KEHA JA VAIM

K reisi algus langes minu jaoks väga õrnale ajale – kõik mu emotsioonid ja tunded said korraliku võimenduse juurde ning kuigi see oli väga rusuv, siis ma olen tegelikult tänulik, et sain võimaluse kõigi maailma asjade pärast nutta. Nutsin vist kõigi asjade pärast, mis mind üldse kunagi kurvastanud või kehvasti tundma on pannud. Kõik lihtsalt tilkus silmadest välja, niimoodi ühtlaselt.

Pärast selle möödumist olin äkki nii väge täis. Trennis hakkasin end niimoodi pushima, et midagi hullu, sest selle eelneva stressi sees oli mul tunne nagu ma oleks lakkamatult söönud ning number, mille üle ma aasta lõpus rõõmustasin, oli sujuvalt haihtunud. Natuke oli paha tunne enda pärast aga siis võtsin end kokku ja hakkasin tund aega kardiot uhama ning pärast seda kuskil 30-40 minutit jõudu tegema. Praegu on fookuses kõhulihased (nagu alati), siis selja- ja rinnalihased, reie siseküljed ja tuharad ning kerelihased. Korsetilihased? No need, millega kerepöördeid tehakse. Köiega, mille otsas on 10 kg. See on mu lemmikharjutus, sest jõud tuleb kiiresti ja kõhul on nii hästi muutuseid näha.

• ülemine 2014. aasta suvel pärast ühte rasedust ja enne diastaasiharjutustega alustamist
• alumine kaks rasedust hiljem jaanuaris 2019
kõht on lõdvestunud ja kaal mõlemal pildil suht sama ning toredasti on üleliigset rasva aga palun märgake, kuidas naba kuju ja asukoht on muutunud
flexing

Kõhulihastega on praegu nii, et kõige ülevalt on päris hästi kokku tõmmanud aga alumised veel üsna avatud. Ma pole iga päev harjutusi teinud ning et kiiremaid tulemusi saada, peaks matil tegema 2-3x päevas ning lisaks sama palju hingamisharjutusi. Aga vähemalt midagigi eks! Pats-pats õlale.

Läksin nii sujuvalt trenniteemale üle aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas depressiivses meeleolus ei tohiks üksi eemale tõmbuda. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, et tundsin end üksijäetuna ja tõrjutuna ning kuigi ma teadsin, et see pole tõsi, siis mõnikord on väga lihtne oma aju uskuma jääda. On oluline teada, et aju võib meile vabalt valetada ka ning väga-väga oluline on mitte üksi jääda. Teise täiskasvanu kohalolu võib enesetunnet niivõrd palju parandada ning see on ka teaduslikes uuringutes välja tulnud. Tunne, et me oleme tõrjutud või kuidagi väljajäetud, annab ajule sama signaali, mis siis, kui meil on füüsiliselt valus. Päriselt on valus noh. Ja seda valu aitab leevendada teise inimese lähedus, ka võõra inimese kohalolu. Sama mõju on täheldatud ka füüsilise valu puhul.

Ehk siis, kui sul on valus – olgu see vaimne või füüsiline -, otsi kontakti teiste inimestega. Kasvõi kohvikus, võõraste inimeste seas raamatu lugemine aitab. Mina sain leevendust, kui mu maailmaparimÕde tuli lapsi hoidma, et ma trennis saaks käia ning siis tuli nendel päevadel ka, kui meil kokkulepet ei olnud, et lund rookida! Teate, kui suur majapidamistöö see lumerookimine on või? Just tõstsin rõdult vähemalt 15 cm paksuse lumekihi ära näiteks. Teine kord selle talve jooksul.

