ENNE JA PÄRAST SÜNNITUST

Nonii, sünnilugu läks Emmede Klubisse üles ning nüüd tunnen, et saan kõigest muust seonduvast ka vabalt kirjutada.

Kui 10. septembril veed tulid, oli meil kodu külalisi täis. Ingrid ütles nii toredasti, et suured peod ikka meelitavad inimesi. Aga ega pidu meie lahkumisega ära ei lõppenud – sõbrad jäid meie juurde veel sööma ja lauamänge mängima ning me jõudsime veel peole tagasi. Kanaisa loomusega meestele ei mahtunud muidugi pähe, et kuidas meid ometi koju lasti ning K-ni jõudsid ka mõned hirmujutud seoses lootevee puhkemise, koju saatmise ja napika sünnitusega. K mängis mõned mängud ning sahmis poole ööni koristada, et siis kolm tundi rahutult “magada”, esimese äratuskella peale püsti krapsata ja mind sünnitusmajja talutada. Mõtlesin, et heakene küll, sest kuidas ma sellise ära sahmerdanud mehe sünnitusele kaasa võtan. Kui mõlemad saame niimoodi paremini puhata, siis olgu nii. K üritas nii väga rahulik olla ja mind usaldada ning olen talle selle eest väga tänulik! See kindlasti nõudis suurt jõudu, sest tema oleks tahtnud tuhude regulaarsust või seda, et ma oleksin turvaliselt arstide hoole all.

Ma ise tundsin end kogu protsessis turvaliselt ning valisin sahmimise asemel puhkamise. Oleksin ju võinud lakkamatult jalutada ja üritada tuhusid hoida aga kuna kell oli palju ja magamata öö ei tundunud väga ahvatlev, siis sättisin end ebaregulaarsete tuhude saatel magama.

Sünnitusmajas ei tekkinud samuti pikaajalist regulaarsust kuid protsess käis ja ma tundsin, et sel päeval ma ikkagi sünnitan. Huvitav päev – täpselt 5 päeva pärast K sünnipäeva ning 5 päeva enne Jarli sünnipäeva. Kõik meie pere mehed on septembris sündinud. Mina praegu tunnen, et rohkem ma sünnitada ei jaksa. Kuigi see on väga lahe ja võimas kogemus, siis rasedus ja hiljem sellest kõigest taastumine on paras katsumus. Isegi kui mul on olnud keskmisest mõnusamad rasedused, kurnab see keha ja vaimu ning mina tahaksin nüüd puhata. Seekord oli K sünnitusel väga aktiivne. Ma tundsin juba enne, et see kord on meil võimalus veelgi suuremaks läheduseks. Eelmistel sünnitustel oli väga oluline, et ta füüsiliselt kohal oleks. Olin temaga kogu aeg füüsilises kontaktis – hoidsin tuhude ajal alati ta käest kinni. Seekord oli ta aga vaimselt väga kohal. Suhtles minuga enesekindlalt, ma tajusin tema usaldust ja usku, et ma saan sellega suurepäraselt hakkama. Et ma olen maailma parim sünnitaja. Ta hoidis mind täpselt nii nagu ma tahtsin, ütles täpselt seda, mida mul kuulda oli vaja ja oli üleüldse nii väga imeline! Sünnitusmajas oli tal nii mõnus meeleolu ja see kandus minule edasi. Aitäh, minu mees!

