SEDASORTI PÄEV


Langesin täna hästi madalale.

Alustuseks andsin lastele kommi. Enne hommikusööki. Esimene suur viga. Suur-suur-suur viga. Siis üks neist ei söönud putru. Okei, lõunani mängime ja oleme. Siis said mõlemad veel ühe kommi kätte. Ja siis hakkasid mõlemad veel nõudma. Puder ikka söömata. Järgmisel hetkel panin piltlikult öeldes kogu päevale tule otsa – ütlesin, et enne midagi muud süüa ei saa, kui puder on otsas. Siis me istusime köögis tükk aega, Säde nuttis ja karjus. Siis me läksime lastetuppa. No et lõunauni ja nii. Ikka karjub ja nutab. Istusime magamistoas tükk aega, terve aeg karjub ja nutab. Kohati täiiesti südamest.

Väsin mitu korda ära, tahaksin asju loopida ja lõhkuda, ise nutta ja karjuda. Selle asemel toetan lauba vastu narivoodi äärt ja ohkan. Teine laps ka nutab, ei taha magama jääda. Siis kolime suurde voodisse, kõik neljakesi. Kogu see aeg on üks beebi mul rinna otsas olnud, kah ei maga. Proovin veel natuke, siis loobun. Lähme autoga sõitma. Poisid jäävad magama, sõidan läbi mäki drive-in‘i. Kohv ja jäätis. Koju jõudes on mul veidi puhanud aga ikkagi jonnised lapsed.

Ei jõua järgmist uneaega ära oodata.

Ma ei taha nii palju lastega üksi olla. Mul oli juba meelest läinud, kui hulluks see ajada võib.

Advertisements

ÕRN JA HAIGE

Mina olen rase ema, kelle kaks last jäid üsna samaaegselt haigeks. Mitte niisama haigeks nagu varasemalt, et paar köhatust ja kerge nohu või ühepäevane palavik vaid paks nohu, köha ja mitmepäevane kõrge palavik. Sain kogeda suurt südamevalu, muret ja proovisin kõikvõimalike vahenditega neid aidata. Siis sai Mees ka selle tõve külge ning viimaks minagi. Sekka veel meiega kokkupuutunud sugulased. Kuna mina olen alati haiguste puhangute ajal terveks jäänud, siis ei kartnud ma haigestumist ka seekord, mis siis, et mitmel järjestikusel ööl mõlemalt poolt mulle peale köhiti, üks laps ühel pool, teine teisel pool. Kuna aga mu immuunsüsteem on raseduse tõttu nõrgem, siis hakkavad ka haigused kergemini külge.

Kõik teised on selle üsna leebelt saanud läbi põdeda aga minu jaoks on see viimase viie aasta kõige hullem haigus. Esiteks nohu, mis võttis täielikult mult lõhnataju ning suure osa maitsemeelest. Teiseks liikus see nohu väga kiiresti põsk- ja otsmikukoobastesse ning ajas mu kuulmekäigud tursesse. Nii ma proovisin seda koduste vahenditega ravida ja end aidata ja toetada. Puhata palju, juua palju vedelikku. Ja see läks aina hullemaks ja hullemaks. Nohu ei andnud järele ja valu oli täiesti talumatu. Arsti juures selgus, et põletikunäit on 160+, mis küll järgmisel päeval juba madalamat näitas aga ikkagi sigakõrge oli. Antibiootikumidest tahtsin arusaadaval põhjusel siiski veel pääseda. Sellest järgmisel päeval ehk eile käisin õues, sest mul oli vaja käia ämmaemanda juures enda südamerahuks beebi südant kuulamas ning antibiootikumide osas nõu pidamas. Sellel päeval sadas lund ning kuigi ma olin üleni sisse pakitud, siis koju jõudes läks otsmikuvalu nii talumatult teravaks, et ma vajusin suures meeleheites kogu eelmise nädala stressi alla märjaks plekiks ära.

img_2423
tegin mälestuseks oma paistes näost pildi ka – punane paks nina, turses silmad, ärahõõrutud ülahuul. silmad lahti pilt reedab rohkem aga seda ei tihka näidata.

