõpuni me neid ei vaata. Ja siis saab teleka minema viia! Selle kõige juures on kõige positiivsem see, et me veedame rohkem aega koos. Käime jalutamas, küla peal, mängime elutoas, istume köögis laua taga, loeme raamatud ja joome teed. Mul on tunne, et köögist on kujunemas meie kodu süda. Koht, kus olla isekeskis koos ja kus võõrustada külalisi mõnusa õhtusöögiga.

Ah, kodu elu!