Sünnitustoas läks aeg nii kiiresti. Enda arvates olid mul pressid kuskil 15 minutit, tegelikult aga kuskil pool tundi. Uskumatu, et mu väike beebi nii lühikese ajaga välja tuli. Ma ei kujuta ette, mis surve ta peal võis olla, kui ta emakaga koostöös endale teed tegi. Hiljem lastearstid küsisid pead vaadates, et kas ta jäi sünnitusteedesse kinni või tuli kiiresti. Vapper väike mees! Nii tubli ja vapper beebi Biik, kes hakkas pool tundi pärast sündimist ja uudistamist ise tublisti imema. Jällegi – minu jaoks oli see 15 minutit. Seda ta ei saanud aga kaua teha, sest mulle tuli teha narkoos. Pärast nabaväädi lõikamist ja platsenta sündi vaadati mind läbi kuid jäi kahtlus, et mõned lootekestad pole välja tulnud ning need tuli narkoosi all eemaldada. Käsutasin K-l särgi seljast, et ta senikaua Biikiga nahk-naha kontaktis oleks ning uinusin. Ärkasin maksimum 20 minutit hiljem, kui olin ilusti puhastatud ja õmmeldud (ilupiste) – olin nii-nii unine. Beebi pandi mulle kaissu sööma, K näitas mulle Biiki imetud sinikaid oma rindkerel. Natuke itsitasime, vahtisime beebit ja suhtlesime välismaailmaga. Mina pidin tukkuma ka. Varsti sain püsti tõusta ning tõestada, et ma ei hakka isegi mitte natukene kuskile kokku kukkuma. Anti korraldus tihti tualetis käia ning toodi toit. Haiglatoit on kohati kummaline aga just sellel päeval õnnistati mind imelise kuuma boršisupiga. Luristasin selle endale sisse ning läksime peretuppa lebotama.

img_5405
eine

Pühapäeva õhtul enne valvetuppa kontrolli minemist viisime mu sõbrannale food kit‘i. Mul oli temaga kokku lepitud, et ta valmistab mulle pärast sünnitust vürtsika ingverikarri ja toob selle mulle otse sünnitusmajja. Oujee! See oli täpselt see kosutav eine, mida ma vajasin. Õhtul lasin emal veel šokolaadi tuua ning nautisin seda täiel rinnal. Lisaks oli K mulle smuutisid ja kookosbatoone varunud.

Suur õde ja vend käisid ühepäevast vennakest ka vaatamas. Mõlemad olid nii elevil ja nunnud. Säde hakkas lahkudes südantlõhestavalt nutma, sest ta nii väga tahtis meiega sinna jääda. Kallistas ja musitas läbi pisarate mind ja beebit aga lõpuks lahkus ikka rõõmsal meelel. Jarl oli minu jaoks üllatavalt huvitatud, sest Säde pärast tema sündi nii suurt huvi ei tundnud. Tema käib samuti beebit paitamas ja musitamas ning haiglas olles vaatas värsket kodaniku üsna heldinud pilguga. Oeh, mu süda tahab lõhkeda, mul on kolm last! Suur pere!

img_5437-1
tõeline õnneuim

Kuna teisel ööl läks K suurte lastega koju, siis jäime Biikiga kahekesi sünnitusmajja. Voodis oli nüüd rohkem ruumi ja Biik jäi pikaks ajaks magama. Ma ei tahtnud teda äratada, seega pikutasin teisel pool voodit. Ma ei saanud üldse magama jääda, sest tundsin, et olen temast liiga kaugel. Panin ühe sõrme tema peopessa aga lõpuks ootasin ikkagi nii kaua kuni ta jälle ärkas ja sain ta enda kaissu nossutama. Alles ta ju oli mul kõhus, kogu aeg nii lähedal ja nüüd järsku 30 cm liiga kaugel.