Helistasin perearstikeskusesse ning mulle lubati, et perearst helistab mulle varsti tagasi. Üritasin tunnikese magada ja järgneva tunni ahastasin, et keegi pole helistanud ja perearstikeskuse telefonid on ka juba automaatvastaja peale pandud. Helistasin viimase piiri peal olles perearsti nõuandeliinile ja küsisin, mida ma pean tegema, kui perearsti kätte ei saa. Mulle öeldi, et minge EMOsse ja esitage hiljem perearsti vastu kaebus, sest isegi lühendatud tööpäev ei tohiks nii lühike olla (kell oli siis 12). See oli minu jaoks hästi kummaline soovitus. Ise nagu ei tunne, et hakkaks kaebama, kui terve see aeg on mind ju vaid aidata tahetud. Nats douche move oleks, ei? Igatahes kaalusin juba EMOsse minemist aga mu kaine mõistuse juures mees soovitas ikka natuke oodata ja saingi oma oodatud kõne. Ma sisuliselt anusin arstilt antibiootikume, sest mu keha lausa värises suurest valust ja hirmust. Ma ei teadnud enam, mida teha või kuidas end aidata. Ma olin terve nädal hoolikalt oma keha toetanud ja kõikvõimalikel viisidel aidanud aga ei suutnud lõpuks seda enam taluda ning valisin antibiootikumid. Need polnud mu esimene valik aga vestlus ämmaemandaga ning tasakaaluka naisseltskonnaga muutsid mu jäika seisukohta. Need on emotsionaalselt mind juba rahustanud, sest tean nüüd, et kaob põletik, mis oleks võinud edasi areneda millekski palju tõsisemaks ning märkimisväärselt on vähenenud ka valu. Juba täna hommikul suutsin eristada kahte lõhna ning ma ei jõua ära oodata, kuni ma saan päriselt süüa kõiki neid asju, mis mind kapis ootavad. Nii, et maitse ja lõhn ka ikka juures on.

Pärast antibiootikumikuuri teen läbi ulatusliku probiootikumi kuuri ning söön iga nädal vähemalt kilo hapukapsast ära, kui mitte rohkem ning hangin endale kuskilt teeseene. Kuna mul enam pimesoolt ka pole, siis pean eriti hoolsalt oma soolestiku toetama. Loodan, et ülejäänud rasedus möödub tervelt ja rõõmsalt, sest pidin haiguse tõttu nii paljud toredad asjad vahele või täitsa ära jätma: kaks joogatundi, teatrikülastus Pojaga, tädi juubel, üksipuhkus Rakveres ning esmakordne kohtumine armsa sõbrannaga. Kõiki ootasin nii suure elevusega ja nii valus oli järjest kõik üles öelda. Teatripiletid läksid õnneks õigesse kohta ning spaapuhkuse saab ka teisel ajal korraldada aga tädi juubelit enam ei saa, tundus olevat väga lahe pidu. Vähemasti saime tordi näol veidigi sellest osa.

Õnneks on see haigus varsti möödas ja seljatatud. Ma juba näen kuidas ma õues päikese käes aega veedan, külma kartmata. Kuidas olen võimeline kodus toimetama, ilma et mind väsimus või valu murraks. Kuidas ma saan vaevata läbi nina hingata ning ulatuslik ohatis mu nina all ja sees on paranenud. Ja kuidas ma hindan oma head tervist. Kevad.

 

