SUHTEKURBUS

Vahel on tunne, et sellest meeleheitest või kurbusest küll enam välja tule, sest igatsusest saab lein. Kui igatsed midagi, mida pole enam võimalik tagasi saada või mida pole kunagi olnudki. Kui mõistad, et pead kauaaegsest unistusest loobuma, sest see pole enam terve ja teeb haiget. Ja siis ongi kohati tunne, et mis nüüd siis saab. Mis üldse saab olla? Kas saab?

Ja niimoodi läheb mõte jälle veerema, lootuse ja valguse poole. Sest ega muutused, mis need igatsused kättesaamatuks teevad, pole halvad. On lihtsalt teistmoodi ilu.

Ma olen natuke aega olnud kurb paarisuhte pärast. Mul on tohutu kasvamisvajadus ja soov kogu aeg midagi uut õppida ja teada saada enda, inimsuhete ja maailma kohta. Täiesti kindlalt ei lõppe see protsess mitte kunagi aga kui natuke aega on miski mu elus stagneerunud, siis ma muutun väga rahutuks ning kui see liiga pikalt kestab, siis mingi hetk olen selles punktis, kus ahastusega mõtlen

kas nüüd jääbki nii?

See on alati väga dramaatiline.

Kurbus paarisuhte pärast on vist täiesti okei. Eriti arvestades seda, mis filme me oleme näinud ja mis sotsiaalmeedias meile ette näidatakse ja kõik muu, mida ise loeme, näeme, kuuleme. Kõike seda, mis maalib silme ette pildi täiuslikust armastusest. Ikka küsid endalt, miks meil niimoodi pole, küsimata endalt, mis meil on, mida neil pole. Et ikka perspektiiv paika saada.

Vahel imestan, et kuidas me üldse nii tugevalt koos oleme, kui me kohati üksteisega isegi ei suhtle. See on selline pinnapealne ellujäämise elamine, kus põhivajadused on rahuldatud aga see, mis annab sügava tähenduse, on talveunes. Samas, kui ma vaatan, milline on meie elu viimase kuue aasta jooksul olnud, siis pole eriti imestada. Kolm rasedust, kolm aastast imetamisperioodi. Kolm beebi esimest eluaastat. Beebi ja üks väikelaps, beebi ja kaks väikelast. Me olemegi ellujäämisrežiimil olnud. Mina vähemalt. Ja olen justkui siiani.

Ja selle pärast olengi ma natuke meie suhet leinanud. Sest ma tunnen, et pole seda tähendusrikast sidet, kerget lõbusust ja lihtsalt üksteise seltskonna nautimist. Tundub, et tunnen end praegu üksildasena oma elus. Ilus ja valus. Aga ma olen lootusrikas, nagu alati, uute võimaluste ja avastuste suhtes. Sest kuigi me oleme palju aega üksteisest eemal olnud, on omavaheline suhtlemine selline elukerge. Selline enda-mitte-liiga-tõsiselt-võtmise kerge.

Olen vist varem ka maininud, et kasvame kiiresti lahku ja üksteise uuesti tundmaõppimine võib ebamugavalt palju aega võtta. Aga selle aja peab võtma. Ma tean, et meil saab nüüd olema rohkem võimalusi kahekesi olemiseks ja ettevõtmiseks aga mingitest idealiseeritud unistustest olen siiski pidanud loobuma, sest see ei olnud meie moodi. Me ei käitu nii, meie iseloomud ja omavaheline sobivus on hoopis teistsugune. On palju, mida me pole üksteise ja meie kui liidu kohta veel õppinud või teada saanud.

Nii et. On uute tuulte aeg. Tervitan seda perioodi elevil ja avatud südamega. Ja sõnastatud tunnetega.

Advertisements

NAGU TELLITUD

Eile oli meil Kga selline klassikaline isiksuste clashimine. Või siis meile omane lahkheli. Hommikul ajasime üksteisel tuju pahaks ning päeva lõpuks tundsin mina, et mind on räigelt lugupidamatult koheldud, ma olin vaheldumisi vihane ja kurb ning ma ei kavatsenud seda nii jätta ja eriti ei palunud enda käitumist selgitada, pigem nõudsin.

Asi ähvardas väga kiiresti suureks tornaadotüliks tõusta aga tajusin teiselt poolt siirast soovi asjadest aru saada, mis muidugi absoluutselt ei vabandanud eelnenud käitumist, sest nii lihtsalt. ei. käituta. Aga võtsin tuure natuke maha, sest nägin, et pean end temale arusaadavamalt väljendama. Nõudsin temalt midagi sellist, milleks ta pole võimeline. Vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda teen või tol hetkel temalt ootasin. Ja see arusaamine lõi meile pinnase, kus me mõlemad saime väga avatult rääkida sellest, kuidas me maailma näeme ning aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Sest me kumbki ei ole ei vale ega õige või see, kuidas me asju teeme on teisest kuidagi valem ega õigem.

Kuna ma olen viimastel päevadel väga süübinud Myers-Briggsi isiksusetüüpide sisse, siis ma hakkasin sellest lähtudes rääkima iseendast. Kuigi mul on tunne nagu ma ainult sellest räägikski, kuidas ma maailma näen ja see on minu jaoks juba nii tavaliseks muutunud, siis saan nüüd aru, et väga paljudel on tegelikult väga raske aru saada sellest viisist, kuidas minu isiksusetüüp maailma näeb. Kui sügavale mu tunded ulatuvad, kui palju mu sees korraga toimub ja miks mul on kohati isegi endal raske selles kõiges orienteeruda.