Haiglas oli täpselt paras niimoodi kaks ööd olla. Jõudis juba kodu- ja värske õhu igatsus tekkida. Kodus keegi ei marsi uksest sisse mind või beebit kontrollidega segama, saab rahulikult tukkuda ja olla. Üks naistearst käitus eriti kummaliselt, kui mind vaatama tuli. Biik oli just söönud ja magama jäänud ning hakkas äratuse peale nutma. Selle peale arst imestas ja küsis, et miks nutab. Ütlesin, et ta just jäi magama pärast söömist, mille peale arst ütles, et siis ta küll ei maganud veel. Hmh, okei. Siis ta katsus mu kõhtu, käskis pikali olles pead tõsta ning vaatluse järel hakkas rääkima kõhulihaste lahknemisest. Ma tahtsin vahele öelda, et jah, mul juba esimese rasedusega oli see, käisin Kõhukliinikus, olen teadlik ning hakkan varsti harjutusi tegema. Tema aga katkestas mind ning manitses, et ma ta nüüd ikkagi lõpuni kuulaks. Ta jätkas oma kummalist müügijuttu, kordagi mainimata sõna “diastaas”. Biik nuttis terve selle aja, kui ta rääkis mulle asjast, mida ma juba tean. Olin varasemast manitsusest natuke kohkunud ning pikutasin üsna abitult ja noogutasin, tema mulle ülalt alla vaadates. Kui ma poleks juba varem sellest teadnud, oleks mul ilmselt natuke keeruline olnud aru saada, millest ta rääkis, sest see oli üsna segane ja ebamäärane ning kõlas ebameeldivalt reklaamtekstina. Selline natuke ebamugav kogemus ja suhtumine arsti poolt.

 

Väga pikk ja laialivalguv postitus aga just need asjad tahtsin üles märkida, enne kui meelest läheb. Nüüd on kaks nädalat sünnitusest möödas ja rütm hakkab vaikselt juba kujunema. K puhkab oktoobri alguseni ning ilmad on nii ulme ilusad! Sain suure hunniku pesu pesta ja õue kuivama riputada. Ees on veel mõned suurpuhastused, minu riidekapp on juba puhtaks roogitud. Breakdown‘e pole väga esinenud aga kohati on ikka väsitav küll. Õnneks oskame kõik öösel magada ja puhkame end enamasti ilusti välja ning päeval oskame ka tublisti lebotada ja elu nautida.

Hommikuti on alati parem. Eriti sellistel päikeselistel sügishommikutel.

Advertisements

VIIS

Täna nädal tagasi küpsetasin ülepannikooke ning valmistusin suurejooneliseks pannkoogihommikuks. Olin nõuks võtnud igaks juhuks millegi erilisega Mehe ja Poja sünnipäevi tähistada ning hoolimata erinevatest vihjetest, ei osanud ma arvata, et Pesamuna meiega juba järgmisel päeval liitub.

Tagantjärele mõeldes oli beebi kõhus juba tükk aega oluliselt rahulikum olnud ning mina jällegi tavapärasest rohkem ettevõtlikum. Ühe virna pannkooke küpsetasin eelmisel õhtul valmis ning jõudsin ka põhjalikult duši all end puhtaks pesta. Pärast rikkalikku hommikusööki kamandasin Mehe ja oma venna mööblit tõstma – laste toast oli vaja välja tõsta kušettvoodi, mille nad lõpuks rõdult alla vinnama pidid. Asemele püstitasime väikese nari, milles lapsed said alles kahe päeva pärast esimest korda magada.

Jõudsime voodi vaevu püsti panna, kui saabusid järgmised külalised – Mehe sõbrad tulid sünnipäeva puhul sauna- ja lauamänguõhtule. Nii see õhtu kulges kuni pool kuus õhtul hakkasid mul veed nirisema. Olin sellest üsna rabatud! Üsna mitu hetke mõtlesin, et mida järgmiseks teha. No ilmselgelt võiks Mehele öelda, kes oli just saunast tulnud. Hõikasin talle aknast, et pls tule korra tuppa, endal hääl veidi võbelemas. Ma ei teadnud täpselt, kuidas seda serveerida, nii et Mees jõudis juba kannatamatult nohhitada aga kui uudis teatavaks sai, läks suureks sahmimiseks. Järgmiseks oli vaja lastele hoidja leida. Minu ema oli valmis nad endale ööseks võtma ning järgmisel päeval ka töö juurde kaasa. Bless her! Saime rahulikult enne sünnitust puhata – beebi sündis esmaspäeva pärastlõunal.

esmaspäeva hommik sünnieelses, ootan regulaarsust

Sünnilugu saab peagi lugeda Emmede Klubist, lingin selle siis siia ka aga ega sellega sünnitusest rääkimine ühel pool ole. Kavatsen sellest kindlasti veel mõtiskleda ning sünnitusele järgnenud ajast kirjutada.