Mõnus oli, kui mu maailmaparimSõbranna paariks ööks meile tuli. Lihtsalt see kohalolu on juba nii hea. Ei pea otseselt suhtlema aga nii hea kui on neutraalne või heatahtlik presence kuskil läheduses. Olgu see teadmiseks ka neile, kelle lähedane või tuttav on depressioonis või üksik või kurb. Parim viis, kuidas aidata, on tema juurde minna või teda oma tegevustesse kaasata. Ka siis, kui ta väidab, et ta ei taha ning tahab üksi jääda. Ei, kui inimene on nädalaid eemale tõmbunud, siis tuleb näha selle depressiooni taga inimest, kes vajab abi. Muidugi iga keiss on omamoodi, tasub ikkagi inimese soovidega arvestada ning näha, millal on sobilik teda tegevustesse kaasata ja millal see pole mõistlik.

Lihtsalt, olgem tähelepanelikud üksteise suhtes. Ja iseenda suhtes.

Advertisements

TUNDEMÄLU

Küll on hea, et mingid asjad lihtsalt hääbuvad mälust. Ma kartsin, et meie Mallorca reisist jääb mulle meelde vaid see, kui kehv mul alguses olla oli – mind vaevas nohu, mis kiirgas valu põskkoobastesse ja otsmikusse ning ma pidin paar kuni mitu korda päevas oma nina ninakannuga loputama ja ohtralt probiootikume ja C-vitamiini tarbima. Lõhna ja maitset ma absoluutselt ei tundnud, mis muutis söömise selliseks… hädavajalikuks toiminguks, sest näljatunnet mul ka ei tekkinud. Kui ma aga praegu kogu reisi meenutan, siis mul on meeles soojus ja päike, erksad värvid ja naeratused.

Mul on meeles tunne, mis nendel hetkedel polnud kõige tugevam. Olin tegelikult konstantselt sutsu ärevil, sest kartsin, et mu enesetunne võib kehvemaks minna ja välismaal viibides on ikka suhteliselt ebakindel tunne. Arvestades, et see oli meie üks esimestest reisidest, siis on see ka loomulik. See elunautlev ja ilu endasse ahmiv tunne oli minus üsna peidus nende teiste tunnete all aga ma kogu aeg püüdsin seda tunda ja lasta minna mingitel muredel, mille üle mul eriti kontrolli ei olnud. Sain vaid muuta oma suhtumist. Tundub, et see kandis vilja, sest mõnus on meenutada. Loodetavasti K meenutab asju sarnaselt ning tal on meelest läinud see viimane päev, kus ma hommikul ära flippisin ja jaurasin aga tema tahtis lihtsalt randa minna. Palun vabandust.

Oma haigusest paranesin ma alles siis, kui me kodus tagasi olime. Tundub, et stressitase oli siiski niivõrd kõrge, et tervenemiseks energiat eriti ei jätkunud. Veel viimasel lennul tundsin, et kui maandume, siis sõidame kohe EMOsse, sest mul oli nii valus. Mu otsmik valutas nii nagu mul aasta tagasi, kui ma arstilt antibiootikume anusin, sest mu keha ei suutnud nohuga võidelda ja see ronis kõikvõimalikesse kõrvalurgetesse. Selline valu, et lihtsalt ei suuda mitte kuidagi olla. Kui mingi enam-vähem okei asendi suudad leida, siis liigutada ei tohi, muidu lihtsalt jäädki valu kätte väänlema. Toetasin oma pea vastu jahedat lennukiseina ja üritasin olla. Me olime tol hetkel väga kõrgel ja laskudes andis valu õnneks järele, abiks ka valuvaigistid. EMOsse minema ei pidanud aga huhh, kui raske see oli.

Biik oli täiesti üle ootuste tore reisikaaslane. Kõik toredad momendid varjutavad täielikult rasked hetked, mida oli tõesti alla kümne kindlasti. Ta nautis täiel rinnal kõhukotis ema ja isa küljes õõtsumist ning appikene-ma-ei-või kui meeeeeeeletult sõbralik saab olla. Mul süda tahab lõhkeda, kui armas inimene ta on. Ta muheleb ja naeratab ja itsitab ning on kõigest ja kõigist nii huvitunud. Ta vaatab sind oma sooja pilguga ja sa tunned, et ta aktsepteerib sind täpselt nii nagu sa oled. Tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas. Kõik mu lapsed on nii lahedad isiksused ja kõigiga mul on selline tänutunne, et ma nendega koos kasvada saan. Ueh. Läks natuke teistele rööbastele see jutt.