Kl on iga asja jaoks kindel sõna aga minul on iga asja kirjeldamiseks miljon erinevat viisi. Tal hakkab meie vestluste ajal vahel pea valutama. Kui tal muidu töötab mõte väga kiiresti ja teravalt, siis tunnetest aru saamine ja nende kirjeldamine võtab tohutult energiat. Ta ei mõista tihti ka minu tundeid, isegi kui neid selgitada püüan aga tundub, et ei peagi läbinisti mõistma. Aitab ka teadmine ja aktsepteerimine.

Rääkisin sellest, kuidas mul matemaatikatunnis olid tehteid lahendades numbritel isiksused, omavahelised suhted, tekkisid erinevad lood ning kõik see toimus mu sees väga loomulikult, iseenesest, ilma pingutuseta. ja sellest, kuidas siis, kui me kallistame või musitame, on mul alati silme ees erinevad visuaalid, millega kaasnevad tugevad tunded. Oleme olnud üleni kuldsed keset sädelust ja tunne on nii täielik ja külluslik. Oleme olnud keset suuri troopilisi lehti ja tunne on samamoodi külluslik aga teatava kerguse ja sügavusega. Mõnikord meid pole üldse ja mu silme ees on punased-valged-mustad geomeetrilised moodustised või pastelsed kosmosemullid. No ühesõnaga, mu sees toimub kogu aeg midagi. Selle pärast mulle meeldib end vahel igapäevaelust välja lülitada ja mängida Solitaire’i näiteks. Sest siis hakkab kogunenud info end selgeks mõtlema ja see ei nõua minult pingutust vaid juhtub justkui iseenesest. Mõtetele on vaja lihtsalt turvaline ruum tekitada, kus nad siis oma elu elada saavad.

K jaoks tundub see vist natuke ohtlik. Kuna ta seda ei mõista ning tunneb, et see on miski kontrollimatu ja suurem kui tema või mina, siis ta väljendas muret imelike mõtete pärast. No selliste, mis võiksid viia raske õnnetuseni või vigasaamiseni. Ma sain täiesti aru sellest mõttekäigust aga kinnitasin talle, et see oleks juba haigus ning üsna suure tõenäosusega ma annaksin talle sellisest asjast märku. Ning kuigi vaevlen ka tumedate stsenaariumite küüsis, siis viga ma kellelegi (ka endale) ei tee. No et, kui ta meie laste pärast muretseb, siis olen kindel, et ma muretsen rohkem.

Rääkisime ka sellest, kuidas me raskete tunnetega toime tuleme. Minu jaoks oli suur kergendus kuulda, kuidas ta heidab rasked tunded oma õlgadelt maha nagu seljakoti ja nii ongi. Kõlab nagu väga lihtne elu. Minul on lihtsam rasketest teemadest üldse hoiduda, sest mu tunded on nii tugevad ja mitmetahulised, et nendest läbi töötamine võtab kaua aega ja palju energiat. Tihti ma ei saagi mingist tundest täielikult lahti ning iga kord selle põhjustanud asja meenumisel on tunne nagu kuum ora lükatakse mulle kõhtu. Vahel on tõesti tunne, et ma ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida ning kohati on isegi füüsiliselt nii talumatu olla, et võtab väänlema. Eile juhtus toidupoes näiteks nii. Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui tunnen, et mu ümber on liiga palju müra ja ma ei kuule end päriselt mõtlemas. Selle vastu aitab iseendaga üksi olemine. Viis minutit õues omaette istumist võib mu hinge tohutult toita. Ja omaette kirjutamine.

Viimased lahkhelid oleme Kga nii mõnusasti selgeks rääkinud, varem pole mul sellist rahulolu ja täielikkuse tunnet olnud. Meil on ühesugused vajadused aga nende tähtsus on täpselt vastupidine. K puhul on emotsionaalse läheduse eelduseks füüsiline lähedus ja minul on enne füüsilise kontakti võimalikkust vaja emotsionaalset ühendumist. Ja kuigi see tundub nagu dealbreaker, siis tegelikult on asi väga lihtne. Kuskilt tuleb lihtsalt alustada. Ja kui sellest kohast üle saada, sujub edasine mängleva kergusega.

Ma olen praegu hästi pöörases õppimisprotsessis, kus ma õpin tundma ennast, oma partnerit, meie suhet. Ja ka suhtlemist teiste inimestega. Täiesti uskumatu, kui palju on võimalik õppida ja kasvada ning avastada, et mu süda on määratu ja võimed piiritud.

VASTANDID TÕMBUVAD?

