RÜTM, VIIMAKS

Pärast Biiki sündi olen end korduvalt ebakompetentse emana tundnud. Tundnud, et ma ei tea absoluutselt, mida ma teen. Majas on olnud pinge, sest ma olen justkui äraootavas olekus, et millal asjad paika loksuvad.

Täna loksusid, siis kui poegadega jalutamas käisin – Jarl kärus, Biik linas. Tundsin end hästi ja turvaliselt ning jõudsin järeldusele, et Jarl ei pea käima lasteaias. Koht on olemas ning väga hea, kui meil on võimalus ta vajadusel hoidu viia aga pelgalt koha olemasolu pärast ei pea käima lasteaias. Olin varem kuidagi survestatud teda sinna viima aga pärast sünnitust on see pigem meie rütmi leidmist seganud. Meile kõigile on parem, kui saan olla lastega kodus. Säde käib seal muidugi rõõmsal meelel ja kui Jarl käib lasteaias vastavalt vajadusele, siis Säde on vastavalt vajadusele kodus.

Jarl pole lasteaiaks veel päris valmis ning on selgelt näha, et mina olen talle praegu kõige tähtsam. Ta on väga mõnus mees ka, erinevalt Sädest on ta palju altim minu sõna kuulama ega tatsa naljalt tagasi vaatamata minu juurest minema. Ta pole nii isepäine ja uudishimulik ning ei protesteeri niivõrd palju, ainult siis, kui ta on väsinud või näljane. Jarl on üliarmas väike inimene. Lõbus ja hell, kohati ka üsna suur eputrilla, eriti kui torti pakutakse. Tal on nii iseloomulikult krussis juuksed ja ümmargused silmad ning ta vaikselt moodustab kahesõnalisi lauseid. Jube äge! Ja need toredad asjad tulevad välja siis, kui tal on olnud piisavalt aega kodus olla, oma turvalises keskkonnas armastatud inimeste keskel. Lasteaiast toob ta enamasti kaasa palju stressi ning magamamineku ajal on tal eriti suur vajadus minu läheduse järele. Ma kartsin, et mul saab olema beebi ja väikelapsega raske, sest pärast Jarli sündi oli. Aga hoopis lihtsam on, palju-palju lihtsam.

K on minuga nõus. Kuna tal on puhkus, siis on ta kõige selle juures olnud – näinud Jarli käitumist ning minu olemist. Eile õhtul ma ei tahtnud üldse rääkida, sest teadsin, et hakkan nutma. Jarlil oli palavik ja silmanähtavalt väga paha olla ning ma tundsin end kõige ebakompetensema emana maailmas, sest ma tahtsin teda nii väga tundide kaupa kaisus hoida aga seda on raske teha, kui beebil on vaja süüa ja samuti kaisus olla. Andsin endast tol hetkel nii palju kui sain aga süda igatses rohkemat. Mul oli kurb olla, et ma ei saa oma lastele praegu anda nii palju kui nad vajavad. Või nii palju kui ma tahaksin anda. Ma tean, see on üks leppimise ja rahu tegemise koht, sest ma tahan üsna palju ka ning mul lihtsalt pole sellist ressurssi. Täna tunnen end aga kordades paremini ning olen enda vastu hea. Lapsed on ka õnnelikumad ja rahulikumad.

img_5752
jah, ma olen 25 ja mul on kortsud

 

Hea sügis, ilus sügis. Täiesti kindlalt minu lemmikaastaaeg. Uued algused ja vanad armastused.

 

Advertisements

ENNE JA PÄRAST SÜNNITUST

Nonii, sünnilugu läks Emmede Klubisse üles ning nüüd tunnen, et saan kõigest muust seonduvast ka vabalt kirjutada.

Kui 10. septembril veed tulid, oli meil kodu külalisi täis. Ingrid ütles nii toredasti, et suured peod ikka meelitavad inimesi. Aga ega pidu meie lahkumisega ära ei lõppenud – sõbrad jäid meie juurde veel sööma ja lauamänge mängima ning me jõudsime veel peole tagasi. Kanaisa loomusega meestele ei mahtunud muidugi pähe, et kuidas meid ometi koju lasti ning K-ni jõudsid ka mõned hirmujutud seoses lootevee puhkemise, koju saatmise ja napika sünnitusega. K mängis mõned mängud ning sahmis poole ööni koristada, et siis kolm tundi rahutult “magada”, esimese äratuskella peale püsti krapsata ja mind sünnitusmajja talutada. Mõtlesin, et heakene küll, sest kuidas ma sellise ära sahmerdanud mehe sünnitusele kaasa võtan. Kui mõlemad saame niimoodi paremini puhata, siis olgu nii. K üritas nii väga rahulik olla ja mind usaldada ning olen talle selle eest väga tänulik! See kindlasti nõudis suurt jõudu, sest tema oleks tahtnud tuhude regulaarsust või seda, et ma oleksin turvaliselt arstide hoole all.

