SAMM SAMMU

Kirjutan õhtuti oma märkmikku ja loomingulisus väljendub Simsis ehitades. Olen sellega praegu rahul. Natuke aega tagasi olin väga rahutu, nutsin palju. Kahtlesin endas, oma teadmistes, oskustes, võimetes. See oli päris võimas torm, mis sellisel kujul on maha rahunenud aga pinnavirvendusi sarnastel teemadel tuleb ikka ette.

Olen lastega nii kaua kodus olnud ja end enesekindlalt ja mugavalt tundma hakanud. Ihkasin mugavustsoonist välja aga kui mulle lendasid kuu aega järjest kõik mu puudused ja ebakindlused näkku, siis hakkas halb ja ärev. Kuigi see oli võrdlemisi valus, tunnistasin neist mitmeid ja astusin sellega sammu nende parendamise poole. Arvasin, et tean, kes ma olen, mis mu tõekspidamised ja südamesoovid on aga mul on paljugi õppida.

Ma käisin kooli sisse astumas. Kirjutasin essee ja käisin vestlusel. Arvan, et mulle tuli kasuks see (võrdlemisi obnoxious) enesekindluse sööst, sest olen kindel, et tagasihoidlikuma hoiakuga oleksin ma võib olla märkamatuks jäänud aga kui selgusid tulemused, muutus see kõik tühiseks, isegi kahetsusväärseks. Ma ei saa öelda, et oleksin enesehaletsusse langenud aga suur ärevus tuleviku suhtes oli küll. Mu maailm oli hirmu tõttu nii kitsas ja ma tundsin end täiesti tänamatuna. Tundsin, et olen uskumatult privilegeeritud aga ei oska seda vääriliselt hinnata või täies potentsiaalis ära kasutada. See segunes omakorda alaväärsustundega. Tundsin enda ees häbi, võrdlesin end teistega ja ahastasin. Kui ma ei näe iseenda väärtust, kuidas keegi teine siis seda näha saab!

Hoidsin seda kõike kaua endale, just selle häbi pärast, aga kui K mu lõpuks rääkima sai, oskas ta mind nii hästi toetada. Mõistis, miks ma midagi tunnen ja ütles, et see on loomulik. Minu jaoks oli suur asi neid sõnu tema suust kuulda, sest tavaliselt olen mina see, kes neid ütleb. Astusin oma pimedusest natuke välja ja nägin oma lugematuid võimalusi palju helgemates toonides. Aga samal õhtul tormasin ma juba üksi parki nutma. Helistasin suures ahastuses oma südamesõbrannale ja kui me mõne päeva pärast väikeses Itaalia restoranis suure avatud akna all tapaseid sõime ja veini jõime, hakkas mul (meil) määratult parem. Lahkusime üksteisest sõnadega, et läheb nii nagu läheb, uued võimalused igaljuhul.

Ja järgmisel hommikul sain kohvi kõrvale e-kirja, et minu avaldus on märgitud staatusesse “vastuvõetav”. Kuigi ma olin väga suure siseheitluse maha pidanud, siis sügaval sisimal tundsin, et see on minu tee ning ma ei olnud ülemäära üllatunud. See kutsus esile rahuloleva muheluse, milles põimus naer iseenda eksistentsiaalse kriisi üle ja “ma teadsin seda ju algusest peale”. Lähen Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppima.

See oli nüüd üks samm. Üks samm, mis kutsus esile unustusse vajunud ebakindlused, sundis mind nendega tegelema ja ma olen veendunud, et saan veel korduvalt oma mugavustsoonist välja kistud. Olen selle eest tänulik, sest

Alabama Shakes – This Feeling
Advertisements

KÕIGE ESIMESEM

Me oleme lastega väljasõite ja üritusi ette võtnud aga päris kehvasti läbi kukkunud. Iga kord on nagu midagi liiga. Liiga ärev, liiga väsinud, liiga näljane, liiga külm, liiga vähe vahetusriideid, liiga paha tuju. Lapsed ikkagi liiga väikesed, meil liiga vähe käsi ja vähe kogemust ja liiga palju valearvestusi. No ühesõnaga. Mis oleks võinud olla tore viis perega aega veeta, tekitas hoopis korralikult stressi juurde.

