PEHMED TUULED UUED

Viimasel ajal on mind hakanud närima see, et me viibime väga palju virtuaalmaailmas. Mina ja Mees. Praegugi seda blogi kirjutades on natuke vastik tunne kõhus aga kuna Tütar praegu suhteliselt ennastunustavalt mängib, siis võtsin selle aja, et kirjutada. Ma tahan viia sisse muutused ja reeglid kodus – kui koju saabume, siis paneme telefonid kindlasse kohta, kus me neid ei puutu välja arvatud siis, kui keegi helistab või kui on vaja ise helistada. Õhtuti ekraani vahtimise asemel hoopis loeme raamatut või mängime koos. Kui me uude koju kolime, siis me telekat kaasa ei võta ja ma olen selle pärast natuke elevil. Siis lihtsalt ei ole midagi, mida sisse lülitada. Suve jooksul tahtsin ma igal pool mööda Eestimaad ringi reisida ja uusi kohti avastada aga ikka oleme enamus ajast linnas olnud. Kuna praegu on mul praktikat veel vaja teha, siis pole saanud minna ma loodan selle nädala jooksul ühele poole saada ja järgmisel nädalal juba saame trallama minna. Võib olla isegi piiri taha.

Aga täna. Täna käisin Tütrega raamatukogus. Mõtlesin, et peaks isegi regulaarselt seal käima hakkama, et end rohkem lugema julgustada. Lugeda ettenähtud ajaks raamat läbi, viia tagasi ja asemele tuua uued. Enne reisi peaks kindlasti Tütrele sealt uued huvitavad raamatud võtma ja talle mingid uued mänguasjad ka meisterdada, et reisil oleks uut huvitavat tegevust. Ma pean reisi põhjalikult ette valmistama. Mitte küll täielikult tegevusi täis planeerima, vaid et kõik vajalikud asjad oleksid olemas. Huhh, see on nii huvitav! Kui ma kunagi oma perega reisil käisin, siis varapubekana mõtlesin, et issand kui mõttetu ja igav aga kui tagantjärele mõelda, siis oli ikka mõnus ja huvitav küll. Ja nüüd saan ise täitsa oma perega reisima minna! Mulle meeldib metsas ja mägedes tatsata ja ilusates linnades jalutada. Mulle meeldib ööbida pansionaatides ja kämpingutes. Lähme-lähme!

Advertisements

PÜHAPÄEVAD

Kui ma Tütart ootasin, rääkisime Mehega, milliseid filme me tahame tallee näidata. Mina unistan sellest, kuidas me pühapäevaõhtuti traditsiooniliselt vaatame ühe filmi. Ideaalselt iga pühapäev. Selline eriline perega koos olemise aeg.
Ja ma mõtlesin, et teeks nimekirja filmidest, mida me koos vaadata tahame.

Tonari no Totoro (“Minu naaber Totoro”)

Majo no Takkyūbin (“Kiki Kullerteenus”)

Gake no Ue no Ponyo (“Ponyo mäe otsas”)

Kari-gurashi no Arietti (“The Secret World of Arrietty”)

Tom ja Fluffy

Lotte reis Lõunamaale

Leiutajateküla Lotte

Lepatriinude jõulud

Lotte ja kuukivi saladus

Need filmid on esimesed, mida ma Tütrele näidata tahan. Neis kas pole grammigi vägivalda või on seda minimaalselt. Nii vähe, et ei pruugi seda isegi märgata. Lotte filme vaatasin ma juba ise lapsena ja need meeldivad mulle siiani. Imelik mõelda, et “Tom ja Fluffy” tuli välja juba 1997. aastal ja “Lotte reis Lõunamaale” ilmus aastal 2000.
Ma armastan Studio Ghibli filme. See algas siis, kui me kunagi perega seina peal projektoriga filme vaatasime. Esimene anime oli vist “Tenkū no Shiro Rapyuta” (“Laputa, lendav kindlus”). Subtiitreid ei olnud ja midagi ei saanud aru aga see oli nii lummav. Alguses vaatasimegi minu meelest subtiitriteta. Ilmselt paelub mind see, et nendes filmides on peakangelane hea südamega, vapper ja kohati ennastsalgav tüdruk. Kohe tahaks ennast samastada. Ja enamasti rõhutakse looduslähedusele ja keskkonnale. Selle pärast meeldib mulle väga Monoke-hime (“Printsess Mononoke”) ja Kaze no Tani no Naushika (“Tuulte oru Nausikaa”) aga neid veel Tütrele ei näita. Need on väga paeluvad aga neis on siiski päris toorest jõhkrust.

MEELEOLU

Iga kord, kui talv hakkab jõudma, võtab maad mingi unine rahu. Tahaks igale poole küünlad põlema panna, vahetada siniseruuduline laudlina punase vastu, üles otsida punased pajalapid ja rätikud. Tahaks vahetada voodilinad helesinise asemel punaseks. Väljas on kõik nii jahedalt hele, tahaks tuba veelgi soojemaks teha. Tahaks jälle ühed või kahed villased sokid ribadeks kanda ja alles soetatud poncho peale tõmmata. Suvel on jällegi vastupidi, kõik tahaks heledaks vahetada. Suve alguses olid kõikvõimalikud linad valged, garderoob koosnes heledatest ja õhulistest riietest.

Talvel tuleb isu rohkem muusikat kuulata. Kui suvel on mu playlistis lood võrkkiikudest ja hõbedastest ekraanidest, siis talvel läheb edasi sama uduselt aga veidi melanhoolsemalt. Kuna mu enda arvuti heitis hinge ja kõik mu asjad peatuvad ajutiselt kõvakettal, siis selles arvutis, mida ma praegu kasutan, on ainult Lana Del Rey. Kui oma muusika siia üle tõstan, on mul avastamisrõõmu küllaga. Mõnikord on lihtsam panna mängima kohviradio, mis on olnud mu ustavaks kaaslaseks üksildastel Tartu õhtutel. Nüüd ma võin üksildastest õhtutest vaid unistada.

Mul on tunne, et eelmise blogi vibe hakkab siia üle tulema. Sellele ma keerasin selja, seda enam pole. Aga mu unistav mina hakkab uuesti ärkama, ma olingi juba liiga kahe jalaga maa peal. Varsti hakkavad valmima rebasepadjad ja isetehtud jõulukaunistused. Ma pead ei anna, iialgi ei tea, kas aega on. Aga ma unistan?

20131204-190109.jpgpilt internetist