Ma ise tundsin end kogu protsessis turvaliselt ning valisin sahmimise asemel puhkamise. Oleksin ju võinud lakkamatult jalutada ja üritada tuhusid hoida aga kuna kell oli palju ja magamata öö ei tundunud väga ahvatlev, siis sättisin end ebaregulaarsete tuhude saatel magama.

Sünnitusmajas ei tekkinud samuti pikaajalist regulaarsust kuid protsess käis ja ma tundsin, et sel päeval ma ikkagi sünnitan. Huvitav päev – täpselt 5 päeva pärast K sünnipäeva ning 5 päeva enne Jarli sünnipäeva. Kõik meie pere mehed on septembris sündinud. Mina praegu tunnen, et rohkem ma sünnitada ei jaksa. Kuigi see on väga lahe ja võimas kogemus, siis rasedus ja hiljem sellest kõigest taastumine on paras katsumus. Isegi kui mul on olnud keskmisest mõnusamad rasedused, kurnab see keha ja vaimu ning mina tahaksin nüüd puhata. Seekord oli K sünnitusel väga aktiivne. Ma tundsin juba enne, et see kord on meil võimalus veelgi suuremaks läheduseks. Eelmistel sünnitustel oli väga oluline, et ta füüsiliselt kohal oleks. Olin temaga kogu aeg füüsilises kontaktis – hoidsin tuhude ajal alati ta käest kinni. Seekord oli ta aga vaimselt väga kohal. Suhtles minuga enesekindlalt, ma tajusin tema usaldust ja usku, et ma saan sellega suurepäraselt hakkama. Et ma olen maailma parim sünnitaja. Ta hoidis mind täpselt nii nagu ma tahtsin, ütles täpselt seda, mida mul kuulda oli vaja ja oli üleüldse nii väga imeline! Sünnitusmajas oli tal nii mõnus meeleolu ja see kandus minule edasi. Aitäh, minu mees!

Sünnitustoas läks aeg nii kiiresti. Enda arvates olid mul pressid kuskil 15 minutit, tegelikult aga kuskil pool tundi. Uskumatu, et mu väike beebi nii lühikese ajaga välja tuli. Ma ei kujuta ette, mis surve ta peal võis olla, kui ta emakaga koostöös endale teed tegi. Hiljem lastearstid küsisid pead vaadates, et kas ta jäi sünnitusteedesse kinni või tuli kiiresti. Vapper väike mees! Nii tubli ja vapper beebi Biik, kes hakkas pool tundi pärast sündimist ja uudistamist ise tublisti imema. Jällegi – minu jaoks oli see 15 minutit. Seda ta ei saanud aga kaua teha, sest mulle tuli teha narkoos. Pärast nabaväädi lõikamist ja platsenta sündi vaadati mind läbi kuid jäi kahtlus, et mõned lootekestad pole välja tulnud ning need tuli narkoosi all eemaldada. Käsutasin K-l särgi seljast, et ta senikaua Biikiga nahk-naha kontaktis oleks ning uinusin. Ärkasin maksimum 20 minutit hiljem, kui olin ilusti puhastatud ja õmmeldud (ilupiste) – olin nii-nii unine. Beebi pandi mulle kaissu sööma, K näitas mulle Biiki imetud sinikaid oma rindkerel. Natuke itsitasime, vahtisime beebit ja suhtlesime välismaailmaga. Mina pidin tukkuma ka. Varsti sain püsti tõusta ning tõestada, et ma ei hakka isegi mitte natukene kuskile kokku kukkuma. Anti korraldus tihti tualetis käia ning toodi toit. Haiglatoit on kohati kummaline aga just sellel päeval õnnistati mind imelise kuuma boršisupiga. Luristasin selle endale sisse ning läksime peretuppa lebotama.

img_5405
eine

Pühapäeva õhtul enne valvetuppa kontrolli minemist viisime mu sõbrannale food kit‘i. Mul oli temaga kokku lepitud, et ta valmistab mulle pärast sünnitust vürtsika ingverikarri ja toob selle mulle otse sünnitusmajja. Oujee! See oli täpselt see kosutav eine, mida ma vajasin. Õhtul lasin emal veel šokolaadi tuua ning nautisin seda täiel rinnal. Lisaks oli K mulle smuutisid ja kookosbatoone varunud.