Aga eile juhtus üks esimene. Käisime K töökoha laste jõulupeol ja see oli ilmatuma mõnus. Natuke oli nurisemist aga lapsevanemad ei lasknud sellel enda sagedusi alla tuua vaid tõstsid lapse oma. Õlapatsutus, hea töö!

Hommikul kodus ei kiirustanud, autos rääkisime automaksust ja kuidas seda saaks efektiivselt rakendada, saime hea parkimiskoha ja esimese asjana võtsime suuna jõuluvana juurde. Käisime väikesel aaretejahil, rääkisime päkapikuga ja kohtusime jõuluvanaga. Siis läksime tegime limonaadi! Ise valati vajalikud koostisosad pudelisse, villiti meelepärase korgiga ning disainiti oma nimega silt ka peale. Ja siis läksime jõuluehteid tegema ning pärast seda valmistasime seepi ka. Lõhnavad praegu vannitoas, karukujulised.

Kogu see värk oli nii mõnna! Koos perena jõuluvana riideid mööda mõisa otsida ja piparkoogimaitseaineid nuusutada ja ära arvata. Mikroskoobiga kaneelikoort ja piprateri vaadata, kuusekaunistust liivapaberiga lihvida ja seebi sisse kadaka okkaid ja kaerahelbeid puistada. Ja siis koos laua ääres kõhud täis süüa ning koos itsitada.

Ma küll kogemata sõin end üle ja tagasisõidul magasin koos lastega aga see ei rikkunud eriliselt tuju. Tuju ei rikkunud lõpuks ka diivani peale voolanud limonaad ning laialipillutud popkorn. Nii hea ja rahulik päev oli, kus saime sõnadega kõik olukorrad lahendatud ning samamoodi sõnades oma headmeelt väljendatud. Tekib suisa tunne, et teeme midagigi õigesti.

Üldse on viimasel ajal väga hea ja mõnus ja soe ja turvaline. Ja tundub, et läheb aina paremaks. Kommunikatsioon on suurepärane ja naltsi saab ja kodu on ikka sassis aga trenni saab ja pidu ka.

Meeldib see elusuund praegu.

ENESEHOOL JA MAAILMAARMASTUS

Olen olnud rahutu ja emotsionaalne. Ei ole suutnud toime tulla mingite igapäevaste olukordadega. Ühe korra lihtsalt tegin endale teed, istusin köögis ja nutsin. Nii raske oli olla. Mul oli vaja natuke halamist ja siis mingit muutust. Ümberringi kõik nagu seisis ja samal ajal jooksis eest ära. Keeruline seletada. Tõesti paha oli olla. Nii paha, et ei osanud seda protsessi osa isegi nautida.

Aga siis. Jagas üks kõige müstilisemaid naisi, kellega ma tutvunud olen, Facebookis ühte artiklit enesehoolitsuse kohta ja mu maailm avardus veelgi. Olen kurtnud, et mul pole üldse aega endaga olla ja olin selles saamatuse tsüklis nii kinni, sest mul oli ettekujutlus, et selle jaoks peavad olema mingid väga kindlad reeglid täidetud. No just see soolavann ja šokolaadikook, mille nautimiseks on vaja vaikset aega, mida mul mitte kunagi piisavalt pole.

Siis aga, pärast selle artikli lugemist hakkas mu meelestatus nihkuma. Sain üle mitme päeva õue jalutama, mõtlesin “see on self-care!” ja tundsin õnnetunnet, mida ammu pole tundnud. Selline helendav elevuse ja rõõmu kera mu kõhus, mis tekitab tunde, et tahaks nutta ja naerda korraga. Õhus oli kevad, sest tuul ei näpistanud vaid paitas ja päike piilus nii soojalt pilvede tagant.

Ja siis. Ükspäev tuuseldasin mööda maja – pesin aknaid, tõmbasin põrandaid, vahetasin laste mänguasju ümber, käisin jalutamas, kallistasin oma meest (kes samamoodi tuuseldas) ja paitasin teda sõnadega ning nüüd istun köögilaua taga uniste silmadega ja mõtlen “see on self-care“. Ma valmistusin päevadeks, kus K on kodust ära ning iga enesehoolitsuse moment oli investeering minu tasakaalukusse ja kannatlikusesse.