Mina ja K oleme vastandid. Meie isiksused on täiesti perfektsed vastandid ja kuigi ma teadsin juba varem, et me oleme väga erinevad, siis pärast isiksuse testi* tegemist sai see ametlikuks. Minu elu vähemalt palju selgem. Väga VÄGA palju avaram ja selgem. Mina olen INFP ehk Vahendaja ja K on ESTJ ehk Juhataja. Allolevad pildid võtavad päris täpselt kokku meie olemused. K tõstab kellegi mööblit ja mina hõljun metsas. Shalalaaa!

pildid lõigatud 16personalities.com lehelt

Guugeldades ja erinevaid foorumeid lugedes peetakse sellist suhet põhimõtteliselt hukule määratuks, sest esineb liiga palju arusaamatusi ning ei suudeta üksteise vajadusi täita. Seda arvavad enamasti INFP isiksused, keda ESTJid hirmutavad või kellel on olnud keeruline kogemus selle tüübiga. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et me Kga niimoodi kokku saime aga saime ja kuigi meie suhe on kohati VÄGA raske olnud (minu jaoks), siis on see ka ilmatuma hea. Me oleme justkui üksteise kaljud ning oleme koos väga palju kasvanud. Mina olen kasvanud näiteks enesekindlamaks – K on mind õpetanud end mitte süüdi tundma, kui vajan aega asjadest aru saamiseks ning julgen end rohkem kehtestada. Ta on aidanud mul oma ideid ja visioone ellu viia ning suunanud mind mitmetest rasketest olukordadest ise välja tulema. Ning julgen öelda, et K on minult õppinud kaastundlikkust ja mõistvust aga ka iseenda tunnete märkamist ja nendest rääkimist. Ma olen alati nii tänulik, kui ta räägib millestki, mis teda häirib või kehvasti tundma paneb, sest varasemalt kippus ta kõike endale hoidma ning väga passiiv-agressiivselt käituma. Kuigi ma olen inimeste kuulamiseks põhimõtteliselt loodud ja armastan seda sügavalt.

Nüüd tagantjärele vaadates on rasked perioodid tekkinud sellest, et me oleme lahku kasvanud. Kui me pikalt lihtsalt koos eksisteerime ja omavahel peale igapäevaste rääkimiste eriti ei suhtle, siis me kasvame väga kiirelt lahku ja me peame nagu uuesti alustama. Ja siis on tunne nagu oleks võõras inimene vastas. Meil on ka väga palju möödarääkimisi. Mina lähtun otsuste tegemisel väga suuresti sellest, mida ma tunnen. Mul on vaja, et mu tegemistel ja otsustel oleks see Õige Tunne. Seda ei saa kuidagi loogiliselt selgitada ning Juhataja isiksusel on väga raske sellest aru saada. K jaoks olen mina kohati ilmselt mingist täiesti teisest maailmast (mis on ilmselt osaliselt ka põhjus, miks ma talle meeldin). Ja mul on kohati mustvalget loogikat väga raske mõista, sest igal asjal on ju nii palju värve ja nüansse, millega arvestada. No tõesti, mõnikord tunnen, et mu aju lihtsalt ei võta, ükskõik kui palju ma ka ei üritaks.

Tülid käivad meil tavaliselt nii, et kui mingil lambisel hetkel langeb karikasse viimane piisk, siis see lendab kohe ümber ka. Niimoodi suure kaarega. Ja tihtilugu lähen mina nii kettasse, et ei saa enam üldse aru, mis toimub. Mu peas on tõepoolest ilutulestik ja K väga kaalutletud ja loogilised vastused (mis on tal juba mitu käiku ette teada) ajavad mind veel rohkem segadusse. Siis mina tavaliselt lähen natukeseks eemale rahunema, see aeg varieerub mõnest minutist mõne tunnini. Ja siis me räägime rahulikult oma tunnetest, teist kuulates. Aga sellise asjade käiguni oleme me jõudnud oi kui pika aja ja oi milliste kannatustega (minu puhul siis ilmselt).

Mina mõtlen ja tunnen TOHUTULT palju. Samal ajal on Kl kõik asjad juba ära mõeldud ja mul on mulje, et tunded on ka rohkem mõtted kui tunded. Ma olen muretsenud, et ta surub oma tunded alla ja teeb selle kõigega endale liiga aga tegelikult ta lihtsalt töötabki nii. K oskab väga hästi inimestega suhelda: ta on lõbus ja viisakas ja meeldiv, oskab inimesed panna end hästi tundma ning samal ajal suunab vestlust täpselt selles suunas nagu tema tahab. Aga minuga vahel suheldes jookseb ta täiesti juhtmesse ära, sest ta ei suuda lihtsalt sammu pidada mu ilutulestikusarnaste mõttekäikudega. Tihti peab ta mind katkestama ja küsima, et kas meil teema muutus vahepeal. Mul on peas nii palju seoseid ja kõik lõimub ja põimub ning minu peas on kõik täiesti arusaadav aga sõnadesse see ei jõua üldse või ei jõua temale arusaadavalt.

Vastanditega on teadagi see värk, et need kas põrkuvad täiega või hoopis täiendavad üksteist. Ja meil on nii ühte koma teist. Muidugi ei saa kõiki Vahendajaid või Juhatajaid või ükskõik milliseid isiksuse tüüpe ühe puuga lüüa, sest iga inimene on ikkagi erinev. Suhtes mängivad rolli ka muud olulised asjad, isiksused on vaid osa sellest.

Mingi hetk ma mõistsin, et ma ei saa oma partnerilt nõuda kõigi oma vajaduste täitmist. Mingeid asju räägid ja koged näiteks koos sõbrannadega või perega või näiteks täiesti üksi.  Tean, et ei saa temaga vestelda mõnedel mind paeluvatel teemadel, sest meie erinevused ajavad meid lõpuks riidu. On mingid asjad, mida tema mulle pakkuda ei saa ja mida mina talle pakkuda ei saa. Kuigi ta räägib mulle investeerimisest ja ma kuulan huviga ja räägin kaasa ja saan targemaks, siis ma jaksan kuulata vaid mingile maale. Ning mina võin oma mõtetest ja ideedest rääkida vaid nii palju, sest kuskilt maalt ta ei suuda seda kõike hoomata.

