KODURUUM JA PEARUUM

Ma istun probleemi sees ja sain sellest päriselt aru alles praegu. Olen varem ka rääkinud, kuidas mul on millegipärast keeruline kodu järjepidevalt korras hoida ja kuidas ma tunnen, et meil on liiga palju asju. Vahepeal võtsin KonMari meetodil korrastamise ette aga ei viinud seda lõpuni ning nüüd ma just vaatasin ühte teemaga haakuvat videot, kus umbes sellisest asjast räägitaksegi. Ja kuna sellele lähenetakse rohkem vaimse tervise poole pealt, siis see lõi mu veidi selgemaks.

Ma istun ja mõtlen ja mitte midagi ette ei võta, sest kõik varasemad püüdlused on läbi kukkunud. Ikka ja jälle vajun rööbastelt maha ning kuidagi enam peale ei saa. See võib kõlada tobedalt, võiks ju lihtsalt kätte võtta ja tegema hakata ning päris tihti mul asjad niimoodi käivadki – võtan kätte ja teen. Pole vaja ennast sundida ega midagi vaid kõik lihtsalt tuleb ja kulgeb hästi loomulikult. Nagu praegu trenniga. Igalt poolt otsin neid hetki, kus ma saan trenni minna ja lepin Kga juba varakult kokku ning ma ei ole tundnud, et ma pean end trenni vedama. Lähen alati reipal sammul.

Aga see korra hoidmine on millegipärast teine teema. 2016. aasta lõpus tuli see mul loomulikult ja ma olin nii õnnelik. Rutiin oli paigas – Jarl magas kindlatel aegadel, voodi oli alati tehtud, köök korras ja puhas, nädalamenüü paigas, nii et toidu tegemine oli ka nii lihtne ning kui K ja Säde koju jõudsid, siis oli toit juba kaetud laual või kohe-kohe valmimas. Ja ma ise olin end üles sättinud lihtsalt niisama, end meikinud, võib-olla isegi kleidi selga pannud ning selle peale veel põlle ka. Ja see oli lõbus ja lahe ja seda enam pole.

Mis siis oli, mida praegu pole? Minu sees. Mis mind siis toetas ja hoidis? Miks ma ei suuda korda hoida ning seeläbi olla palju selgemas pearuumis, teha ükskõik, mida palju järjepidevamalt kui ma siiani teinud olen? Praegu suudan ma järjepidev olla asjaga, mis koduga seotud pole – trenni jaoks lähen mujale ning seal on mul täiesti selge, mida ja millal ma teen. Kuidas ma saan kodus samamoodi teha ja nii, et see oleks minu jaoks jätkusuutlik?

Praegu on mul esimene mõte vabaneda neist viimastest asjadest, mida meil enam vaja pole või mida pole üldse kasutanud. Seejärel mõelda hoolikalt allesolevatele asjadele asukohad ning siin tuleb väga kasuks just KonMari meetod, sest ma märkasin, et kui asju sorteerida ja paigutada kategooriate järgi, jäävad asukohad palju paremini meelde. Kui teha läbisegi, näiteks ühe toa kaupa, kus on nii riideid, ehteid, pliiatseid ja muud mudru, siis ülevaade asjadest põhimõtteliselt puudub.

Kui on neist asjust lahti saadud, on oluline seda korda ka hoida ja ma ausalt tunnen, et ma konkreetselt ei viitsi. Kraanikaussi koguneb liiga palju, enne kui sealt nõud masinasse jõuavad ja pesurestil ripuvad riided liiga kaua, enne kui nad voldituna kappidesse jõuavad. Miks see nii raske on? Ma siiralt küsin. Asi pole otseselt laiskuses, sest ma tegelt viitsin ja jõuan ja tahan teha küll aga millegipärast tundub see kõik mulle praegu nii mõttetu. Samal ajal ihkan kogu südamest korras kodu ja seeläbi selget pearuumi, et saaksin oma ajupotentsiaali päriselt kasutada.

See kõik paneb mind igatpidi (üle)muretsema ja mõtlema, kuidas ma niimoodi lastele eeskujuks olen ja neile parimat pakkuda saan. Olen teadlik, et mul on ka partner, kes panustab aga räägin praegu iseenda siseheitlusest, millega ma olen no ikka liiga kaua heidelnud ja ma tunnen end äratüüdatuna juba. Kaua võib ja kas juba saab ka. Alati vabandused ja põhjuste otsimised ja püüdlused ja läbikukkumised ja argh! Lähen kettasse ära.

Ei lähe. Ei jaksa mõelda enam lihtsalt. Lähen magan ja loen hommikul uuesti üle. Kellelgi häid sõnu ja praktilisi nõuandeid? Oma kogemusi?

Advertisements

TAASSÜND?