See enese eest hoolitsemine, endale teadliku ja hooliva tähelepanu pööramine pole alati lihtne. See nõuab kohati väga suurt tööd, mis ei pruugi eriti meeldiv olla. Vahel on vaja panna kalendrisse meeldetuletused, et teha midagi, mis praegu on tüütu ja ebameeldiv aga pikas perspektiivis suur-suur pai. On vaja koguda kokku kõik tahtejõud ja sellest käega löömise tundest läbi suruda, sest need väikesed tüütud asjad moodustavadki kokku täieliku ja täiusliku enesearmastuse.

Tugivõrgustik on enesehoolitsuses samuti väga oluline. Teate küll seda ütlust, et it takes a village. Laste, uue generatsiooni kasvatamine, nõuab tervet kogukonda. Tänapäeval kipub olema nii, et iga pere elab omaette. Ei ela mitut põlvkonda koos, kus kõik üksteist toetavad. Pole imestada, et emad põlevad läbi, sest ei suuda mingitele ettekirjutatud standarditele vastata. Ei suuda üheaegselt olla hea naine, ema, kodulooja, töötaja/tööandja, inimene. Ei suuda olla rõõmus, kõigega joone peal, ei oska end aidata, mille tõttu ei oska oma lapsi või lähedasi aidata. Ei suuda olla terve küla.

Kõik inimesed otsivad oma kohta ühiskonnas. Keskkonnas, sõpruskonnas, perekonnas. Kogukonnas. Kõik otsivad oma kohta. Aina enam tundub mulle, et moodustuvad erinevad kogukonnad, kus tehakse asju koos, selle pärast, et olla lihtsalt koos. Minu silmis on elus kõige tähtsamad just inimsuhted. (Teisel kohal on toidu nautimine.) Sellised, mis rõõmustavad, toidavad, kasvatavad. Murravad südame ja siis lapivad selle hoolitsevalt kokku, sest südame murdumine, rebenemine, tähendab kasvamist. Jälle on rohkem ruumi elutarkusele, kogemusele, armastusele.

Kirjutamine on ka enesehool, teraapia. Varsti jälle.

KAOSE ILU

Mõni päev on ikka täielik kaos. Nagu täna. Lapsed on mõlemad kuidagi kehvas tujus – Tütar jaurab täiel võimsusel ja Poeg teeb järgi. Ja siis mina olen sellest nii väsinud, et ei viitsi reageeridagi. Või noh, kuidagi ikka reageerin aga emotsioonivabalt. Olen need praegu välja lülitanud ja see on üsna hea viis provokatsioonidele mitte alluda ning ühtlasi oma närve säästa.

Lastel on vist kõva stress, mis vajab väljaelamist. Kaks viimast nädalat on mõlemad lasteaias käinud – Tütar valverühmas, kus õpetajad on vahetunud ning Pojal täiesti uus kogemus. Kahel viimasel ööl on Poeg nuttes ärganud – ärritunud, ei taha juua ega tekki peale, esialgu keeldub ka paitustest ja kaisutustest aga hiljem ronib kaissu rahunema. Harjutamise nädalad on möödas ning edaspidi kavatsen teda vaid paaril päeval kohale viia ning enamasti ka mitte terveks päevaks. Et saaksin ujumas või ämmaemanda juures käia. Vahepeal kindlasti kallistame hästi palju.

Tütar aga on olnud hästi viril ning suunurgad allapoole tõmmanud iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Ning ta tahab kõike täpselt vastupidi kui meil plaanis on. Võite ette kujutada, kui väsitav see lapsevanematele olla võib. Mingi hetk ma lihhhtsalt ei jaksanud enam rahulikult rääkida, sest nii kui ma suu lahti tegin, karjuti minust üle “ÄRA RÄÄGI!” Viisin siis lapse oma tuppa voodisse ning ütlesin, et enne me siit ei lahku, kui sa oled puhanud. Uhh, kui vihaselt võib üks väike inimene röökida. Puhas raev! Ta ikka mõnuga siples, nuttis ja karjus. Piisavalt rahunenuna ajas ta mu minema ning väitis, et jääb magama. Vaadaku ma ise – tal on ju silmad kinni. Olgu nii. Läksin siis Poega magama panema, kes ka selle vastu protesteeris aga siiski minu kaisus magama jäi. Ma tahtsin muidugi süüa tegema minna, kuid uni murdis mindki. Või mis murdis, ega ma väga vastu pannudki.

