MÄNGIME

Täna inglise keele tunni lõpus ütles õppejõud pärast põgusate suuliste ettekannete tegemist, et on okei olla ärevil ning kaotada mõttelõng – selle kursuse eesmärk ongi harjutada ning õppida end esitledes aina vabamalt tundma. Võin sedasama ise endale mitu korda öelda aga kui õppejõud loob ruumis selliselt turvalise õhkkonna, on niivõrd palju kergem õppida ja end vabaks lasta. Vead on lubatud.

Kellelegi ei meeldi vigu teha. Ei meeldi ka hirm eksimise ees. Mina ise vähemalt tunnen väga selgelt, kuidas see takistab mul head tööd tegemast. Eriti tundsin seda täna, kui pidime grupiga end võõra teemaga kurssi viima ning seda siis ülejäänud klassile tutvustama ja seda kõike inglise keeles. Kvantfüüsika keskmest aru saamine ja sellest esitluse kokku panemine oli täpselt see ootamatu võõrasse vette sattumine nagu ma eelmises postituses kirjutasin. Nähes aga kuidas teised, kes kindlasti ei olnud vähem närvis kui mina, olukorraga ilusti toime tulid, läks selg veidi sirgemaks ja kui vaatlesin viise, kuidas nad end väljendasid, siis … õppisin.

Vahemärkus: on magamaminekuaeg. Tütarlaps tuli ütlema, et ta ei saa hästi magama jääda, sest tal on paha tunne. Muretseb oma sõbranna pärast, kes jäi pärast tema lahkumist veel lasteaeda ja kellel polnud äkki kellegagi mängida. Oeh! Kaastundlik ja tähelepanelik väike inimene.

Luban endal võtta aega mõtlemiseks ja pikemate ülesannete juures süvitsi asja uurida ning valmistuda võimalikuks esitluseks või seminarivestluseks. Fookus on asjast arusaamisel, mitte tingimata õigesti vormistamisel. Teen nii nagu asjast aru saan, vajadusel küsin nõu ega muretse alalõpmata, kas ma sain asjast ikka “õigesti” aru. Mõistan, et alati polegi ühest viisi või vastust ning erinevad vaatenurgad loovadki mitmekesisust.

Esialgne sotsiaalne ärevus on õnneks taandunud ning kursusekaaslastega ka väikestviisi tutvutud. Päris huvitavaid karaktereid on ja ma ootan põnevusega lähemat tutvumist, pikemaid vestluseid vabamas õhkkonnas. Samal ajal on mul ka kodune elu – suhe, lapsed, nädala menüü koostamine, toidukorvi tellimine (see on jällegi täielik õnnistus – ei pea poes käima!), toidu tegemine/ettevalmistamine, pesu pesemine, korrastamine jne. Ja muidugi, mina ise. Viimase nädala jooksul olen üritanud tähelepanelikumalt endale aega võtta, et kasvõi istuda ja hingata. Kui söön, siis tõepoolest söön ega tegele muude asjadega (vajab harjutamist). Käin loengute vahel lihtsalt sirutamas, kodus olles teen teed ja joon seda kuumalt, luristades. Väikesed-väikesed asjad. Goes a long way.

lambine

Mul on palju mõtteid ja tähelepanekuid ja neid tuleb juurde, loodetavasti jõuavad ka siia. Päeva jooksul olen nii paljudest asjadest lõbustatud, sest inimesed on toredad. On huvitav vaadelda erinevaid iseloome ja kui õppejõud viskab mõne muretult lõbusa pildi tekstislaidide vahele, on lihtsalt mõnus noh! Tore on, kui inimesed mängivad. Kui esmaspäeval vihma käes paljajalu bussi pealt koju jalutasin, siis üks must Škoda sõitis täpselt parajal kiirusel lompidest niimoodi läbi, et vesi suure kaarega mu jalgadele pritsis. Juht võis seda teha võib olla ka pahatahtlikult aga mulle meeldib mõelda, et me mängisime.

Aga vahepeal õpime ka, eks. Harjutame õppima.

TAASSÜND?