Suur õde ja vend käisid ühepäevast vennakest ka vaatamas. Mõlemad olid nii elevil ja nunnud. Säde hakkas lahkudes südantlõhestavalt nutma, sest ta nii väga tahtis meiega sinna jääda. Kallistas ja musitas läbi pisarate mind ja beebit aga lõpuks lahkus ikka rõõmsal meelel. Jarl oli minu jaoks üllatavalt huvitatud, sest Säde pärast tema sündi nii suurt huvi ei tundnud. Tema käib samuti beebit paitamas ja musitamas ning haiglas olles vaatas värsket kodaniku üsna heldinud pilguga. Oeh, mu süda tahab lõhkeda, mul on kolm last! Suur pere!

img_5437-1
tõeline õnneuim

Kuna teisel ööl läks K suurte lastega koju, siis jäime Biikiga kahekesi sünnitusmajja. Voodis oli nüüd rohkem ruumi ja Biik jäi pikaks ajaks magama. Ma ei tahtnud teda äratada, seega pikutasin teisel pool voodit. Ma ei saanud üldse magama jääda, sest tundsin, et olen temast liiga kaugel. Panin ühe sõrme tema peopessa aga lõpuks ootasin ikkagi nii kaua kuni ta jälle ärkas ja sain ta enda kaissu nossutama. Alles ta ju oli mul kõhus, kogu aeg nii lähedal ja nüüd järsku 30 cm liiga kaugel.

Haiglas oli täpselt paras niimoodi kaks ööd olla. Jõudis juba kodu- ja värske õhu igatsus tekkida. Kodus keegi ei marsi uksest sisse mind või beebit kontrollidega segama, saab rahulikult tukkuda ja olla. Üks naistearst käitus eriti kummaliselt, kui mind vaatama tuli. Biik oli just söönud ja magama jäänud ning hakkas äratuse peale nutma. Selle peale arst imestas ja küsis, et miks nutab. Ütlesin, et ta just jäi magama pärast söömist, mille peale arst ütles, et siis ta küll ei maganud veel. Hmh, okei. Siis ta katsus mu kõhtu, käskis pikali olles pead tõsta ning vaatluse järel hakkas rääkima kõhulihaste lahknemisest. Ma tahtsin vahele öelda, et jah, mul juba esimese rasedusega oli see, käisin Kõhukliinikus, olen teadlik ning hakkan varsti harjutusi tegema. Tema aga katkestas mind ning manitses, et ma ta nüüd ikkagi lõpuni kuulaks. Ta jätkas oma kummalist müügijuttu, kordagi mainimata sõna “diastaas”. Biik nuttis terve selle aja, kui ta rääkis mulle asjast, mida ma juba tean. Olin varasemast manitsusest natuke kohkunud ning pikutasin üsna abitult ja noogutasin, tema mulle ülalt alla vaadates. Kui ma poleks juba varem sellest teadnud, oleks mul ilmselt natuke keeruline olnud aru saada, millest ta rääkis, sest see oli üsna segane ja ebamäärane ning kõlas ebameeldivalt reklaamtekstina. Selline natuke ebamugav kogemus ja suhtumine arsti poolt.

 

Väga pikk ja laialivalguv postitus aga just need asjad tahtsin üles märkida, enne kui meelest läheb. Nüüd on kaks nädalat sünnitusest möödas ja rütm hakkab vaikselt juba kujunema. K puhkab oktoobri alguseni ning ilmad on nii ulme ilusad! Sain suure hunniku pesu pesta ja õue kuivama riputada. Ees on veel mõned suurpuhastused, minu riidekapp on juba puhtaks roogitud. Breakdown‘e pole väga esinenud aga kohati on ikka väsitav küll. Õnneks oskame kõik öösel magada ja puhkame end enamasti ilusti välja ning päeval oskame ka tublisti lebotada ja elu nautida.

Hommikuti on alati parem. Eriti sellistel päikeselistel sügishommikutel.

KUMMALINE

Mulle meeldib sügis. Uute alguste tunded ja lõhnad. Krabisevad langenud lehed, kuldne päikesevalgus, mis muutub kiirelt tänavalaternate, autotulede ja koduakende valguseks. See mõnus karge õhk, mis tekitab tahtmise minna välja pingi peale külmetama ja veini jooma. Teate küll.

Kõige mõnusam on see, et saab jälle kihiliselt riietuda. Ma armastan sellist. Kampsunid, sallid, poolkindad ja tuttmütsid. Ilusad saapad, põlvikud ja villased sokid. Minu lemmik. Mul on tihtipeale veel varukindad ka kaasas ja tihtipeale on neid kellelgi ka vaja läinud, jee.