Kuigi meil on väga suured erinevused, mis justkui tähendaksid, et me ei suudaks kaua üksteisega koos olla, siis meil on ka palju, mis meid ühendab ja asjad, mida me koos naudime. Oleme mõlemad üsna praktilise meelega, tema on seda loomult ning mina olen selle ilmselt isalt kaasa saanud. Armastame fantaasiat – nii kirjandust, filme kui ka arvutimänge. Sõrmuste Isand, Kääbik, Eragon, Elder Scrolls, Dragon Age, Troonide Mäng, Westworld. Kõik paelub meid mõlemat ja koos on neid niivõrd äge jagada. Parimatel päevadel mõistame üksteist poole sõna pealt ning irvitame ja lõõbime lakkamatult. Meil on koos lõbus ja oleme mõlemad valmis suhte nimel töötama. See kooskõndimine on vahel päris künklik aga ikkagi jube lahe.

Me mõlemad oskame olla täistropid ja teist nii võimatult närvi ajada, üks rohkem kui teine ja meie jagelemised ilmselt niipea veel ei lõppe, sest me ei suuda üksteist lõpuni mõista aga mina ei ole nõus loobuma. Kahtlen seda ka K puhul. Võti on partneriga rääkida. Ko-gu-aeg. Ja siis niisama olla. Ja siis jälle rääkida ja rääkida, sest nii on nagu meie elu käib. Kohati väsitav aga väga rahuldustpakkuv.

 

* testi saab teha SIIN – saab teha eesti keeles, üldine kokkuvõte on ka eesti keelde tõlgitud aga edasi saab inglise keeles lugeda.

VÄIKESED SUURED ASJAD

Vau, ma ütlen. VAU!

Töötas vestlemine ja töötas lugemine. Töötas meelitamine.

Mulle hakkas kaela sadama miljoneid komplimente igal võimalikul viisil. K hakkas tähelepanelikumalt panustama ja oo, kuidas veel! Beebi linasse sidumise juurde pole me veel jõudnud aga mida arvata tordi valmistamisest, õhtusöögiks sushi toomisest, köögi koristamisest, et mul oleks hommikul mõnus veel üks kook valmistada? Olen õnnelik ja meelitatud, et K minu peale aktiivselt mõtleb, mõtleb minu tunnete ja vajaduste peale. Ilmselt mõtles enne ka aga välja seda sellisel moel ei paistnud. Ka on ta isana palju julgem ja avatum. Ta on hakanud Sädet endaga asjatoimetustele kaasa võtma: kuivbetooni ja loomatoitu ostma, vanaemale uut telefoni valima, kalastuspoodi shoppama. See nimekiri suureneb kindlasti veelgi. Jarliga kaisutab ja möllab, mürab ja naljatab. Sossutab Biiki ja räägib temaga juttu. Seda kõike on nii lahe kõrvalt näha – mu naise süda armastab ja ema süda rõõmustab.

KaTuFoto-6723

Oleme palju rohkem seotud ning suhtleme ka siis, kui otseselt ei suhtle. Sellises olemises tunnetame üksteise välju palju paremini ning tihtipeale avastame endid samal ajal samu mõtteid mõtlemas. Telepaatiline side kohe paraneb. Kasvab vajadus omaenda tegevuse vahepeal armastust avaldada. Täna näiteks K krohvis väravaposti ja mina kokkasin köögis. Üks hetk tuli tunne natuke mängida, nii et võtsin paberi ja pliiatsi, joonistasin südame, panin aknale ning koputasin. Vahel on vaja omaenda tegevuse vahepeal hüüda “ma armastan sind” ja “meil on ikka mõnus elu” või mudida möödaminnes õlgu ja teha musi. Väikesed asjad aga niinii olulised. Kõige olulisemad.

Ja selle kõige vahepeal saab edukalt tööd teha, õppida, aiaposti krohvida, arvutimängu mängida, tolmuimejaga tõmmata, külalisi võõrustada ja pärast seda veel kõik uuesti korda seada. Naudin sellist olemist väga. Ma ärritun vähem, mu süütunne tegemata asjade ja osutamata tähelepanu pärast on oluliselt väiksem kui enne, ma julgen küsida ja öelda, julgen endale lubada.

Enda mindseti ümbermõtestamine toob ellu nii palju muutusi, mõjutab nii otseselt suhteid ja lähedaste olemist. Ega niisama öelda, et muutus algab iseendast aga ega see niisama lihtsalt ka ei käi. Need muutused vajad tihti välist tõuget. Hea on lihtsalt teada, et minu õnn on mu enda käes – olen seda korduvalt kogenud ja kogen kindlasti veel, sest kipub nagu meelest minema.

Elu on ikka ilus. Hoiab.

KUNINGANNA JA KUNINGAS

Üks päev mõtlesin ühe sõbranna peale ja juurdlesin, et huvitav, mis tunne oleks olla tema. Ta on tõeline diiva. Teab, mis tahab; saab, mis tahab. Ta on väga kohusetundlik ja tark. Armastab luksust kuid ei löö risti ette füüsilise töö ees. Praegu hoian teda endale eeskujuks, sest minu Kuninganna arhetüüp on hakanud pead tõstma. Tema kord on kasvada ja särada.