See asjade hääbumine mälust. Enne reisi oli ka Biik nohus ning ta ärkas üks öö üles ja nuttis nii kõvasti. Nii paha oli olla ja ta ei rahunenud üldse. Minul oli siis jälle selline moment, et ma ei saanud oma unest välja. Olin ärkvel ja rääkisin aga mul oli väga raske olukorrast aru saada. Korrutasin Kle, et ma ei saa midagi aru, mul on selline tunne nagu kaks maailma karjuksid mu peale. Muudmoodi ei oska ma seda tunnet ka praegu kirjeldada. Mingi hetk tulin sellest mullist välja ja sain Biikil nina puhtaks teha ja rahulikult edasi magada. See hetk oli hästi raske, ma mäletan aga see tunne ei ole mul enam meeles. Mul on sünnitusvalud põhimõtteliselt kohe meelest läinud, kui laps mu kõhul on. Rasked ööd, kui olen mureseguses poolunes maganud ning iga natukese aja tagant voodist tõusnud, et haige lapse kaeblemisele vastata. Kui K või mu õde on väljas ning tulevad nii vara hommikul, et ma jõuan enne seda ärgata ja murest hulluda, kuni nad mu sõnumile vastavad ja kinnitavad, et nendega on kõik korras.

Kõik hääbub meelest ning ma olen nii tänulik. Nii palju ruumi on rõõmule ja rahulolule. Reisil oli meil mitmeid ärevaid hetki ning kui tol hetkel oli ikka raputatud olla, siis juba järgmisel päeval mõtlesime, et mis see nii endast välja ajas üldse. Vaatamata sellele, et ärevad tunded lähevad meelest, saavad õppetunnid ikkagi õpitud ja lõpuks on ikka hea ja mõnus olla.

Aitäh elule ja kaaslastele!

võtsin meresoolased juuksed krunnist lahti

 

Mul on natuke kõhe oma pilte jagada. Et noh, mida ma siin üritan, eksole. Viltune horisont, vale fookus, kehv nurk, ülevalgustatud, alavalgustatud, kuldlõige. Võib olla olen endaga liialt kriitiline, sest mul tegelikult polegi aimu, kuidas oma kaamera täit potentsiaali kasutada, tehnikatest pole mul erilisi teadmisi ning töötlemisest samuti. Aga. Kui ei harjuta, kaamerat ei kasuta ning end pidevalt ei hari, siis ei saa ka areneda. Tahan lihtsalt luua ja end väljendada ning kirjutatud mälestused koos visuaalse pildiga on miski, mille poole tahan püüelda. Ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestustele ja ilule (vaataja silmades). Võib olla mõtlen üle ja teen asjast liiga suure asja aga saan endast üle ning proovin iga postituse juurde siiski pilte lisada. Eneseületus või nii.

HASHTAG BLESSED – MEELDETULETUS

On aeg kirjutada asjadest, mille eest olen tänulik, sest praegu on ümbritsev elu nii kaootiline ja sassis (nagu viimasel ajal tihti tunnen) ning väikesed meeldetuletused ja positiivsed meenutused tõstavad hingesagedust.

Tõstan sagedust.

Ma olen tänulik, et meie perel (emapoolsel suguvõsal) on oma isiklik kultuurikorraldaja – Minu Tädi. Kui tema poleks selline kunsti- ja kultuurihuviline, ei oskaks mina teatris käia. Tema on see, kes organiseerib meie seltskonnale kultuurikäike. Ta tegi meile giidipaberite saamise puhul Tallinna vanalinnas tuuri, viis meid Teletorni näitusele “Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva.”, on hankinud meile loendamatuid teatripileteid eriti hinnatud etendustele ning viimane neist oli vist kõige liigutavam minu elu jooksul. Linnateatri “Inimesed, kohad ja asjad”. Ma pole elus ühegi tüki sisse nii ennastunustavalt sisse läinud. Samasugust sügavust olen kogenud vaid filmi vaadates, teatris on alati olnud nagu mingi barjäär lava ja publiku vahel aga seekord see kadus ja ma olin nii liigutatud. Mu süda naeris ja nautis ja murdus ja tilkus verd. Pärast selliseid kogemusi on hingamine hoopis teistmoodi, kopsumaht on nagu suurem ja rohkem valgust ja soojust mahub ära. Aitäh Minu Tädile, et ta võimaldab meil nii erilistest asjadest osa saada!