Praegu aga tahtsin kirjutada sellest pereelust ja enda olemisest. Suuremad lapsed on Pesamuna rõõmuga vastu võtnud, eriti Tütar. Muudkui käib kallistamas ja musitamas. Poeg tahab ka hirmsasti teda süles hoida aga on samas kohati armukade – vajab minu kaisutusi. Ta on meil suur kaisulemb ning kuna venna sünd on tekitanud ka omajagu stressi, on tal eriliselt suur kaisuvajadus. Õnneks olen seda talle enamasti pakkuda ka saanud.

kolmekesi

Mind aga tabas ootamatult raskus. Ma mäletasin, et sünnitusjärgne aeg võib olla raske aga mitte füüsilisest pingutusest taastumise või imetamise alustamise tõttu. Vaid selle ema süütunde tõttu. Meeletu süütunne oma vanemate laste ees ja praegu eriti Poja ees. Tunne, et ma pole oma lastele piisav, ei ole suutnud neile pakkuda kõike võrdselt. Eile oli Poja päris sünnipäev ja mulle tundus, et see on kõigil meelest läinud. Jäänud varju. Õhtul lapsi magama pannes tundsin end nii üksiku ja õnnetuna. Vaatasin oma kallist väsinud poega, kes oli korraga nii suur poiss aga ikkagi veel minu armas kaisupoeg. Ma oleksin tahtnud igatsusest suure häälega nutta aga käisin lihtsalt ülejäänud õhtu veekalkvel silmadega ringi.

Samamoodi nagu ängistavad tunded mind nutma ajavad, teevad seda ka helged hetked. Nagu näiteks täna Teletornis, kui suuremad lapsed ümmarguste toolide peal mängisid, minul beebi linaga kõhul. Tundsin end nii õnnelikuna! Üks hommik ronis Poeg kaissu minu kõhul nohisevat Pesamuna paitama. Selliseid hetki tuleb veel ja veel ning mina saan nende peale nina luristada. Olen ikka õnnelik küll! Praegu aga olen ekstra tundlik, sest hormoonid ja fakt, et Mees on terve nädalavahetus talgutel möllanud. Igatsen teda väga. Võin praegu tunduda väga tasakaalukas ja rahulik ning ma olengi. Aga üsna kindlalt ma täna õhtul nutan pingelangusest, kui Mees viimaks koju jõuab. Homme hommikul on kindlalt kergem. Täna hommikul küll oli.

VIIMANE KOLMANDIK

Olen hakanud end rasedana tundma. Liigutused on aeglased, keha hakkab pika ja tegusa päeva peale tuikama, magamisasendite vahetamine on raskem, WC külastused on oluliselt sagenenud nii öösel kui päeval. Janu on suur, isu väga pole. Hea meelega sööks ainult mingit putru kogu aeg. Päeval tahaks ikkagi tukkuda koos Tütrega ja õnneks on temagi mõnusamalt uinuma hakanud. Beebi liigutab end väga aktiivselt. Nii aktiivselt, et kui eile ma polnud päeva jooksul eriti liigutusi fikseerinud, siis hakkasin kergelt muretsema. Õhtul enne magamaminekut siis vestlesime temaga ja ma sain aru, et ta on hoopis asendit muutnud ja liigutusi pole nii tugevalt tunda. Mis on tegelikult isegi päris mõnus, sest need sirutused tabasid mind aeg-ajalt ootamatult ja tõmbasid mu lausa küüru. Kui enne kerkisid jalgade ja käte togimisest künkad mu paremal küljel, siis nüüd saavad mükse mu siseorganid ja neid lööke võtab osaliselt enda peale ka platsenta. Siuh.