Olen seda hetke väga kaua oodanud. Oodanud, et ma tunneksin ära endas selle Kuninganna ja oskaksin tema võimeid kasutada. See on põnev ja hirmus ja lõbus ja kõhe ühtaegu. Kuna ma alles õpin enda seda külge tundma, siis on suur võimalus üle võlli minna. Aga iga asi siiski omal ajal. Praegu mul on vaja Kuninganna kaitset.

Olen oma suhtes praegu sarnases olukorras nagu paar kuud tagasi lastega: olen lasknud endale pähe istuda. Niimoodi, et ma ise ei ole sellest aru saanud ning partner ilmselt samuti. Aga kuna asi jõudis sellesse rahulolematuse punkti, kus kõik muutuma hakkab, siis võttis Kuninglik Kõrgus ohjad enda kätte. Pärast selle mõistmist olen väekate naistega vesteldes asju palju paremini näinud ja lahti mõtestanud. Sellised vestlusteemad kerkivad nii toredasti vastavalt vajadusele üles – olen näinud paremini omaenda väge ja väärtust.

Olukordades, kus ma varem oleksin Tütarlapselikult õrnakene olnud ja pisaraid valanud, panen hoopis jala maha ja olen väga konkreetne. Ma vajan toetust ja abi ning kuigi sellisel hetkedel kipub suurest kurnatusest hoopis enesehaletsus peale tulema, siis selle väljapoole kuvamine ei anna soovitud tulemusi. Uskuge mind – olen mitu aastat proovinud. Suhtes on see väga huvitav, sest korduvalt olen näinud, kuidas K ei oska enam vaielda, sest argumenteerimisruumi lihtsalt pole ja varasemalt pole sellist asja minu mäletamist mööda juhtunud. Olen alati üritanud olla diplomaatiline ning jätta ruumi endale taganemiseks aga see tähendab, et on ruumi ründamiseks ja mind surutakse sinna kõige-kõige kaugemasse nurka. Enam mitte! Ei, jah, mulle ei sobi, tee seda, too toda, paneme reeglid ja tingimused paika. See ei tähenda, et ma nüüd ainult käsutaks ja keelaks vaid lihtsalt esitan oma soovid väga resoluutselt ning see tundub töötavat. Isegi kui kohtan mingit vastuseisu.

Kohati kütan end liiga üles, olen viimastel päevadel väga raevukas meeleolus olnud. Kogu aeg valmis end kehtestama, oodates vastuseisu. Sellises meeleolus peab olema ettevaatlik, et kellelegi mõtlematult liiga ei teeks. Vahepeal olen lasknud sellel võimutseda aga kuna ma tean, et sellisel viisil on pea võimatu vestlustega kuskile jõuda, siis olen üritanud kainet meelt hoida. Ja oleme saanud rahumeelselt asju arutada.

KaTuFoto-6786
pilt: KäTu Foto

Beebi sünniga kaasneb paratamatult rohkelt stressi, isegi siis kui beebi on ise üsna chill. Kõigil pereliikmetel on vaja järsu muutusega harjuda. Mina tunnen, et mul on aeg-ajalt puhkust vaja ning seda saab mulle võimaldada K. Tema aga ei tunne end beebiga mugavalt, kuna tal pole lihtsalt võimalust olnud teda hoida, teda tundma õppida. Üksteist tundma õppida. Hirm, et kuna mina saan beebile igal hetkel rinda pakkuda, siis tema ei saa teisel viisil teda rahustada. Eile ütles ta mulle, et ta ei oska lina ka siduda. Vastasin, et siis saab selle ju selgeks õppida. Olin natuke imestunud, et ta selleks valmis oli – ausalt öelda ma isegi ei julgenud seda varianti kaaludagi. Tegin talle mitmel erineval viisil ülekohut, olen teda alahinnanud ning kohati isegi mitte võimalust andnud. Kord ütlesin, et emad takistavad isadust. Ja seda tegin minagi, sellest tuleb teadlikult hoiduda ja arvestada sellega, et emad ja isad ongi erinevad. Õpetavad lastele erinevaid asju erinevalt ja nii peabki olema.

Aga pärast seda vestlust, kui ma olin lapsed magama pannud, avastasin K Biikiga diivanil pikutamas. Isad ja beebid on ikka meeletult õnnelikuks tegev vaatepilt. Making an effort. ♥

Kuninganna minus aga jätkab oma valitsusaega, jagades seda suuresti Perenaisega. Jah, Tütarlaps ja Armastaja on praegu üsna tagaplaanil aga kuna mulle on praegu oluline hammasrattad õlitatult käima saada, siis loodan, et mulle andestatakse. Silme ees on mitu sihti, võtame esialgu kaks korraga.

TÄITSA PEKKIS

MIKS peab nii tihti nii raske olema? Ja miks ma just alati siis siia kirjutama jõuan. Vahepeal on täitsa hea ja mõnus ollla aga siis tuleb jälle miski lahendamata asi pinnale ja keerutab tolmu üles. Ma lihhhtsalt ei jaksa enam. Ma käisin ka raseduskriisi nõustaja juures aga just selleks ajaks oli üks raske periood üle läinud ning ma tundsin end kordades paremini. Nüüd aga on jälle probleemid ja rahutused üleval aga ma võin kihla vedada, et järgmise kokkusaamise ajal on taas kõik tasanenud.