Selle jutuga tahtsingi riiete juurde jõuda. Mul on praegu mingi periood, kus ma hirmsasti tahan midagi uut. Rookisin oma kapi põhjalikult tühjaks ja kavatsen allesjäänud hunnikus veel ühe sorteerimise teha, sest ma tunnen, et ma ei taha nii palju ja nii ebakvaliteetseid riideid. Ma olen enamus oma riideid teiselt või maiteamitmendalt ringilt saanud ja kuna need on tihti väga hea hinnaga, siis ma olen hankinud asju, mis mulle lõpuks nii väga ei meeldigi. Ja siis need võtavad ruumi ja jäävad kogu aeg silma alla ja kõige rohkem häirib mind see, et enamus mu riideid pole kuigi kvaliteetsed. Õhh, nende hulgas on ka alles eelmisel aastal ostetud H&M-i asju näiteks ja ma ei taha enam. Ma tahan kvaliteeti ja klassikat ja lihtsust ja mugavust. Mul on näiteks nii hea meel oma Ecco sandaalide üle. Need on jalas nii mõnusad pehmed ja ilusad ja täitsa kindlalt peavad mitu-mitu aastat vastu ja on ikka sama head.

Kuna mu kapp on üsna tühi, siis sobrasin Pinterestis ja uurisin, mis mulle meeldiks ning jõudsin omadega hoopis lasteriiete juurde. Väga ilusaid ja toredaid lasteriideid on olemas. Sellised lihtsad, mugavad, lastele kohased. No ikka sellised, mille tegemisel on arvestatud, et neid hakkab kandma laps. Laps, kes tahab mängida liivakastis, jäätist süüa, tigusid ja kive korjata. Ja nii edasi. Aga siis ma näen pilte, kuidas lapsed on riides nagu täiskasvanud, aksessuaaridega üle külvatud, poseerivad ebaloomulikes poosides nagu täiskasvanud modellid, pilk kuskile kaugusesse suunatud, suu prunti aetud. Uhh. Misasja. Ma ei tea, mina tunnen end natuke häirituna sellistest piltidest. Esimene asi, mis ma mõtlen, kui näen lapsel mitut kaelakeed kaelas rippumas, on see, et need jäävad mängides igale poole ette ja taha kinni, mis võib viga teha jne. Või siis käekott, mis on lapse kohta liiga suur. Kui palju on näha käekotiga kolmeaastaseid? Kummaline selliseid pilte näha, see ei mõju loomulikult.

Palju ägedam on näha pilte lastest, kelle riided võimaldavad end mõnusasti liigutada, et rannas kivide vahelt aardeid otsida või metsas puu otsas ronida. Või diivani peal megasossult lõunauinakut teha ja pärast endale küpsisepuru ja piima peale ajada. Nii nagu käib. Nagu päriselt käib.

Okei, ma lähen Pinteresti tagasi, tuli tahtmine lihtsalt midagi arvata vahepeal.

AUTO JA SÜGIS

Me hakkasime endale autot otsima ja sellega seoses liitusin Facebookis vastava grupiga. Liikmed müüvad, ostavad, vahetavad autosid. Iseenesest tore grupp, saab kiirelt info kätte ja võib olla autole isegi õigel ajal jaole. Kuna me otsime praegu ka uut kodu, siis ma suhtusin ka auto ostmisesse samamoodi. Ikka pikalt enne kaaluda, vaadata igasugu variandid läbi ja siis mitmest autost välja valida see õige. Aga ei ole nii. Head autod lähevad nagu niuhti, jõuad pilti vaadata ja helistada ja juba ongi ära müüdud. Ilmselt juhtub nii, et lähme vaatame ühte potentsiaalset autot ja samal õhtul sõidame sellega juba koju. Või siis järgmisel õhtul. Niimoodi käib vist kasutatud autode ostmine.
Arvestades seda summat, mille me auto jaoks oleme otsustanud eraldada, võime me saada päris hea auto. Paraja suurusega ja mõistliku kütusekuluga.

Ma olen päris elevil, sest see saab olema minu auto. Just alles ma kirjutasin paberilehele, et meil on auto ja meil on korter. Auto saabki meil varsti olema ja ega see kortergi kaugele maha jää.
Ma olen elevil ka selle pärast, et sügis tuleb. Kootud sallid ja sokid ja kindad ja mütsid, soojad saapad, soojad tekid ja kampsunid. Ilusad soojad loodusvärvid. Oeh, nii ilus.
Iga kord, kui uus aastaaeg tulema hakkab, siis see on mu lemmik.

kollage