Kui väga palju aega teiste blogide lugemisele ei pühenda, siis ei kipu ka ise kirjutama, sest tunnen, et olen silmakirjalik. Just natuke aega tagasi tundsin end veidi süüdi selle pärast, sest mind hirmutab, kui andmise-saamise tasakaal on paigast ära. Nägin alles hiljuti päris lähedalt, kuidas see inimsuhetes kõigile osapooltele haiget teeb ja pelgan. Aga give yourself a break, Anette. Tasakaal pole nii mustvalge.

Mu elus toimub praegu palju asju, enamus neist protsessidest käivad minu enda sees ja seetõttu olen üsna kõikuv, muutlik, fluktueeriv. Vahepeal on tunne jumalik ja järgmisel hetkel olen täielik blob. Seda kontrasti võib märgata kahe eelneva postituse vahel. Ma olen iseenda vastu nii karm praegu, et iga “vale” näoilme või rääkimistoon tundub mulle mu vigade nina alla hõõrumisena. Ja see on lihtsalt õudne. Ma olen alati olnud hästi teadlik oma tunnetest ja kogu aeg end ja teisi analüüsinud ning osanud end teiste inimeste emotsioonide ja raskuste eest kaitsta aga praegu ma olen nii avali ja ma saan kogu aeg haiget. Ma tean, et asi pole minus, kui keegi teine ebameeldiva või ükskõikse tooniga suhtleb aga ma ei oska end selle eest kaitsta. Isegi kui see välja ei paista, olen ma haavunud. See on minu jaoks midagi uut.

Tundub, et see rahulolematus on taaskord korrelatsioonis koduse korraga. KUIDAS on VÕIMALIK, et meil on IKKA nii palju asju? Üritan siit asju välja saada aga mingi seletamatu jõud nagu hoiaks tagasi. Võib olla on asi selles, et tulevikuvisioon on jälle muutunud ja jälle ebamäärane. Vahepeal oli üsna selge mõte see elamine täitsa endale saada ja oii, kuidas siis mu mõte lendas ja ma olin nii õnnelik. Aga siis ikkagi tundsime, et ei, ei soovi ja kõik need ümberehituse ja muu möllamise plaanid lendasid vastu taevast. See oli alles algus. Võib olla on asi selles, et ma lihtsalt olen end ära unustanud või tundnud, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Hakkasin suure hurraaga kaalu langetama aga oma peaga ma tegin endale liiga, eks. Siis olid lapsed tuulerõugetega kaks nädalat kodus. Kaks nädalat, sest ma ei raatsinud neid lasteaeda selliste imeliste ilmadega saata. Nad möllasid iga päev terve päev õues ja neil oli mõnus ja lahe ja äge ja mul oli hea meel, kui neilt korraliku kihi tolmu ja mulda õhtul maha sain pesta. Aga.

See intensiivsus stressas mu nii ära, et ma siiamaani pole sellest toibunud. Ma ei pannud seda ise tähelegi aga kui poolteist nädalat olid kõik lapsed iga päev kodus, siis mina olin ilma jäänud vaiksetest hetkedest. Praegu suudan meenutada vaid ühte hetke, kus ma ei pidanud valvel olema. Kui kõik lapsed ühel ja samal ajal puhkasid. Ja see oli ilmselt vaevu pool tunnikest. Ja nüüd, ma ei oska hästi lõdvestuda, kui mul ongi see oma hetk käes. Õhtul voodis und oodates pean kogu aeg end teadlikult lõdvaks laskma, sest keha lihtsalt tõmbab end pingesse ära. Lisaks taban ennast tihti mingitelt mõtetelt, mis justkui pole minu omad. Aga nagu on ka. Need hirmutavad mind aga eile vist hakkasin neid vaikselt embama. See on lihtsalt mu tume pool, mis ka armastust ja aktsepteerimist vajab.

Nagu ikka, üritan sellest pingest end välja siputada. Uus korrastamiselaine, uus enesehoolitsuse laine, mida mina enne näinud pole ja mida ma arvasin end mitte kunagi vajavat. Tore on näha muutuseid enda mõtlemises, näha potentsiaali selles, mille varem otsekohe maha kandsin, sest “see pole mulle”. Siis ei olnud. Nüüd on. Tasakaalu võib leida esmapilgul täiesti mitteseotud kohtadest. Ole avatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kuigi ma pean korras ja organiseeritud pesumajandust vägaväga oluliseks, siis ikka. pole korras.