Mulle on suhe ülitähtis ning praegu on selle nimel vaja eriliselt pingutada aga tunnen, et ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks – nii otseselt kui kaudselt, siis ma lihtsalt ei saa seda töötama. Kipun unustama, et suhtes on kaks osapoolt ning ME peame selle nimel töötama. Praegu on kuidagi eriti raske, sest rasedus ja ma ei saa kohati mitte midagi aru. Millest miski on põhjustatud – kas “päris” emotsioonid ja mured või hormoonidest võimendatud ning seetõttu justkui tähtsusetud (?). Olen end alati pidanud pigem rõõmsameelseks inimeseks, kes saab endaga hästi hakkama aga praegu tunnen, et selle parim enne on möödas ning MA VAJAN ABI. Ja mitte ükskõik millist, vaid ma vajan toetust oma mehelt, kellelt ma seda enda arvates üldse ei saa. Ning teadagi, mis juhtub, kui seda välja kangutama hakata. Me ei oska viimasel ajal üldse suhelda ja paratamatult ma tunnen kogu raskust enda õlgadel ning konstantselt mõtlen, et mida ma valesti teen, kuidas ma end parandada saan. Ja siis, kui mul sellest villand saab, muutun ma vihaseks ning mõtlen, et kurat küll, ma ei saa ju kõike üksi ära teha. Miks ma tunnen, et ma pean kõike üksi tegema? Kas mul pole õigust teistelt midagi oodata, mingeid lihtsaid asju nagu kallistused ja paid?

Ma pole enam enamus ajast rõõmsameelne ja positiivne. Mingid tunded ja aistingud on muutunud tuimemaks. Näiteks, kui varasemalt rõõmustasin kogu südamest suvevihma või õues lehviva pesu üle, siis nüüd see on lihtsalt fakti nentimine. Võib olla on mul lihtsalt nii palju emotsioone aga väljaelamine on saanud taunivat suhtumist ning ma lihtsalt olen end kuidagi automaatpiloodile lülitanud ja tunded alla surunud. Ära tuimestanud. Tuimestatud on ka maitsemeeled. Toit ei maitse nii hästi nagu varem ning kuigi mul on kogu aeg tunne, et tahan midagi süüa, siis ei saa ma neist asjust mingit rahuldust. Kurk ja nuikapsas maitsevad jube imelikult, ainult oliivid võib olla isutavad. Ma ei taha korralikke toidukordi süüa, soovin vaid aeg-ajalt näksida, sest muidu on mul liiga raske olla. Ma soovin nii väga jäätist või pitsat või ükskõik mida nautida aga ühes tunnen suhkru, jahu või üldse mitte mingit maitset. Söömine tundub üldse väga mõttetu kuid kaal tõuseb ning käsivarred jämenevad (mitte tursed). Kõik värvid on ka tuhmimad. Appi, mis toimub!

Kütan end üles ja siis hakkan mõtlema, kas asi tegelikult on nii hull. Kas on? Ja läheb käiku tuttav muster, kus ma oma tundeid ja vajadusi pisendan. “Tegelikult on ju kõik hästi, tegelikult võiks olla palju hullemini.” Üritan olla igal pool. Tegeleda lastega, pesta pesu ja nõusid, koristada, kokata. Pühkida ja korjata. Ja nii ma olen jõudnud sellesse punkti, kus ma tunnen, et ma aina teenindan ja teenindan. Kui süüa teen, siis tullakse pluusi sikutama ja näksimist nõudma. Kui nõusid pesen, siis keegi kuskil sigatseb ning tagajärgi peab viivitamatult likvideerima hakkama. Pean kogu aeg oma tegevusi katkestama, et kedagi teenindada ja see ajab juba natuke hulluks. ERITI praegu, kui ma tahaksin lihtsalt. kogeda. rasedust. Ma tahaksin suhelda rahulikult beebiga, pühendada mingi aeg kogu oma tähelepanu endale ja temale. Selle asemel tõmblen aga mitmel rindel, et kõigil teistel oleks hea ning jätan enda vajadused tagaplaanile ja ma ei oska sellest kuidagi välja tulla, ilma et ma lõpuks lohutamatult ei nuta ja kallistustuste (mida mul on tunne, et ma kunagi ei saa) järele ei janune. Appi, kui kurvaks see mind teeb, kui ma siin oma tunded kõik toorelt välja lajatan. Kõik on väljas. Asi tundub ikka üsna kehv ja on pikka aega kehv olnud. Aga kuidagi ma ei suuda seda endale ja teistele ikkagi selgeks teha ega kuskilt ka abi leida. Olen suisa kibestunud juba. 😦

JUBA PÄRIS HEA

Ma olen väga suur unistaja ja see unistamine võimendub just talve lõpus-kevade alguses. Nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ma maalt linna kooli hakkasin käima. Siis mul oli aega bussi- või rongisõidu ajal mõtelda. Vaadata aknast välja ja unistada. Mulle meeldis näha, kuidas kohad, millest ma iga päev mööda sõitsin, kevade saabudes muutuvad – kuhu jäävad viimased lumehunnikud, mitu tundi enne päikeseloojangut ma koju jõuan. Ja alati käis kaasas ka muusika. Ma armastasin kuulata just sellist sõitmise muusikat. Nagu Erki Pärnoja “Vesi”. Kui mu süda sai murtud, siis mulle meeldis sõitmise ajal unistamise kõrvale valutada ja kurvastada. Pikalt oli see mu lemmiklugu.