IMG_4810

Tütar siiski magama ei jäänud aga ta mängis vaikselt oma toas. Ma ei kuulnud, et ta Mehegagi kuidagi suhelnud oleks. Ning nüüd on ta ka ikka maru rahulik. Mingit vingu ega protesti pole, ta ei lähe koheselt endast välja ka siis, kui vend talt mänguasju näppab vaid selgitab rahulikult või vaatleb, kuidas vanemad vennale selgitavad, et niimoodi ei ole ilus teha. Huhh. Hommikust saadik on kõigil olnud tasakaalutu olemine ning mul on hea meel, et ma siis pannkookide asemel putru tegin. Muidu oleksin ma kindla peale täielik närvipundar. Pannkooke tegin hoopis õhtusöögiks, samal ajal ristsõnu lahendades.

Igatahes. Päev oli täielik kaos aga ikkagi üsna mõnus ja rahuldustpakkuv. Mulle meeldivad need päevad, kui stress saab välja elatud. Eriti kui lapsed seda teevad ja pärast end märgatavalt paremini tunnevad. Mulle meeldib, et ma olen olnud täpselt vajalikus meeleolus, et endale või teistele kuidagi liiga ei teinud. Mehega suhtlesin korraks järsult aga õnneks ta ei võtnud isiklikult. Siia õhtusse sobiks nüüd üks korralik saun aga ma käin hoopis ise hiljem duši all ja palun Mehel homme hommikul lapsed vanni panna.

Homme saab meil Mehega kuus aastat täis ja mul on mulje, et ta kavatseb midagi korraldada. Käin lapseootushommikul, viin pärast lapsed vanaisa juurde ning loodan, et ei kruvi oma ootusi üldse mitte kuskile. Tõotab tulla eriti mõnus ja selline koduselt eriline päev. Selline nagu poeks oma pehmesse voodisse heledate linade vahele, tuba värsket õhku täis.

JULGUS USALDUS

Nii hea, et see nädal nüüd lõppemas on. Olen saanud paljude asjadega enda sees toimetada ning olen teinud huvitavaid avastusi, millega omakorda edasi töötada.

Esiteks, ma võin unistada küll üksi rannas, metsas, kohvikus ja mujal käimisest aga tõde on see, et kellegagi koos on see ikka kordades mõnusam ja tähendusrikkam. Samas üksi endaga vaikselt olla on ka mõnus aga neid hetki meeldib mulle leida just siis, kui justkui pole selle jaoks aega. Ja noh, praegu mul pole võimalik täitsa üksi nii kui nii olla – kaks hinge ühes kehas.

Teiseks, mu lapsed usaldavad mind – see lasteaiaga harjutamise nädal on mulle näidanud, et nad usaldavad mu valikuid ning kui ma ise olen järjekindel ja mõne koha pealt täiesti järeleandmatu (kuid sealjuures positiivne), siis nad võtavad selle omaks. Ja mitte niisama ei lepi vaid väga rahumeelselt ja mõistvalt. Siinkohal mängib rolli ka see, et olen oma mugavusest välja tulnud ning oma sõna maksma pannud, isegi siis, kui tahaksin väsimusest käega lüüa. Jube mõnus on nüüd, kui ma suudan säilitada meelekindluse olukordades, kus Poeg tahab aina külmkapi ust lahti hoida või Tütar kavalate läbirääkimisvõtetega magamaminekut edasi lükata. Pojale on muidugi veidi keerulisem asju selgitada nii, et ta mõistaks aga kuna tegelikult Tütar oligi see, kes oskas mulle juba pähe istuda, siis temaga on juba lihtsam. Enam ei ole nii palju vastu vaidlemist või isegi röökimist – nüüd pean ma kümne korra asemel viis korda ütlema, et palun pane mänguasjad oma kohale või praegu ei söö õuna, sest õhtusöök on kohe valmis ja me sööme kõik koos. Küll on hea tunne olla adekvaatne lapsevanem.