Kui väga palju aega teiste blogide lugemisele ei pühenda, siis ei kipu ka ise kirjutama, sest tunnen, et olen silmakirjalik. Just natuke aega tagasi tundsin end veidi süüdi selle pärast, sest mind hirmutab, kui andmise-saamise tasakaal on paigast ära. Nägin alles hiljuti päris lähedalt, kuidas see inimsuhetes kõigile osapooltele haiget teeb ja pelgan. Aga give yourself a break, Anette. Tasakaal pole nii mustvalge.

Mu elus toimub praegu palju asju, enamus neist protsessidest käivad minu enda sees ja seetõttu olen üsna kõikuv, muutlik, fluktueeriv. Vahepeal on tunne jumalik ja järgmisel hetkel olen täielik blob. Seda kontrasti võib märgata kahe eelneva postituse vahel. Ma olen iseenda vastu nii karm praegu, et iga “vale” näoilme või rääkimistoon tundub mulle mu vigade nina alla hõõrumisena. Ja see on lihtsalt õudne. Ma olen alati olnud hästi teadlik oma tunnetest ja kogu aeg end ja teisi analüüsinud ning osanud end teiste inimeste emotsioonide ja raskuste eest kaitsta aga praegu ma olen nii avali ja ma saan kogu aeg haiget. Ma tean, et asi pole minus, kui keegi teine ebameeldiva või ükskõikse tooniga suhtleb aga ma ei oska end selle eest kaitsta. Isegi kui see välja ei paista, olen ma haavunud. See on minu jaoks midagi uut.

Tundub, et see rahulolematus on taaskord korrelatsioonis koduse korraga. KUIDAS on VÕIMALIK, et meil on IKKA nii palju asju? Üritan siit asju välja saada aga mingi seletamatu jõud nagu hoiaks tagasi. Võib olla on asi selles, et tulevikuvisioon on jälle muutunud ja jälle ebamäärane. Vahepeal oli üsna selge mõte see elamine täitsa endale saada ja oii, kuidas siis mu mõte lendas ja ma olin nii õnnelik. Aga siis ikkagi tundsime, et ei, ei soovi ja kõik need ümberehituse ja muu möllamise plaanid lendasid vastu taevast. See oli alles algus. Võib olla on asi selles, et ma lihtsalt olen end ära unustanud või tundnud, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Hakkasin suure hurraaga kaalu langetama aga oma peaga ma tegin endale liiga, eks. Siis olid lapsed tuulerõugetega kaks nädalat kodus. Kaks nädalat, sest ma ei raatsinud neid lasteaeda selliste imeliste ilmadega saata. Nad möllasid iga päev terve päev õues ja neil oli mõnus ja lahe ja äge ja mul oli hea meel, kui neilt korraliku kihi tolmu ja mulda õhtul maha sain pesta. Aga.

See intensiivsus stressas mu nii ära, et ma siiamaani pole sellest toibunud. Ma ei pannud seda ise tähelegi aga kui poolteist nädalat olid kõik lapsed iga päev kodus, siis mina olin ilma jäänud vaiksetest hetkedest. Praegu suudan meenutada vaid ühte hetke, kus ma ei pidanud valvel olema. Kui kõik lapsed ühel ja samal ajal puhkasid. Ja see oli ilmselt vaevu pool tunnikest. Ja nüüd, ma ei oska hästi lõdvestuda, kui mul ongi see oma hetk käes. Õhtul voodis und oodates pean kogu aeg end teadlikult lõdvaks laskma, sest keha lihtsalt tõmbab end pingesse ära. Lisaks taban ennast tihti mingitelt mõtetelt, mis justkui pole minu omad. Aga nagu on ka. Need hirmutavad mind aga eile vist hakkasin neid vaikselt embama. See on lihtsalt mu tume pool, mis ka armastust ja aktsepteerimist vajab.

Nagu ikka, üritan sellest pingest end välja siputada. Uus korrastamiselaine, uus enesehoolitsuse laine, mida mina enne näinud pole ja mida ma arvasin end mitte kunagi vajavat. Tore on näha muutuseid enda mõtlemises, näha potentsiaali selles, mille varem otsekohe maha kandsin, sest “see pole mulle”. Siis ei olnud. Nüüd on. Tasakaalu võib leida esmapilgul täiesti mitteseotud kohtadest. Ole avatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kuigi ma pean korras ja organiseeritud pesumajandust vägaväga oluliseks, siis ikka. pole korras.

 

LOOB!

Hoh! Kuidas meil siin kodus asjad liikuma on läinud. Mu kodutaju on hooooooopis teine – õnnelik! Palju valgust, palju õhku. Kõik on helge ja avatud, mu meel on selgem, on parem arusaam, kus miski asub. Meil on veel pikk tee minna aga impact on täiesti silmaga näha. Loodan tulevikus panna kokku kuskil 30-minutilise video, kus näitan kodu enne ja pärast. Tulevikus endal kindlasti väga põnev vaadata, millega me hakkama saime. Mis aga praegu märkimisväärseimad ehk silmaga nähtavad muutused on olnud?