NOPPED JA MÕTTED

Mina olin vahepeal väga rahulolematu ja stressis, siis jälle ülimalt õnnelik ja nüüd jälle kripeldab. Kevadel ja suve alguses oli raske, sest Mehel oli tööl kiire, koolis olid eksamid ning lisaks veel autokool. Mina tegelesin kodus koduga ja kahe lapsega, kellest ühel hakkasid hambad tulema ja teine tundis ümbritsevat survet ning andis sellest aktiivselt märku. Siis oli meil turjal üks suur stressikuhi ja esimest korda elus sain ma aru, mida tunnevad mehed, kui naine nendega lihtsalt õiendab, sest Mees kipus korduvalt niimoodi minuga õiendama. Ma üritasin olukordi nagu lahendada ja jõuda tuumani aga lõpuks ma olin nii segaduses, et ma lihtsalt ei osanud midagi teha. Lihtsalt ei saanud aru, milles asi tegelikult on ja pärast oli paha ja väärtusetu tunne. 😦 Proovin edaspidi tähelepanelikumalt jälgida, kuidas ma ise suhtlen, sest no tõesti paha tunne oli. Sain isegi solvunud silent treatmenti proovida. Pärast seda, kui stress vähemaks ja tunded sõnastatud said, hakkas nii kerge. Kuskil jaanipäeva paiku olin ma ikka väga õnnelik – nautisin pereelu, naersin, mängisin lastega, armastasin KÕIKE. Korduvalt väljendasin oma õnnetunnet ja kõik oli nii ilus ja hästi, isegi kui ilm ja olemine oli ebamugav või niisama kehv. Selle õnneliku perioodi haripunktiks oli imeline pulm, kus me Mehega kahekesi käisime ja ma tundsin, et ma lausa säran.

Aga siis me läksime reisile. Kõik oli väga põnev ja ilus ja lahe aga omavaheline läbisaamine oli no ma ei tea… imelik. Kuidagi ei saanud nagu oldud, kogu aeg vaheldusid toredad hetked ja siis oli jälle vaja mingeid läbirääkimisi pidada ja vaielda ja appi. Esimestel päevadel eriti. Mõni ime siis, et mõlemad lapsed palavikus olla said ja me kõik nohuseks jäime. Instagramis said jäädvustatud need mõnusamad hetked ja kuigi kõik ei olnud kohapeal nii roosiline, kui sealt mulje võis jääda, olid need hetked ikkagi päris. Reis oli meil tore, saime lahedaid elamusi kogeda ja ilusaid kohti näha. Liiklesime enamus ajast christiania rattaga – mina istusin lastega ees kastis (Poeg kandelinas, Tütar minu jalgade vahel) ja Mees väntas. 15 minutit sõitu ja mu tagumik hakkas ära surema. Paaril viimasel sõidul võtsin endale istumise alla piimakasti ja palju lahedam oli – mugavam ja ruumikam. Rattaliiklus on Kopenhaagenis väga lahe ja organiseeritud. Enamus liiklevad rattaga ning tipptunnil pidavat esinema isegi rattaummikud. Järgmine suvi mõtlesime Mehega, et läheme kahekesi Amsterdami ja sõidame seal kahekesi ratastega nii palju kui hing ihkab. Mina seekord kusjuures ise vändata ei saanudki.

Kuna me elasime Kopenhaagenis Mehe õe juures, kes oli meile sellel reisil tohutult suureks abiks linna tutvustamisel, laste hoidmisel, majutuse pakkumisel ja soovituste andmisel, siis sai Tütar oma kalli tädiga aega veeta ja ka tema korterikaaslastega trallata.

Mul on üks üsnagi häiriv omadus põdeda selle pärast, et ega ma ometi kellelegi tüli ei tee. Terve reisi aeg see näris mind ja ma pole sellest ka kellelegi rääkinud. Ma kardan, et ma teen tüli ja mu lapsed teevad tüli. Et ma ei meeldi kellelegi ja tüütan teisi ning see kandub mu lastele üle. Kuigi ma arvan, et mu lapsed on maailma kõige lahedamad maailmas, tunnen ma, et kui ma lasen teistel nendega tegeleda, siis ma olen justkui koormaks, mis omakorda ei ole kuigi tore koorem mu lastele. 😦 Praegu sellest kirjutaminegi muudab mind ärevaks ja see on vist osaliselt ka põhjus, miks ma nii pikalt blogi kirjutanud pole. Ilmselt see tunne käib mul hooti tugevamalt ja siis jälle vaiksemalt. Ma olen teadlik, et suur osa sellest on mu peas ja lapsepõlves kinni ning kui ma nii intensiivselt kardan, et ma olen igav ja tüütu, siis ülla-ülla – nii ongi! Self-fulfilling prophecy. Jällegi üks teema, millega tegeleda.