Selle viimase loo peale tuli mulle meelde, kuidas ma viimasel ajal olen justkui kurb olnud. Tihti on tunne, et tahaks nutta aga ei saa aru, miks. Eile õhtul võttis Mees mu karukallistusse ja mul tuli nutt peale. Me oleme viimasel ajal nii hõivatud olnud igapäevaste asjadega ja omavaheline suhtlus on tahaplaanile jäänud. Me oleme üritanud armastust väljendada igapäevaste tegevuste kaudu aga neist ei ole piisanud, sest kuigi need on väga olulised, on need ka üsna kaudsed. Eile ma mõistsin, et ma olen kurb, sest ma olen igatsenud neid karukaisutusi ja vestlusi millestki muust, kui lapsed, kodu ja raha. Ma olen isekalt kõik oma vabad hetked iseendale olemiseks võtnud aga sellest hoolimata pole rahutus kuhugile kadunud. See ei pruugigi olla niivõrd isekas, sest tegelikult oli mu tagamõte kogu pere elukvaliteeti parandada. Talve ja vähese päikesega on see muutunud ärevusttekitavalt halliks ja üksluiseks. Millegi pärast arvasin, et asi on minus ja mina üksinda pean midagi ette võtma, et toimuks muutus. Aga tuli välja, et ma ei pea seda üksi tegema. Me oleme pere ja me oleme partnerid ja me oleme koos. Meil on vaja rohkem armastust. Probleemid, mis üles kerkivad, tunduvad nii keerulised aga kogemus on näidanud, et lahendus on tihtipeale väga lihtne. Nagu tüli korral vabandust palumise lihtne. Üks 3-minutiline kaisutus ja mõned “ma armastan sind” ja “sa oled nii kallis” sosinad ja juba hakkab nii palju parem. Mul tulevad suurest tänulikkusest ja kergendusest pisarad silma.

See beebi-periood on raske. Ma pean olema Pojale alati olemas ja samal ajal mängima ja suhtlema ka Tütrega. Siis on veel kodu hoidmine, kokkamine, partnerile tähelepanu pööramine ja iseendaga olemine. Mulle ei meeldi väljend “üle elama” aga siin ma olen – seda perioodi üle elamas. Justkui automaatpiloodil. Ma proovin jääda hetke sisse aga alati ei õnnestu. Kuid siiski õnnestub mul päeva jooksul korduvalt tunda kevadisi liblikaid kõhus sabistamas, sest Poeg õpib uusi asju nii agressiivselt kuni enam ei jaksa ja ta ärritusest kraaksuma hakkab. Sest Tütar mängib mänguasjadega rollimänge, maalib, lõikab kääridega paberitest kujundeid välja ja võtab hommikuti vennal tuduriided seljast ära. Sest vaatamata sellele, millised on parasjagu meie omavahelised suhted, ootan ma Meest igal õhtul kannatamatult koju. Mitte selle pärast, et talle lapsed anda ja ise toimetada või talle mingid ülesanded kätte anda vaid selle pärast, et mulle meeldib kui ta lihtsalt on.

Sest ükskõik kui väga ma ei unistaks ühest omaette päevast, siis ma tean, et tegelikult olen ma kõige õnnelikum perega koos olles. Lihtsalt. Kõigest on vaja väikest pausi, et osata paremini hinnata seda, mis sul on. Ja mul on palju.

ÜLEPINGE

Ma olen proovinud siin rahulikult võtta ja elada omas rütmis, nautida aega kodus ja lastega ning vaikselt jõuludeks valmistuda ja see on mul väga hästi välja tulnud. Väga mõnus jõulune elevustunne, kingituste pakkimine, kuuse ehtimine ja ootusärevus. Mul on üle mitme aasta taas jõulutunne. Lumeliblikatega ja puha.

Aga mingi hetk hakkasin sellest väsimust tundma ja meeleolu on keskmisest kauem suhteliselt tuim olnud. Ehk siis vähemalt kolm päeva. Ma olen väsinud oma lastest ja ma ei taha olla väsinud oma lastest. Ma veedan nendega koos enamuse oma ajast ja jube kehv on, kui mulle ei see lõpuks ei meeldi. Siis hakkabki kõik kuhjuma ja sealt tagasi tulla on raske. Jõuluootuse varjus hakkasin aina sagedamini tundma, et mul on vaja pause. Mitu korda mainisin Mehele ka aga see kuidagi aina lükkus ja lükkus edasi. Justkui mul peaks olema eriti väljakutsuv päev, et mingigi paus ära teenida. Pähh. No miks on koguaeg sellised mõtted, nii raske on! Nüüdseks tunnen, et eriliselt ajusid kärsatav päev pole kuigi erinev nii öelda heast päevast. Ja siin lööb errori ette. Viimane hetk endale hetk võtta.