Emmede Klubi jõuluistumise jaoks korrastasime veranda ära. Osa asju said minema viidud, osa mujale hoiustatud. Praegu loodame seda pahnavaba hoida, sest kuna see on kasutamata ruum, siis sinna kipub ikka asju kogunema. Katsun meid ohjes hoida ning mõnedest asjadest käigupealt lahti saada.

Nädalavahetused on kõige produktiivsemad. Sel nädalavahetusel vahetasime ülemisel korrusel suure kapi väikese kummuti vastu ja õhku on nii palju rohkem. See kummut on küll mööbliplaadist masstoodang aga ta pakub mulle praegu nii palju rõõmu, et midagi hullu. Pikalt mõeldud ja kaalutud ost pesukuivatustorni näol sai ka just tehtud ja see pakub mulle samuti rõõmu. Nii kaua olen kuivatusruumist puudust tundnud ning liiga tihti on pesupesemistuhin juba ammu üle läinud, kui see üks masinatäis pesu kuivab ja järgmine laadung riputamist ootab. Nüüd aga! Saan kolm ja POOL masinatäit pesta ning KÕIK kuivama riputada. It’s the little big things.

Ma olen nii koduloomise lainel ja see on ütlemata mõnus tunne. Meil on plaanis suuremat sorti projektid, millele varem ei osanud ega julgenud tegelikult mõeldagi. Näiteks köögimööbli värvimine: alumised kapid tumedad, ülemised heledad. Oh, ma juba näen, kui palju ruumi see visuaalselt juurde loob! Siis on plaanis ehitada üks suur kapp, kuhu mahutada kõik minu ja K riided ja asjad, kõik voodipesu ning laudlinad ja rätikud ka, sest praegu on need vannitoas suures ja kõrges kapis ning suurest ja kõrgest mööblist tahan ma vabaneda. Võtab nii palju õhku ja ruumi ära, lisaks kogub enda peale igasugu jama ja tolmu. Kuigi! Loodetavasti saab meie kodu asjadest nii palju vabamaks, et kõigil asjadel on oma kindel koht ning midagi kuskile kogunema ei hakkagi.

Praegu on mul aga käsil kappide ja kummutite korrastamine. Riided hakkavad olema sahtlites ning KonMari meetodil volditud. Like so.

Enda koduloomise protsess on nii-nii mõnus ja nii oluline on seda üles pildistada, et pärast näha, kui palju kõik muutunud on. See pakub nii palju rõõmu ning ka teistel on huvitav vaadata. Enne ja pärast pildid on (vähemalt minu jaoks) hästi inspireerivad. Mott tõuseb ja on tahtmine kohe käed külge panna. See on muidugi ka kohati suur stressiallikas, sest hirrrrmsasti tahaks aga vahel lihtsalt ei saa, sest mõned väikesed inimesed tahavad elushoidmist. See aga on jällegi see kasvamise koht ning paneb kogu selle protsessi ilusti perspektiivi ning võimaldab sellest kõigest veelgi rohkem rõõmu tunda. Nii et all is good!

Pean kindlasti ära mainima, et see kõik ei oleks sellisel määral võimalik ilma minu õeta. Ta on oma vabadel päevadel nii suureks abiks, ilma temata oleksin ma seda kummutit terve õhtu kokku pannud. Tema aga kruvis näiteks sahtleid kokku samal ajal kui mina Biiki imetasin või magama panin. Saime kummuti püsti nagu niuhti. Tema on see, kes lastele muinasjutte pajatab, neid aeg-ajalt vannitab, Biiki hoiab, temaga jutustab ja mängib. Lastele on ta megalahe tädi. No, ja minule megalahe õde. Mu lemmikomadus tema juures on see, et ta oskab end lõbustada. Naerab iseenda naljade peale, naerab minu naljade peale, mida ma kellegi teisega teha ei saa. Elu on palju lõbusam ja värvikam, kui tema on siin ning mul on alati kahju, kui tal tööpäev on ja ta hommikusöögilauast lahkub.

img_7090
alustasime kummuti ehitamisega

Lisa kätepaar kolme lapsega kodus on hin-da-ma-tu. Saame Kga koos korrastamistuhinas mööda maja tuisata, haiguste ajal puhata ning üksteise eest hoolitseda. Saan hakata toitu valmistama ning vahepeal tuua K ja lapsed rongi pealt ja lasteaiast koju. Palju mõnusam on uusi kohvikuid avastada või pikemaid jalutuskäike teha, kui seltsiline on kohe kodust võtta. Mul on tunne, et need sõnad jäid veel väheks, nii et oldagu valmis ka edaspidiseks kiidulauluks. Aitäh, et oled! Süda!