AGA korterikaaslased olid uskumatult toredad ja minu suureks meeldivaks üllatuseks lastega väga sõbralikud. Mängisid ja lõbutsesid nendega hea meelega. Tütrel on ka oma tädiga mingi eriline side, nad meeldivad üksteisele väga ja saavad omavahel hästi hakkama. Siit ka mõned valusad okkad minu emasüdamesse, sest ma tunnen end süüdi, kui ma pole saanud talle pakkuda seda lähedust, mida ta vajab. Reisil olles hakkas Tütar oma venna vastu tundma teatavat armukadedust, sest Poeg oli pidevalt minu küljes. Venna nõudmistele vastati suurema tõenäosusega kui tema omadele ja ohh, kuidas mu süda selle pärast valutas ja valutab siiani. Tema sai kõigilt teistelt palju tähelepanu aga selgelt oli näha, kuidas ta vajas just minu jagamatut tähelepanu. Nüüd proovin iga päev vähemalt pool tundi olla ainult ja ainult Tütrega. See toidab minu hinge ja ma näen, et ka tema oma.

Kasvatusteemadega on ka meil praegu mingi kriis. Viimasel ajal pole me Mehega kui üks tiim. Mina justkui teooriat tean ja praktiseerin aga kui samal ajal teine pool mingil hetkel midagi hoopis vastupidist teeb, siis ma tahaks lihtsalt peast kinni haarata ja karjuda. Ja selgitustööd ka ei saa teha, sest iga minu argumendi peale öeldakse “ma ju näen, et see ei tööta!” Aah, ma oleks praegu nagu kuskil okkalises põõsas kinni ja saan igalt poolt torkida. Pole veel julgenud ennast välja rapsida, sest see saab kindlasti olema valus aga kuskilt ma ju pean pihta hakkama. Ma olen päris hädas praegu. Threenageri iga on keeruline ja meid pannakse ikka korralikult proovile. Praegu ma tunnen aga, et meil ei ole vaja teha lapse kasvatamist vaid lapsevanema kasvatamist. Äkki on pereterapeut mingi variant? Oeh! Igatahes, ma loodan, et me saame sellest järjekordsest rahutukstegevast perioodist läbi ja nii, et kõik on rahul ja õnnelikud.

Vist hakkas kergem.

JUBA PÄRIS HEA

Ma olen väga suur unistaja ja see unistamine võimendub just talve lõpus-kevade alguses. Nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ma maalt linna kooli hakkasin käima. Siis mul oli aega bussi- või rongisõidu ajal mõtelda. Vaadata aknast välja ja unistada. Mulle meeldis näha, kuidas kohad, millest ma iga päev mööda sõitsin, kevade saabudes muutuvad – kuhu jäävad viimased lumehunnikud, mitu tundi enne päikeseloojangut ma koju jõuan. Ja alati käis kaasas ka muusika. Ma armastasin kuulata just sellist sõitmise muusikat. Nagu Erki Pärnoja “Vesi”. Kui mu süda sai murtud, siis mulle meeldis sõitmise ajal unistamise kõrvale valutada ja kurvastada. Pikalt oli see mu lemmiklugu.

Selle viimase loo peale tuli mulle meelde, kuidas ma viimasel ajal olen justkui kurb olnud. Tihti on tunne, et tahaks nutta aga ei saa aru, miks. Eile õhtul võttis Mees mu karukallistusse ja mul tuli nutt peale. Me oleme viimasel ajal nii hõivatud olnud igapäevaste asjadega ja omavaheline suhtlus on tahaplaanile jäänud. Me oleme üritanud armastust väljendada igapäevaste tegevuste kaudu aga neist ei ole piisanud, sest kuigi need on väga olulised, on need ka üsna kaudsed. Eile ma mõistsin, et ma olen kurb, sest ma olen igatsenud neid karukaisutusi ja vestlusi millestki muust, kui lapsed, kodu ja raha. Ma olen isekalt kõik oma vabad hetked iseendale olemiseks võtnud aga sellest hoolimata pole rahutus kuhugile kadunud. See ei pruugigi olla niivõrd isekas, sest tegelikult oli mu tagamõte kogu pere elukvaliteeti parandada. Talve ja vähese päikesega on see muutunud ärevusttekitavalt halliks ja üksluiseks. Millegi pärast arvasin, et asi on minus ja mina üksinda pean midagi ette võtma, et toimuks muutus. Aga tuli välja, et ma ei pea seda üksi tegema. Me oleme pere ja me oleme partnerid ja me oleme koos. Meil on vaja rohkem armastust. Probleemid, mis üles kerkivad, tunduvad nii keerulised aga kogemus on näidanud, et lahendus on tihtipeale väga lihtne. Nagu tüli korral vabandust palumise lihtne. Üks 3-minutiline kaisutus ja mõned “ma armastan sind” ja “sa oled nii kallis” sosinad ja juba hakkab nii palju parem. Mul tulevad suurest tänulikkusest ja kergendusest pisarad silma.