Eile oli meil kohtumine sünnitoetajaga ja seekord oli teemaks sünnituse anatoomia. Kuidas sünnitus algab, kuidas toimub avanemine, beebi laskumine ja sünd, kuidas lõdvestuda tuhude ajal, mida teha pressimise tunde ajal jne. Väga-väga huvitav ühesõnaga. Huvitav oli näha, kuidas laps sünnituse ajal liigub, kuidas naise kehas asjad toimuvad. Ma näiteks ei teadnud, et sabakont peab ka eest ära liikuma, et lapse peale ruumi teha ja selili asendis sabakont seda teha ei saa. Voh mis.

Pärast seda kohtumist tunnen ma end kuidagi eriti hästi. Me Mehega saime mõlemad väga palju targemaks ja kindlustunne sünnituse ajal on ka ilmselt suurem, kui teame, kuidas sünnitus kulgeb ja kuidas nendes faasides käituda. Mees tunneb ka end paremini ning oskab seekord tähele panna asju, mida eelmine kord ei osanud märgata ja tunneb, et saab mind rohkem toetada. Eelmine kord läksime ilma igasuguse plaanita ja olime valmis kõigeks, ka keisriks. Seetõttu ma näiteks ei julgenud süüa ega ka juua! Ja sünnitus on kehale väga suur koormus ja vett on väga-väga vaja. Seekord kirjutan sünnitusplaani, et minul oleks selgem pilt, et Mees ja Karita teaksid, millised on minu soovid ja et ämmaemandad saaksid minu soovidega arvestada ja sellest lähtuvalt käituda. Ega ma otseselt ei planeeri ära, milline sünnitus olema saab. Ma võtan vastu kõik, mis sünnitusega kaasa võib tulla aga on hea, kui mul on soovid kirja pandud ja sünnitusel viibijad saavad sellest lähtudes mind toetada, isegi kui ma ise tahaksin tol hetkel vastupidiselt käituda. Õnneks on eelmisest sünnitusest kogemus, et kui kasvõi kõige raskemal hetkel pakutakse valuvaigisteid, siis ma ei taha. Seekord ilmselt sellist hetke ei ole, kui keegi pakuks, sest see saab sünnitusplaani sisse kirjutatud aga siiski on hea tunne selles kindel olla. Ma tunnen, et mul on turvalisem usaldada omaenda keha kui valuvaigisteid. Mulle ei meeldi mõte sellest, et ma oma keha kuidagi ei tunne. Ma ei saa nagu kindel olla, mis on õige ja mis mitte, raske on sealjuures enda sisetunnet kuulata kui valuvaigistid valu tuimestavad. Ma ei tea, sellised tunded mul sellega seoses igatahes on.

Ma tunnen end selles suhtes hästi, et ilmselt mul ei tule sellist hetke, kus mulle Mees närvidele võiks käima hakata ja ma teda eemale võiks lükata. Samamoodi ma ei usu, et ma ise suurel häälel järsku valuvaigisteid nõudma hakkaksin. Ja kuna Mees on mu kõrval vana rahu ja minu suur tugev kalju, siis ma tunnen end veelgi turvalisemalt, et tema seisab minu soovide eest, kui ma ise selleks võib olla võimeline pole.

Uhh, ma tunnen lausa elevust sünnituse ees ja ma väga ootan seda kogemust. See saab kindlasti olema väga eriline kogemus. Rahulik ja teadlik. Sünnitus, mida on hiljem mõnus meenutada ja millest huvitatud kuulajatele rääkida. Mul on nii hea meel, et me otsustasime sünnitoetaja teenust kasutada, see on tõesti väga tänuväärne töö. Ausalt, soovitan seda võimalust igal naisel kaaluda.

Aga nii kaua ma veel naudin rasedust, tegelen tasakesi koduga, puhkan, suhtlen perega ja beebiga. Liigutan hääääästi aeglaselt ja enda suhtes tähelepanelikult. Pesen, triigin ja sorteerin pesu. Varsti paneme võrevoodi ka kokku ja tõstame magamistuba natukene ümber. Varsti on täitsa tunda, et kohe-kohe on beebi tulemas ja kodu teda ootamas. Pesapunumise faas on peal aga seda saab ka täiesti rahulikult võtta.

Nii hea on nautida.