Kolmandaks, olen enda seest leidnud tahtmise üksi sünnitada. Mitte muidugi päris üksi – Mees on kindlasti sünnituse juures. Eelnevalt olin nii veendunud, et soovin kindlasti doulat kaasa aga nüüd tunnen aina rohkem, et soovin omaenda vägevusest tuge ja jõudu leida. Seda tunnet süvendas Briti sünnituslugu ja ma mõtlesin, et küll on vägev naine. Endas kindel ja kõigutamatu. Ma olen eriliselt võlutud sellest, kuidas ta Prantsusmaal sünnitades ennast kehtestas, sest seal on kogu protsess Eestiga võrreldes täiesti üle medikaliseeritud. Tema keha, tema laps, tema sünnitus. Vägev! Minge lugege. Enne sünnitust soovin aga toetust selle kindluse leidmisel. Et julgeksin end usaldada ja vabaks lasta. Kuigi tunnen, et olen ise juba oma loomulikul teekonnal sinna jõudmas. Peaksin ilmselt natuke Meest ka enda jaoks koolitama ja tedagi rohkem sünnituse lainele tõmbama.

olin ükskord eriti cute

Selle nädala lõpp on kujunenud tõesti mõnusaks! Eile õhtul sõime hoovis lina peal ahjulõhet ning täna hommikul õues laua ääres väikeseid kohevaid pannkooke. Mmm, nii hea, kui hommikul soe tuuleke juba paitab! August on ikka tõeliseks suvekuuks saanud. Ja nädal saab lõpetatud mõnusa lapseootushommikuga Õnnelaboratooriumis teemal “Toit ja turvatunne”. Teema, mis täna jälle üles tõusis. Täpselt õigel ajal, juba ootan!

VÄRSKENDUS

Eelmise postituse hõng on veel blogis üleval aga tegelikult on elu väga hästi. Jõudsin koos Mehega selgusele, mis minus muutust vajab ning kirjutasin sellest viimases Emmede Klubi postituses. Selle vestluseni oli nii raske jõuda aga kui ma lõpuks maha rahunesin ja lihtsalt oma tunnetest ja raskest olemisest rääkisin, ilma nõudliku ja süüdistava hääletoonita, siis sai Mees mind kuulata ning mina tema lahendusi vastu võtta. Muidugi oli see raske, sest kohati pean oma loomusele vastu hakkama aga pikas perspektiivis on see vajalik.

Ma ise otsisin lahendust suhtest ning arvasin, et probleem on seal. Tundsin end üksikuna ja tahtsin toetust ning muutusin aina nõudlikumaks, sest ma lihtsalt ei osanud. Kõik oli nii puntras, et ma ei osanud end enam üldse aidata. Siis oligi hea, et keegi teine kõrvalt vaataks ja näeks, et mu frustratsioon tuleb lastest. Emadusest. Olin end ära andnud ning ei arvestanud lõpuks enda vajadustega. Täitsin laste vajadusi, mis kohati oli tegelikult mulle pähe istumine, et oma tahtmist saama. Ja ma olin nii ärritunud, et ma olen sellises olukorras, kus tunnen end teenindaja ja koristajana, keda üldse ei hinnata. Kõige tipuks ma ei saanud üldse aru, et ma selle pärast rahulolematu olen. Arvasin, et peangi seda kõike tegema. Ja vihastasin selle peale, et keegi seda ei märganud ja mind ei aidanud.

Nüüd on aga kõik konkreetsem ja rahulikum ning mul on lihtsam endale kindlaks jääda, kui asi puudutab enda järelt koristamist ning veidi ootamist, kuni ma ühe tegevuse lõpetan. A la kui ma teen laupäeva hommikul pannkooke, siis ma teen kõik valmis ja alles siis istume koos lauda ja sööme. Mitte et ma vahepeal valmistan võileibu või et vahepeal süüakse valmis tehtud hunnik kooke ära. Ma ei pea elu eest tõmblema, et oma lastele meelejärele olla. See saab lõppeda vaid nii, et mulle saabki pähe istuda ning minu vajadustega üldse ei arvestata. Ma arvan, et see pole hea ei mulle, ei lastele, ega perele üleüldiselt. Nii ma siis astun oma mugavustsoonist välja ning hiljem tunnen nii suurt rahulolu oma meelekindluse pärast. See protsess on kohati raske – eriti kui kahtlused hinge hiilivad – aga aeg on näidanud, et lõpuks lahenevad olukorrad sõbralikult ja kõigi jaoks kasulikult. Näiteks ühel õhtul, kui magamaminekut saatis suur hüsteeriline nutt, jõudsin Tütart aktiivselt kuulates juurikani – lasteaias oli keegi teda löönud. Kui see välja sai, siis tuli rahunemine ning uinumine väga kiiresti. Ah, kui rahul ma siis olin! Ikkagi läks kõik hästi. Keegi ei nutnud end magama vaid rahunemine toimus enne uinumist.