Ja eile ma läksingi õue trepi peale istuma ja hingama ja mõtlema ja kakaod jooma. 15 minutit ja ma tundsin ennast paremini. Väga unisena aga siiski paremini. Ma tundsin väga selgelt, et mul on vaja end kuidagi maandada, sest liiga tihti hiilisid ligi süütunne ja hirm ja äng. Jee, jõulukuu onju. Ja kui ma juba mingeid tundeid tunnen, siis need võivad mu halvata. Mõnikord olen leidnud end vannitoa põrandalt tundeid üle hingamas, sest need on nii talumatud, et murravad füüsiliselt maha. Jube. Samal ajal on mul oskus end eemalt vaadata. Eraldada end nendest tunnetest ja kinnitada, et need on mu elukogemusele vajalikud. Juba sellest saan ma jõudu ja toetust aga vahel on vaja midagi rohkemat. Kasvõi natukene rohkem. Kui päevast päeva elada nii, et enda vajadused on pigem tagaplaanil, siis läheb meelest ära endale puhkust lubada või küsida. Või mis meelest ära. Koguaeg on tunne, et mul on vaja puhkust, mul on vaja puhkust aga ikka leiab vabandusi, miks ei saa ja ei või. Miks on nii lihtne endale vastu töötada?

Nüüd ma küsin puhkust nii tihti kui mul vaja on. Sest mul on vaja. Ma hakkasin tundma juba teravat pahameelt Mehe suhtes, kes mõnikord lihtsalt niisama diivanile istub ja puhkab. Või laupäevahommikuti läheb kohvitassiga üles arvutisse mängima. Et miks mina ei saa! Sealt need tülinad ja nähvamised tulevadki. Üks on rahulolematu ja näeb isiklikku solvangut igas asjas, mida partner teeb. Õnneks see pole paratamatu ja selle parandamiseks pole ülemäära palju vaja.

Igatahes. Täna õhtul. Pool tundi. Õues. Pimedas, trepi peal. Seekord teen teed.

Mõnusam luristada.

Ja mu pinges keha tahab massaži ka. Veel selle aastanumbri sees.

KOOS

Eile tuli väikses seltskonnas teemaks suhted ja emotsioonid ja üks hetk sain ühe küsimuse osaliseks. Kas ma arvan, et suhtes on tülitsemine vajalik?

Ma tol hetkel ei osanud päris õigeid sõnu leida aga ma ütlesin, et ma ei arva, et tülisid otseselt vaja on aga samas kui nad tekivad, siis ei pea neid kartma. Lahkarvamusi tuleb ette ja neist peab rääkima. Aga see pole ka nii lihtne – rääkida peab ka oskama. Ausalt öeldes pole mul kunagi olnud tunnet, et me oleks Mehega hirmsasti tülitsenud. Ma vähemalt ei nimetaks neid tülideks, sest alati olen ma teadnud, et asjad saavad lahendatud. Kui tekib selline olukord, siis ma ei mõtle seda üle ja ei lahterda “tüliks” või “riiuks” ja pole terve päev ülimalt solvunud vaid asun seda omamoodi lahendama. Ja lõpuks lahendame selle omavahel. Kui tunded lähevad üle võlli, siis tuleb aeg maha võtta ja rahuneda ja hiljem uuesti proovida. Töötab, ausalt.

Ma olen tihti kuulnud väljendit, et armastuse nimel ei pea pingutama. Armastus suhtes kas on või ei ole. Mõnes mõttes tõsi aga kui seda võtta nii, et omavahelise suhte pärast ei peaks pingutama, siis sellega ma nõus pole. Suhte eest peab hoolitsema. Ja kuidagi moodi on meil see õnnestuma hakanud.

Kui Tütar sündis, siis võisin aeg-ajalt sattuda peale lausetele või artiklitele, mis mind hirmutasid – naine unustab lapse sündides mehe ära, omavaheline suhe halveneb, lõpuks minnakse üldse lahku ja veel suurte tülidega. Peab vältima seda ja teist ja mitte kunagi ära tee nii ja naa. Need tekitasid minus kõhklusi ja ma ikka juurdlesin oma tunnete üle aga lähemalt neid vaadata ei julgenud, sest kartsin, et see võib tuua liiga suuri ebameeldivaid muutuseid. Ma teadsin, et mingi hetk jõuavad minuni vastused aga kunagi ma ei kujutanud ette, mis tegelikult toimuma võib hakata. Meil on olnud lugematuid vestluseid, kus me oleme teineteisest täiesti mööda rääkinud ja mõlema vajadused on olnud rahuldamata ja mõlemad on samaaegselt tundnud end kõrvalejäetuna.

Aga nüüd, pärast seda, kui ma jäin meie teise lapse ootele, on hakanud asjad kuidagi paika loksuma. Igalt poolt voolab sisse inspiratsiooni ja mul jätkub tähelepanu nii enda, Mehe, kui ka laste jaoks. Ja milline õhkkonna muutus sellega kaasneb! Kodus on mõnusam olla. Palju kodusem. Mina saan Mehelt samamoodi tähelepanu ja meie vestlused, mis puudutavad meie suhet, meie mõlema eraldi elu ja laste kasvatamist, on palju produktiivsemad. Möödarääkimisi on palju vähem ja need vestlused on ausalt öeldes mu lemmikud. Ma tunnen, et mina saan Mehelt seda tähelepanu, mida mul on vaja ja tema saab minult seda, mida temal on vaja. Kodus ja pereelus on palju tervem ja täiuslikum energia ja ma olen päris kindel, et see läheb aina paremaks.

Ja täna, kui Tütart magama panin, tundsin, et tahaksin pärast kaisus tududa. Siinkohal on vajalik märkida, et minu puhul on see harv nähtus, sest tavaliselt mulle kaisus magamine eriti ei meeldi. Läksin kutsusin Mehe ja nii me tegime ühe kollektiivse lõunauinaku. Nii mõnus!

image