See beebi-periood on raske. Ma pean olema Pojale alati olemas ja samal ajal mängima ja suhtlema ka Tütrega. Siis on veel kodu hoidmine, kokkamine, partnerile tähelepanu pööramine ja iseendaga olemine. Mulle ei meeldi väljend “üle elama” aga siin ma olen – seda perioodi üle elamas. Justkui automaatpiloodil. Ma proovin jääda hetke sisse aga alati ei õnnestu. Kuid siiski õnnestub mul päeva jooksul korduvalt tunda kevadisi liblikaid kõhus sabistamas, sest Poeg õpib uusi asju nii agressiivselt kuni enam ei jaksa ja ta ärritusest kraaksuma hakkab. Sest Tütar mängib mänguasjadega rollimänge, maalib, lõikab kääridega paberitest kujundeid välja ja võtab hommikuti vennal tuduriided seljast ära. Sest vaatamata sellele, millised on parasjagu meie omavahelised suhted, ootan ma Meest igal õhtul kannatamatult koju. Mitte selle pärast, et talle lapsed anda ja ise toimetada või talle mingid ülesanded kätte anda vaid selle pärast, et mulle meeldib kui ta lihtsalt on.

Sest ükskõik kui väga ma ei unistaks ühest omaette päevast, siis ma tean, et tegelikult olen ma kõige õnnelikum perega koos olles. Lihtsalt. Kõigest on vaja väikest pausi, et osata paremini hinnata seda, mis sul on. Ja mul on palju.

TÕED

Jube raske on endale seda tunnistada aga tihtipeale kui ma olen midagi ette võtnud ja see osutub oodatust raskemaks, siis ma loobun. Või kui loobuda ei saa, siis motivatsioonipuuduses kuidagi venitan end sellest läbi. Millega kaasneb ebavajalik põdemine ja süütunne ja igatpidi end halvasti tundmine. Väga kurnav.

Aga tundub, et lõpuks on käes see ettevõtmine, millest ma loobuda ei saa ja millest end kuidagi läbi venitada ka ei anna. Lapsevanemaks olemine. Uhh, milline väljakutse. Negatiivsed emotsioonid saavad võimendatud väsimusest ja hirrrrrmsasti tahaks voodisse mitme teki alla end kerra tõmmata ja ärgata õhtupimeduses üles ja olla segaduses, kas on veel täna või juba homme. Mul on juba kopp ees sellest väsimusest, mulle aitab. Ma olen mitu päeva istunud toas ja mul on päris korralik cabin feveri keiss. Mina tahan värsket õhku ja mitte põdeda selle pärast, kas üks laps jookseb mult eest ära ja kas teine vankris piisavalt kaua magab. Sest mul on kandelinast ka juba natuke kopp ees. Nii jabur on siduda beebi endale päevas mitu korda külge ja hüpata nii kaua pallil kuni ta magama jääb. Ja siis kuidagi pesta selle pambuga nõusid või riputada pesu kuivama. Ise teen endal elu raskeks. No on jabur. Igasugused rasked asjad tulevad ette ja kui mõlemad lapsed mulle parasjagu kõrva karjuvad, siis tahaks lihtsalt veelombiks ära sulada. Aga loobuda ei saa. Tuleb hoopis välja mõelda, kuidas oleks natukenegi kergem. Eelkõige kuidas enda meeleolu ja enesetunnet parandada. Sest see on võti.