 

Järgmised kuud tõotavad ka tulla rahulikud. Poeg hakkab lasteaias käimist harjutama ning olen selle suhtes väga positiivselt meelestatud. Minu jaoks tähendab see sutsu rohkem aega iseenda, raseduse ja beebi jaoks. Augustikuus avatakse jälle ka ujula, kus hommikuti suplemas käia saan ning võib olla seiklen mõnel hommikul hoopis kuskile armsasse kohvikusse kirjutama. Jälle natuke rohkem vabadust. 🙂 Paar kuud veel uue beebi sünnini. Võtkem siis rahulikult.

 

AITÄH

Pärast eelmise kurva sissekande kirjutamist sõitsin kesklinna Mehele järgi, ootasin teda kõnniteel peatudes, noorem laps tagaistmel karjumas, helistasin korduvalt, saatsin mitu sõnumit. Ei vasta. Muutusin aina ärevamaks, vihasemaks, muretsesin, et äkki on midagi juhtunud. Ja siis tuli üks suur õela ilmega Ühisteenuste onu mulle hukkamõistvalt silma vaatama ja kapoti peale koputama. Võib olla seisin ülekäigurajale liiga lähedal. Ma oleksin tahtnud suures vihas talle keskmisi sõrmi vibutada, sest krt miks sa oled nii õel, normaalselt ei või suhelda v!? Vajutasin gaasi põhja, kihutasin minema, samal ajal Meest kõnedega pommitades ja kui ta lõpuks vastu võttis, puhkesin nutma ja nuuksusin hüsteeriliselt talle torusse. Nädala jooksul oli minusse nii palju asju kogunenud ja nagu tellitult langesid nõmedad asjaolud ühekorraga kokku ja tammi taga olnud tulv pääses valla. Nutsin südamest terve tee koju, tundes ühtaegu ärritust ja kergendust. Tundsin end ka selle kurja onu poolt häbistatuna. Nii paha tunne. Nutsin nii palju kui jaksasin ja hakkas kergem.
Ja pärast seda valati mind üle sooja armastuse ja toetusega. Sain toetavaid kaisutusi ja paisid blogi lugejatelt ja lähedastelt. Sain seda naiselikku toetust, mida mul just vaja oli. Suur aitäh kõigile, kes võtsid aega, et mulle sooje sõnu kirjutada! Ma olen nii tänulik, et jagasite minuga oma energiat. See kõik aitas mul tunda end jälle väärtuslikuna. Tundsin end täielikuna ja süda oli armastust täis.

Sealtmaalt olen olnud palju tasakaalukam, armastavam ja ettevõtlikum. Olen jõudnud palju korda saata ja samal ajal ka palju tähendusrikkamalt puhata. No nii mõnus. Võtsin ka mitmes asjas südame rindu ning ületasin ennast. Olen ise jaganud armastust välja ja saanud mitme inimesega veelgi lähedasemaks. Ja kõik, kes oma mõtteis minule kaasa elasid, mängivad selles suurt rolli. See tekitab soovi olla veel parem. Ma tahan olla hea.

Ma olen hea. Ma olen hea naine, hea ema, hea inimene.

Ma armastan, ma olen armastatud.

 

päike-südame-all selfi

 

NELJAKESI

Me oleme nüüd neljakesi ja elu on jube helge. On küll olnud natuke madalaid ja kurbi hetki aga see on ka täiesti okei. Eks hormoonid mängivad samuti siin oma rolli aga enamasti on ikka mõnus olla ja läheb ikka mõnusamaks. Iga päevaga olen rohkem taastunud ja aina parem on olla, mis siis, et alguseski üldse kehv polnud.