Olen tänulik, et K oli nõus sellel ühel õhtul oma ajusid kärsatama – kolme lapsega üksi kodus olema. Õnneks suuremad lapsed tabasid ära, et täna on isal nats keeruline ning tegid ilusti koostööd aga Biik pani tublisti kõrvad huugama. Lisaks sellele organiseeris K mulle kaks massaaži ämma juures: samal päeval ja järgmisel. Veel üks asi, mille eest tänulik olen. Kui poleks massöörist ämma, ei oskaks massaažis käia. Ta tegi mulle triggerpunkti massaaži – väga valus, jumaltänatud, et ma sünnitanud olen, muidu ei oleks osanud võib olla valust läbi hingata. Sellega mudis ta mu uinunud lihased lahti ning OEH, kui vabastav see on olnud! Varasemalt olen tundnud end nõrgana aga tegelikkuses mu lihased lihtsalt kompenseerisid uinunud lihaste tööd. Ma oskan nüüd oma jalgu liigutada, päriselt liigutada. Tunnen end oma jalgadel turvaliselt – tunne, mida ma teadlikult pole kunagi tundnud. Ma tajun oma jalgade päris raskust, oskan neid lõdvestada ja üles õhku visata ilma mingi probleemita ja see õnne- ja tänulikkusetunne ajab suisa nutma! Aitäh K, et just nüüd selle mulle korraldasid ja aitäh ämm, et sa oma kätega mu peal maagiat tegid! Sest see on midagi imelist!

Olen tänulik oma vaprate laste eest, kes ise õppides ka meid suurel määral õpetavad. Lastest võiksin lõpmatuseni rääkida aga praegu pean silmas nende esimesi suuri haiguseid, mis eelmise aasta lõpus meid külastasid. Angiin ja kõrvapõletik. See periood oli väga kurnav, elasime oma mullis, oma ajasulus, täiesti oma maailmas ning kohati see ajas lihtsalt hulluks. Samal ajal pani proovile järjepidevuse ning meelekindluse. Elu usalduse. Kuigi tundsin sel ajal ka suurt muret, oli sellega kaasas turvatunne. Kui enam sellele toetuda ei osanud, sain toetust küsida oma tasakaalukatelt sõbrannadegrupilt. Sealt tuli seda ikka lahke kamaluga. #tänulik Nad üldse julgustavad mind leidma oma inner fiercenessi. Need laste (ja mu enda) haigused õpetasid mind rohkem oma sisetunnet kuulama. Kõik need haigused saime seljatatud koduste ravivahenditega. Soolaheeringas on võlukala ning järjepidev kõrva puhastamine vesiniperoksiidi lahusega viib tervenemiseni. IMELINE! Soovitan kõigile Terje Tähe raamatut “Perenaise raviraamat”. See on meil alati käeulatuses ning kõik viimased haigused – kõhuviirused, köhad, nohud, kurgu- ja peavalud on ravitud ja toetatud sealsete võtetega. Ise kinnituse leidmine nende võtete tõhususele annab niivõrd palju kindlustunnet.