Panen selga heledad riided, oma lemmikkampsuni ja avastan, et mulle lähevad selga mu lemmikteksad ja ma ei näegi välja nagu sardell. Panen juustesse lemmikut juukseõli ja tunnen heameelt oma värskelt värvitud ja lõigatud juuste üle. Küpsetan toa mõnusat lõhna täis või kasutan meeleolu tõstvaid eeterlike õlisid. Riietan voodi üleni valgesse, tõmban kardinad täielikult akende eest ära. Korjan kokku legoklotsid ja juba on tuba rohkem kui poole rohkem korras. Joon kuuuuma teed või kohvi ja hingan sisse nende auru ja naudin vaikust, kui külmkapp urisemise lõpetab. Ajan lastega voodis juttu ja nühin oma nina nende juuste sisse. Istun soojal vannitoapõrandal kuni olen valmis ahju tule tegema. Ootan Meest koju ja olen meeldivalt üllatunud kui ta jõuab oodatust varem. Väiksed asjad, väiksed asjad. Liiga tihti ei ole mahti neis ilu ja rõõmu näha. Ja kuna praegu mul on tunne, et kaotan end natuke käest, sest kõik energia läheb laste ja kodu peale, siis on mul vaja meeldetuletust, et aeg-ajalt endasse ka vaadata. Mitte võtta kellegi teise tõed ja üritada neid enda ellu sobitada vaid võtta need tõed teadmiseks ja neis leida enda tõde.

Ja peamine asi – mitte põdeda nii palju. Täiesti mõttetu energiakulu.

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

AUS

Ei olegi kõik nii roosiline ja roosavahune nagu ma siin muidu kirjutanud olen aga tuleb tunnistada, et ilusat ongi rohkem kui rasket. Rasketest asjadest on raske avalikult kirjutada ka.

Kui mingi väsimus koguneb ja koguneb ja kuskile välja elada ei saa, siis võib enda kohkumuseks käituda üle piiri ebaadekvaatselt ja teha liiga endale ja lähedastele. Nädalavahetusel tundsin, et nädala jooksul on tavalisest rohkem stressi kogunenud ja kuna laupäev algas vara ja üldse mitte perega koos, siis andis see eriti teravalt tunda. Võimalus nutta tuli alles pühapäeval aga mul on seda veel varuks. Võib tunduda, et mu stress on tulnud ei kuskilt ja mul pole üldse mõtet halada aga ma ei ignoreeri oma tundeid. Kui mul on vaja nutta, siis ma nutan ka ja ei mõtle oma muresid väiksemaks kui nad tegelikult on, sest tunnete aksepteerimine on väga-väga oluline ja meie peres au sisse tõusmas. Igal ühel on õigus oma tunnetele, neid ei tohi alla suruda. Ei tohi.

Minu üks suur stressiallikas on see, et ma ei taha üksi jääda. Ja just selle pärast eelmine nädal raske oligi ja tundub, et seegi nädal kergem ei tule. Ma imetlen naisi, kes on poole või kolmveerand kohaga üksikemad ja ei saa iga õhtu meest kallistada ja temaga möödunud päevast rääkida ja võib olla koos lapsega mängima jätta ja ise väga aeglase duši all käia. Mina tunnen, et minu jaoks on seda liiga palju. Ärkad üksi koos lapsega ja lähed magama samamoodi. Päeval ei pruugi tulla ühtegi puhkehetke, isegi kui tunned, et vajadus selle järele on väga suur. Minus tekitab see üksiku tunde ja see tunne halvab mind ära. Kodu on segamini ja ei oska midagi ajaga peale hakata. Koristamine tuleb väga kobalt välja, sest nii kui korda saab, tuleb järgmine segadus peale.

See on üks asi, millele ma pole veel sõrme peale saanud panna. See kõik on samal ajal väga huvitav – enese kasvamise mõttes – aga kuna ma pole oma kehas praegu üksi, siis iga minu emotsioon mõjutab last ja kui ma mõtlen kundalini jooga õpetustele, siis ma tahaksin, et stressitase ja kurbus oleksid raseduse ajal minimaalsed. Et ilmale tuleva lapse karmapagas ei saaks omakorda minu poolt täiendatud.

Üleminekuajad ongi keerulised, harjumine ja rütmi kujunemine võtabki aega. Varsti on kõik jälle mõnus. Suvi on ka varsti käes ja …