Poeg on üks mõnus sell. Uudistab ja vaatleb väga rahulikult aga kui süüa on vaja, siis võib väga kõva häält teha. Imetamine sujub meil ilusti ja öösel saame täitsa hästi magada. Mina saan hetkel isegi päeval natuke tukkuda. Väga rahulik tempo on meil siin. Tütar on kohe algusest peale olnud vennaga suheldes väga õrn. Tahab teda endale aeg-ajalt sülle, käib paitamas ja musitamas ja kallistamas, paneb tekki peale ja toob mänguasju. Tahab talle minu moodi süüa anda – tõmbab pluusi üles ja ütleb “söö-söö”. Kõigile külalistele jookseb vastu ja teavitab neile uudist, et meil on tita, väike venna. Venna suhtes on ta hooliv aga nutt tuleb ka tihti peale. Ei taha seda, ei taha teist, mitte midagi ei taha, ainult nutta tahab. Muutustega harjumine tekitab vahel ikka nututuju. Alguses oli magama jäämine raskendatud aga nüüd oleme kõik maha rahunenud ja päris mõnusasti saame hakkama. Tütar kasvas nagu üleöö suureks aga ta on ikka sama armas ja vahva, vaat et vahvamgi. 🙂

Mul on plaanis kirjutada ka sünnitusest aga kuna see on ikkagi suht intiimne värk, siis panen selle parooli alla. Tahan kirjutada ka detailidest ja väga avalikult neid avaldada ei taha. Aga üles kirjutan ikka, sest tahan kunagi hiljem lugeda ja siis on ilmselt mõned asjad meelest läinud. Saab siis meenutada. Kes soovib parooli, siis saate mulle kirjutada – meiliaadressi leiate SIIT.

Võite olla kindlad, et siia hakkab ilmuma elu ilust ja emadusest õhkavaid postitusi aga ilmselt ka mõned natuke hallimates toonides sissekanded. Need võivad tunduda liiga ilusad ja roosamannad aga uskuge mind – ma kirjutan siis, kui ma päriselt tunnen. Ma olen valmis vastu võtma seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma olen väga elevil aga samas rahulolev, see uus eluetapp on alanud nii ilusasti ja ma ei saaks rohkem rahul olla.

Mul on imehea mees, imeilus tütar ja imetore väike poeg. Põselohukestega.

MULLE

Ma olen natuke mõelnud sellest, mida ja kuidas oma blogisse kirjutada. Enda elu igapäevastest asjadest ma kirjutada ei taha, sest siis ma mõtleksin juba ette ja tegevuse ajal, kuidas sellest kirjutada ja see võtaks minu jaoks kogu eheduse ära. Ma ei taha, et blogi pidamine oleks minu jaoks mingisugune rutiinne kohustus. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib mõelda, et keegi saab sellest inspiratsiooni või leiab mingit toetust. Toetus ongi tegelikult see, mille poole ma püüelda tahaksin. Mulle meeldiks, kui minu blogi lugemine tekitaks hea sooja tunde lugejas ja võib olla paneb lugejat enda suhtes end pareminin tundma. Mina mõnda blogi lugedes tunnen just seda ja minu arvates on see nii mõnus ja ehe, et tahaksin seda ka omalt poolt pakkuda.

Mulle meeldib kirjutada oma tunnetest, kasvamisest enda sees ja mind ümbritsevates suhetes. Kuidas on hea olla naine ja ema ja osa universumist. Mulle meeldib anda edasi lihtsate asjade ilu ja võlu ja mulle meeldib mõelda, et see tuleb mul hästi välja. Kuigi vahel on kahtlused, kas ma ikka tohin sellist asja öelda või kirjutada. Kuidas see mõjutab minu enda magnetvälja, teisi inimesi ja tervet maailma. Kuna ma olen alati olnud paras lillelaps ja vaistlikult tajunud ära asjad, mis ei saa head olla, olen teadlikult üritanud vältida teatud mõttemustreid või sõnu. Kuidas mõjutab mind negatiivsete uudiste kuulmine või teisest inimesest negatiivselt mõtlemine või rääkimine. Või iseendast halvasti mõtlemine ja rääkimine. Kõik need mõtted, mis mu peas on ja kõik sõnad, mis ma välja ütlen – neil kõigil on mingi energia ja see energia ei kao mitte kuskile.