Nonii, tuhin läks üle. Tänulikkuse tunne läks ka üle, vahepeal oli asemel suur viha ja rahulolematus parasjagu valitseva olukorra pärast ning väljendasin seda üsna mmm… vihaselt ja rahulolematult. Tundsin, et olen lõksus ja segaduses ja lihhhhtsalt ei oska enam normaalselt suhelda. Tahtsin nutta ja jalgu trampida ja näpuga näidata. Pole üldse ok teistega niimoodi käituda, tean. Aga nüüd olen jälle tänulik, et üks mind taluda suudab. Nagu mina teda! Mulle tegelikult ei meeldi see üksteise talumise jutt, selle asemel võiks olla hoolimine ja armastus aga alati ei pruugi ja siis peabki natuke taluma, et jälle ilusti hoolida ja armastada oskaks.

Sagedus tõstetud. Miks ma küll rohkem ei kirjuta…

TÄIELIK

Istun köögis, prantsusekeelne kohvikumuusika mängib, magustamata kohv käeulatuses. Beebikene suigutas end esmakordselt ise unne ning siin ma istun. Kirjutamissoone peal.

KaTuFoto-6632
jagan siin järgemööda Kätlini pilte. no nii hinnalised! (KäTu Foto)

Mõtlen ja imetlen ja hindan. Kõrgelt. Oma elu üleüldiselt ka aga praegu armastan oma blogi. Natuke aega tagasi tegin blogile Facebooki lehe, et lugejateni paremini jõuda. Avastasin aga, et Facebook ei edastagi uusi postitusi kõigile neile, kes tegelikult seda näha sooviksid. Eriti, kui on pikk vahe sisse jäänud. Maksa aga juurde ja me promome su postitust. Olen mõned korrad seda teinud aga kuna mu blogi eesmärk pole raha teenida, siis ma ei taha seda ka raha eest promoda. Ma tahan lihtsalt hingest kirjutada ja teiste kaunite hingedeni jõuda. Nendeni, kel parasjagu vaja. On täiesti ebaõiglane, et uutest postitustest on huvitatud kuskil 40 inimest aga teate saab kuskil 4 inimest näiteks. See teeb mind üsna kurvaks. Ja selle pärast on mul endal teiste blogid ära märgitud nii, et kui neilt midagi uut tuleb, siis ilmub postitus mu seinal kõige esimesena. Nii et, kes on sedavõrd uutest postitustest huvitatud, saab seda teha FB blogi lehel “Following” (“Jälgin”) nupu all, seadistades postitused oma seinale “See first” (“Kuva esimesena”) ilmuma. Vot.

Aga tegelikult olen ma terve hommiku siin veekalkvel silmadega mõtetes oma blogi paitanud ja silitanud nagu pehmet kassikest. Nii kallis ja armas ja soe ja hea tunne tuleb sisse, kui mõtlen, milliseks mu blogi läbi aja kasvanud on. Blogima hakkasin ma kuskil 14-aastaselt, siis lihtsalt lõbutsesin ja otsisin seda enda stiili. Kirjutasin lühikesi postitusi väga tihti, mängisin sõnadega, saatsin lugejatele krüpteeritud sõnumeid. Mu kõige suurem eesmärk oli oma tundeid võimalikult täpselt edasi anda. Mis sest, et kohati olid reas justkui täiesti seosetud sõnad ja keegi teine peale minu tihti millestki aru ei saanud – minu eesmärk oli täidetud. Mul oli mõnus ja lõbus.

Selle blogiga alustasin, kui eelmine oli end ammendanud. Hakkasin kirjutama, kui Säde oli 5-kuune ning oli alanud uus periood minu elus, mis täiesti väärib omaenda blogi. Eelmine oli selline tiinekablogi, nüüd on mul käsil teadlikum kasvamine ja asjadest arvamine. Kah iseenda leidmine aga natuke teisel levelil. Ja kui ma mõtlen, kui palju see blogi on mu elu rikastanud. On toonud mulle uusi võimalusi, uusi tutvusi, uusi kalleid inimesi. Aeh, no täitsa härdaks võtab. Kuigi ma pole numbrite mõistes eriline blogija, siis blogijaks ma end ikkagi pean. Mul on väike seltskond ustavaid lugejaid, kes näevad mind sellisena nagu ma olen. Kes minu sõnade vahepeale enda omasid poetavad ja mu hinge nii-nii rõõmsaks teevad ja mulle meelde tuletavad, miks see kõik nii väga hea on. Headus päästab maailma ja kui ma saan kellelegi pai teha ning aeg-ajalt suure kämblatäie paisid vastu saan, siis minu panus on õigesse kohta läinud. Inimesed näevad mind täpselt sellisena nagu ma päriselt olen, nagu mu päris-päris sügav olemus on.

Mu lähedased õpivad mind paremini tundma, mis on mulle eriti-eriti oluline. Olla kontaktis inimestega, kellega igapäevaselt ei lävi. Mu isa on näiteks selline, kes rõõmustab alati, kui ma kirjutan ning väga tihti annab sellest ka märku. Alati kiidab, kui mõnusasti ja hästi kirjutatud, näeb, et saan iseendaga väga hästi hakkama. See on selline ultimate südamesoojendaja, hihihii!

Ja ülimalt äge ja meelitav ja tüdrukulikult kihistama paneb, kui keegi esmakordselt häid sõnu kommentaaridesse kirjutab. Nii hea, kui keegi tunneb, et soovib mind rõõmustada, sellel on nii hea energia ja enamasti see kannab mind terve päeva. Eriti mõnus on saada toetavaid sõnu, kui end eriti kindlalt ei tunne. Siis on need eriti väärtuslikud.

Mis aga tegelikult selle blogi juures kõige väärtuslikum on, ongi minu enese kasvamine läbi kirjutamise. Eks ma kasvan niisama ka aga sõnadesse panemine aitab mul paremini analüüsida, läbi mõelda ning ka positiivsemalt mõelda. Kui jätta mõtted pähe tiirlema, siis ma satun suurde segadusse ning muutun ärevaks. Kirja pannes aga mõte selgineb, meel rahuneb ning elu muutub veelgi värvikamaks. Kõige olulisem on see, mis ma ise endale loon. Kirjutamine on mu kirg ning seda ma jätkan senikaua kuni sellel minu jaoks väärtus on. Mis ilmselt tähendab, et igavesti.

Kummardused ja kniksud ja kõhuliblikad!

 

TÄNASED

Mu rasedus on juba teises trimestris. Whaaaaat. Ma ikka veel ei tunne end eriti rasedana, beebi salaja kasvab mu sees. Täna ultrahelis oli ikka kergendus näha, et ta mul ikka olemas on ja liigutab ja. Vahepeal tekib tunne, et kas ma ikka olen rase.

Aga siis mõnel hetkel tunnen end täitsa rasedana. Keha on hakanud mõnele toiduainele eriti tundlikult reageerima. Suhkrut enam ei talu väga ja seda ma pean positiivseks asjaks. Kui seda saab liiga palju, siis pärast veresuhkru langemist on no nii eriti kehv olla. Magusaisu pole ikka veel ja ma arvan, et endisel kujul see kindlasti tagasi ei tule. See oli nagu mingi sõltuvus või halb harjumus. Suitsetamine jäi must samamoodi maha.

Ma olen hakanud oma keha rohkem kuulama. Näiteks suurtel söömingutel (jõulud, sünnipäevad) ma ei söö ennast enam üle. Varem ikka lahkusin nendelt üritustelt kummargil loivates aga nüüd söön mõõdukalt ja ma ei pea end kuidagi tagasi hoidma. Lihtsalt ei söö ja kõik. Selle üle mul on ikka väga hea meel. Korra nädalas ikka olen tänulik selle eest.

Ja tänulik olen ma veel selle eest, et Tütar oli tänases loovustunnis nii osavõtlik! Laulutunni ajal, kus ta on tavaliselt mööda ruumi ringi jooksnud, tuli ta mu põlvele tamburiini mängima ja koerakestest laulma. Ja meisterdamise ajal ei korjanud riiakalt kriite kokku ja ei roninud laua peale. Ampsu liimi küll võttis aga isetehtud trumm tuli ilus välja ja läks lausa näitusele 🙂