Ja ma tunnen, et kõik, mida ma blogisse kirjutan, saab veelgi suurema energia taha, sest mitmed inimesed oma lugemisega kasvatavad seda ja kannavad edasi. Selle pärast mõtlesin, et võtan endale väikese pausi. Ma pole regulaarne kirjutaja aga tunnen, et tahaksin natukene omaette selgeks mõelda, mida ma oma blogiga tahan inimestele ja endale anda. Lõpetan kooli ära ja tegelen rasedusega ja perega ja koduga. Ja iseendaga, sest mu teele on tulnud midagi, mis puudutab mu hingesüdant just sealt, kuhu ma siiamaani ise jõudnud pole. Ma olen elevil, sest 2015 tundub olevat väga elumuutev aasta. Sellele annab kinnitust ka kundalini jooga õpetused, mis on suur osa nende muutuste liikuma lükkamisel.

Võtan aega tõeliseks puhkamiseks, elu nautimiseks, armastamiseks ja tänulikkuseks. See saab olema mõnus kõikide nende suvevihma ja päikseköetud männimetsa lõhnadega. Mehe kallistuste ja Tütre naeratustega.

Saatke ilusaid mõtteid!

isa ja tütar, päevased | canon prima 70f zoom
isa ja tütar, päevased | canon prima 70f zoom

JUUKSEJUTT

Pärast Tütre sündi kandsin ma enamus ajast krunni ja juukseid pesin kahe nädala tagant. Tundub õudne aga mu juuksed ei ole kunagi nii jubedad olnud, et üldse väljas nägu näidata ei saa. Nad on paksud ja õhu käes kuivades lähevad lokki (fööniga kergelt lainesse). Ma ise lausa rõõmustasin, et ma ei jõua neid pesta, sest mida kauem nad järjest pesemata olid, seda kauem neil võttis aega, et uuesti mustaks minna. Ja siiamaani ma ei pese neid väga palju tihemini. Ma isegi ei taha neid väga pesta, sest siis nad on nii kuivad ja vastikud ja üldse mitte ilusad ja mõnusad. Seda siis, kui ma šampooniga pesen. Minu arvates on nad ilusamad päev-kaks hiljem, kui ma õlid peanahalt ülejäänud juustesse kammin ja nad enam ei hõlju mu pea ümber. Aeg-ajalt olen soodaga pesnud ja õunaäädika lahusega loputanud aga pole selles väga järjekindel olnud.
Täna ma hakkasin sellel teemal mõtlema, kui Tütrega loovustunnis olles märkasin, et ühel sama vanal tüdrukul on juuksed soengusse lõigatud. Tal endal on juuksed kogu aeg ees, söömise ajal lähevad suhu ja on koguaeg mingi sodiga koos – ükskord pani ta endale pähe kausi, milles olin just toorjuustukoogi jaoks katet teinud ja ta juuksed lõhnasid järgmine päev ka šokolaadi järgi ja olid rasvased, sest veel me mingeid pesuvahendeid ei kasuta (kui, siis minimaalselt) Mõtlesin siis, et äkki viin ta Marise juurde aga ma ei raatsi lasta neid lokikesi ära lõigata, mis tal otstes ainult on. Äkki tal ei tulegi rohkem lokke, mis sest, et minul ja Mehel mõlemal on? Selle pärast hoian ma neid printsessilokke tal.
Et silme eest juukseid ära saada, oleme tal juukseid osaliselt patsi pannud aga sealt vahelt on ikka karvad näo ette vajunud ja toitu täis läinud, sest ta ju muudkui lükkab neid näo eest oma toiduste kätega ära. Aga täna ma proovisin tal silmini ulatuvad juukseid kinni punuda ja tõmbasin ülejäänud krunni. Ma teadsin, et see on võimalik, sest tädil oli ta varem lasknud oma juukseid punuda.

IMG_5292
Ma olen nii rahul. Ei peagi minema veel juuksurisse. Käin esialgu ise Marise juures kaks korda aastas šampooniga juukseid pesemas ja tagasihoidlikult lõikamas aga enda vannitoariiulil vahetan šampooni sooda ja palsami äädika vastu. Proovin seda “enne ja pärast” pildiasja ka.

Jaa ne!